Vastlapäeva tähistamise komme on sajanditevanune, kuid elab siiani ja on püsinud paljuski muutumatuna. Mis muudab vastlapäeva nõnda eriliseks? Enamasti teatakse, et vastlapäeval lastakse kelguga mäest alla ja mõõdetakse liu pikkust, süüakse hernesuppi ja vastlakukleid. Vastlapäeva kombestikus on aga veelgi põnevaid tegevusi ja uskumusi, mida tutvustatakse vabaõhumuuseumis pühapäeval, 19. veebruaril, ja teisipäeval, 21. veebruaril, mis on sel aastal päris vastlapäev. Vana kalendri järgi tähistatakse muuseumis vastlapäeva ehk maaslenitsat 25. veebruaril.

Liugu ei lastud niisama lõbu pärast, vaid liu pikkuse abil ennustati pere linasaaki tulevaseks aastaks. Lumepuudus liulaskmist ei takista – kui lund napib, saab teha hobusõitu vankril. Seda, miks oli linataim nõnda oluline ning millised on linatööde üheksa sammu, tutvustab Roosta talu perenaine. Kõrval Jüri-Jaagu talus mängitakse sportlikke ja lustlikke vastlamänge ning ühes peretütardega valmistatakse metsikut – eestlaste metsajumalust – kes viljale ja karjale head õnne peab tagama. Kuie koolis saab valmistada seakondist vurri ja õppida vastlalaule.

Vastlapäev on naistepüha, sestap on sel päeval oluline juuste eest hoolitsemine. Lau poe elutoas tutvustavad peretütred 1930. aastate soengumoodi ning õpetavad tegema lihtsamaid ja keerulisemaid punutisi. Kolu kõrtsis pakutakse maitsvaid vastlatoite: maitsta saab seajalgu, kosutavat hernesuppi ja vastlakukleid. Pühapäeval, 19. veebruaril, toimub kell 15.00 vabaõhumuuseumi külaväljakul tuleteater Zerkala vaatemänguline tuleetendus.

Laupäeval, 25. veebruaril, tähistatakse maaslenitsat, mis on samuti lustlik talvine pidupäev. Sündmus toimub setu talus ja Peipsivene majas ning nendevahelisel külavainul. Pakutakse sooja samovariteed ja rammusaid pliine, mis annavad jõudu slaavi ja setu vastlamängudeks ning jõukatsumisteks. Esineb Seto leelokoor Sõsarõ ning kõlavad ka Ukraina vastla- ja rahvalaulud. Päeva lõpus saadetakse õlenuku põletamisega ära talv ja astutakse vastu kevadele.