Katused ja vahelaed

Antud peatükis käsitleme koos nii katust kui ka vahelagesid. Teemakäsitluse aluseks oleme hetkel valinud meie kõige arhetüüpsema katuseliigi: kõrgekaldeline viil- või kelpkatus. Samas tõdeme, et meil on Eestis ohtrasti ka madalakaldelisi, mansard-, lame-, pult- ja teisigi katuseid, mis kõik vääriksid omaette teemaarendust.

Katusetarindi peamine ülesanne on kaitsta hoonet sademete eest. Katus koosneb katusekattest ja katusekonstruktsioonist. Katuse kandekonstruktsioon koosneb sarikapaaridest, mis toetuvad murispuudele (kutsutud ka räästapärliniks, jne) välisseinte peal. Sarikapaare toestavad paindumise eest pennid ning murispuid hoiavad horisontaalse väljavajumise eest vahelae talad. Traditsiooniliselt on katusealune ruum olnud kasutusel kütmata pööninguna. Eluruume paigutati katuse alla ainult vajadusel, ja ka siis pigem vaid kütmata suvetubadena. Valguse saamiseks rajati taolisi ruume pigem viiluseinte äärde, kuhu sai ka aknaid teha. Vajadusel rajati ka väljaulatuvaid katuseuuke.

Eesti rahvaarhitektuurile omased traditsioonilised katusekatete liigid on olnud kas puidust, õlest või piiliroost.

• Puitkatuste hulka kuuluvad näiteks laastudest, sindlitest ja pilbastest katused.
• Pilliroost katused on tänapäeval tunduvalt levinumad kui vanasti, mil domnieerisid hoopiski õlgedest katused. Pilliroogu kasutati ajalooliselt ikkagi rannikualadel või veekogude ääres, kus roog oli ka kättesaadav.

Tulekindlamad ja kulukamad keraamilised kivikatused olid esialgu levinud pigem vaid linnades ja mõisates. Hiljem lisandusid ka plekk-katused, betoonkivist katused, eterniitkatused, bituumenkatused, jne.

Eesti kõige levinumaks vahelae tüübiks võib pidada puittaladel lage, mille vahele või kohale on asetatud "must" laudis ning soojustusmaterjal; ehkki rehemajades kohtab ka latt- ja palklagesid. Tollal kasutati soojustusmaterjalina peamiselt kas liiva või saepuru, mille hulka võis olla segatud ka savi või lupja. Taoline soojustusmaterjal andis vahelaele ka massi, mis parandas selle akustilisi omadusi (kõmises ja vibreeris vähem kui peal käia, jne). Sageli viimistleti lagede toa-poolne külg veel omakorda kas profileeritud laudisega või krohviga.

Alustame kõige lihtsamast faktist: katuse ja pööningu hooldus algab vettpidavast katusekattest. Üldjuhul, mida lihtsama kujuga katus, seda kergem on seda hooldada. Mida rohkem leidub katuses erinevaid neelusid, harjasid, katuseuuke ja korstnaid, seda rohkem leidub liitekohti, kuhu on lekked kerged tulema. Lekkest sissetungiv vesi aga jõuab katuse sarikatele, vahelae laudadele ja taladele, sealt edasi maja seintele ja halvimal juhul lõpuks ka põrandani välja. Liigne vesi aga toob tuppa niiskuse, mis omakorda loob sobivad tingimused seente kasvule ja mädanikule. Seega võib  kahjustunud katusekate negatiivselt mõjutada tervet hoonet.
 

Üks levinumaid küsimusi külma pööninguga vana maja renoveerimisel on pööninguruumi tulevik. Eelpool sai mainitud, et pööningukorrused ei ole enne 20. sajandit olnud laialdaselt kasutuses eluruumidena ning selleks on ka põhjuseid: keeruline ja ebamugav ruumi geomeetria, kehv sisekliima (talvel külm, suvel palav), jne. Ka vahelae talade ja katuse sarikate samm on sageli vanemates majades üsna lai, mis ei pruugi kanda ära tervenisti eluruumideks jaotatud pööningukorruse raskust. Pööningu keskel asuvad eluruumid vajavad ka valgust, mida mõnikord luuakse suurte katuseuukidega, mis halvimal juhul rikuvad maja ajaloolist välisilmet. Tundlikum lahendus oleks näiteks katuse tasapinnas olevad katuseaknad. Ka katusekorruse soojustamine aastaringseks elamiseks võib olla paras väljakutse, mis mõnel juhul võib nõuda ka terve katusekonstruktsiooni väljavahetamist. Seetõttu tasub pööninguruumi ümberehitust köetavateks eluruumideks võtta ette vaid konkreetsel vajadusel, kui on kindel, et muid lahendusi ruumipuudusele ei leidu ja ruumipuuduse probleem jääb püsivaks. Kõige kiirem ja mugavam viis maja pööningu energiatõhususe tõstmiseks on ikkagi võimalusel piirduda vaid vahelae soojustamisega ning jätta katusealune ruum külmaks pööninguks.