"Vana" talu e Vanatalo asus Lõkova, eestistatult Ojavere külas Pankjavitsa, hiljem Vilo vallas (praegu Vene Föderatsiooni Pihkva oblast).
Setumaa idaosale olid varem iseloomulikud omamoodi kindlustalud, kus elumaja paiknes nn kolmerealise õue keskel, sellest kahel pool seisid reas kõrvalhooned. Nende ja elamu vahele jäid kitsad kõrgete väravatega suletud õued. Kõik hooned asetsesid otsaga külatänava poole.
Elumaja ja ait on muuseumisse üle toodud 1979.
Elumaja on ehitatud arvatavasti 19. sajandi viimasel veerandil, ait 19.-20. sajandi vahetusel, kivilaut aastatel 1905-1910 (varasem laut oli palkidest).
Elumajas on kahel pool külma koda, nn seenist, ahjudega tared nagu kombeks jõukamates majapidamistes. Kuni pere mahtus ühte taresse, teist ei kasutatud. Selle seinad olid üles laotud ilma palgivahesid samblaga tihendamata. Kui perepoeg abiellus, võeti tare lahti, sammõldati seinad, ehitati ahi sisse ja noorpaar asus sinna elama.
Ühel pool elumaja on puhasõu, moro. Selle välisservas seisab kõrvalhoone, kus ühe katuse all on kahekordne ait, varjoalonõ ja küün, kõlgus.
Teisele poole elumaja jääb laudaga piirnev karjaõu, tahr. Kõrged tarad ulatuvad hoonest hooneni, nii et õuedele pääseb ainult väravate kaudu.
Õuel tare akende all on tiheda ja kõrge taraga ümbritsetud lillepeenar, kus kasvavad käoking e kängälill, keisrikroon, pojeng, floks, asparaagus jm püsililled. Loe Vanatalo aianduse kohta pikemalt siit.
Vanatalo oli külas üks jõukamaid, mil oli maad koos metsaga 29 ha, sellest põldu 12 ha. 1939 oli talus 2 hobust, 4 lüpsilehma, tsaariaja lõpul olnud talus koguni 4 hobust ja 10 lehma. Tulu saadi lina, teravilja, piimasaaduste ja põrsaste müügist. Enne Teist maailmasõda pidas perekond Neeme talus ka poodi.
Joonis
Kas teadsid?
- Lõkova on Irboska-poolse Setumaa lõunapoolseim küla, kus on aegade jooksul käinud rohkesti rahvaluulekogujaid, murdeuurijaid ja etnograafe.
- Küla toponüüm võib tuleneda isikunimest, aga võimalik, et külale andis nime niinepuude rohkus lähikonnas (`лыко` – pärna- või pajuniin vene k).
- Nagu mujalgi Setumaal, said Lõkova talud tulu linakasvatusest. Linamüügist saadud rahaga ehitati uusi taluhooneid, eriti elav oli ehitustegevus 1920. aastatel.
- 1902 oli Jakob Hurda andmetel külas 189 elanikku; aastal 2012 elas Lõkovas alla 10 elaniku, neist 3 setu rahvusest.