Esimesed teated Eesti linnades tegutsenud kõrtsidest pärinevad 13. sajandist, maapiirkondades mainitakse neid alates 15. sajandist. Esialgu olid maakõrtsid üsna tavaliste rehemajade moodi, kuid 18.–19. sajandiks arenes välja iseloomulik hoonetüüp. Maakõrtsid olid reeglina väga pikad puit- või kiviehitised, mille ees oli tavaliselt sammastega ulualune ning ühes või mõlemas otsas tall. Siin-seal ehitati ka eriti uhkeid L- või U-kujulise põhiplaaniga kõrtse. 19. sajandiks väljakujunenud klassikalises kõrtsihoones oli tavaliselt suur kõrtsituba, letiruum, üks või kaks sakstekambrit, kõrtsmiku eluruumid, köögi aset täitev mantelkorstnaga roovialune ning tallialune. Sageli oli kõrtsil koguni kaks talli, eraldi sakste ja lihtrahva hobustele.
Kõrtside areng ja arvukus Eestis on tihedalt seotud mõisate viinapõletamise ajalooga. Märgiliseks olid 1760. aastad, mil Balti mõisnikud said õiguse piiramatult viina toota ja müüa ning avanes piiritu Venemaa turg. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul ei ehitatud Eestis viinast saadud rikkuse abil mitte üksnes uhkeid mõisakomplekse, vaid sellest perioodist pärineb ka enamik tänapäevani säilinud kõrtsihooneid, millest osad on tõeliselt esinduslikud. Kui 17. sajandi lõpul tegutses Eestis tuhatkond kõrtsi, siis järgmise sajandi lõpuks oli neid juba üle 2000 ning 19. sajandi keskpaiku üle 2500. Kõrtse kerkis kõikjale, kus liikus inimesi: nendega olid palistatud suuremad maanteed, neid püstitati sadamatesse, kirikute ümbrusesse, sildade ja parvekohtade juurde ning isegi taliteede äärde.
Osalt karskusliikumise tulemusena, osalt majanduslikel põhjustel ning ka valitsuse sunnil leidis 1895. aasta paiku aset esimene kõrtside sulgemise laine. Enamikule kõrtsidele lõi aga hingekella riigi viinamonopoli kehtestamine. Alates 1. juulist 1900 muutus viina valmistamine ja müük riigi ainuõiguseks. Kuna nüüdsest võis viina müüa üksnes kroonu monopolipoodides, kaotasid kõrtsid oma peamise tuluallika. Selle tagajärjel sulges uksed arvestatav hulk kõrtse. Suuremates keskustes ja paremates asukohtades jätkasid kõrtsid siiski tegevust, kuid seal tohtis müüa ainult õlut ja viinamarjaveine. Üksikutes kõrtsides võeti ette suuremad ümberehitused ning need muudeti kõrgema järgu trahteriteks, kus oli võimalik pakkuda ka kangemat alkoholi. Lõplikult sai kõrtsidele saatuslikuks Esimese maailmasõja puhkemine, mistõttu kehtestati kogu Vene impeeriumis sõja ajaks täielik alkoholimüügi keeld.
Regulaarne postiside loodi Eesti aladel Rootsi võimu ajal 17. sajandi keskpaiku. Esialgu kasutati peatuspunktideks, kus oli võimalik kasutada puhke- ja ööbimisvõimalusi, suuremate maanteede ääres paiknevaid kõrtse. Spetsiaalseid postijaamu hakati siin püstitama pärast Eesti- ja Liivimaa minekut Vene impeeriumi koosseisu. Esialgu ehitati postijaamade hooned puidust, kuid alates 19. sajandi esimesest veerandist peamiselt kivist ning selleks kasutati juba arhitektide poolt välja töötatud ja Peterburis siseministeeriumis kinnitatud tüüpprojekte. Uhkete kaaristute või sammastikega postijaamu võib tänini leida Peterburi–Narva–Tartu–Riia, Tallinn–Pärnu–Mõisaküla, Tallinn–Kuressaare jt suuremate postiteede äärest.
Postijaamade hooned erinesid varasematest kõrtsidest mitmeti. Viimaste puhul oli Balti kubermangudes traditsiooniks, et sama katuse all majutati nii inimesi, loomi kui ka veokeid, mistõttu ehitati kõrtsid tavaliselt ühe pika liithoonena. Postijaamade ansamblid koosnesid aga alati rohkem kui ühest hoonest, kus eri funktsioonid olid omavahel lahutatud. Tavaliselt kuulus postijaama kompleksi 8-9 hoonet, kuid näiteks Rannapungerjas oli neid kokku lausa 17: peahoone, võõrastemaja, tall, kaks küüni, ait, kolm ....., kaks keldrit, piimakamber, sepikoda, saun, katusealune ja kaks kaevu.
Kirjutas Hanno Talving.