5. september – sahharipäev
Sahharipäev on Räpina ja Seto aladel üks sügisestest laadapäevadest. Suurt rohkemat ei olegi selle kohta tänaseks teada.
Mis siis muud, kui vaata, milliseid laatasid sel päeval lähiümbruses korraldatakse ja asu teele. Ega alati peagi sealt midagi ostma, võib ka lihtsalt laadamelu nautida.
8. september – ussimaarjapäev
Ussimaarjapäev on usside mätta alla pugemise päev, mis tähistas looduse hääbumise algust. Sel päeval on paiguti keelatud ka metsa minna: loodus vajab puhkust. Asi, mida tasub praegugi meelde jätta, on: ussimaarjapäevast algab õige jõhvikaaeg. Jõhvikad ja jõhvikamahl on väga kasulik neile, kel häda neerude ja põiega. Rääkimata sellest, et nad on hiiglama maitsvad.
14. september – viissenja
Viissenja on jälle üks paljudest seto pühadest.
Sarnaselt ussimaarjapäevale räägitakse ka viissenja puhul usside magamaminemisest. Rangelt oli keelatud metsast hagu koju tuua – see toonuks kaasa usside äratamise ja oma õuele meelitamise. Töö tegemise asemel käidi kirikus ja peeti püha. Miks ei võiks siis sinagi täna endale veidi vabadust lubada ja kasvõi pikem lõunapaus teha.
21. september – madisepäev
Sügisene madisepäev on võrreldes veebruarikuise madisepäevaga vähe tuntud. See päev, nagu mitmed teisedki septembrikuised pühad, tähistas loomade talveuneks valmistumise algust: kadusid kärbsed, sääsed ja maod.
Madisepäev ennustas ka sügisest ilma. Otepää kandis arvati, et kui madisepäeval sajab, on tulemas väga kuri vihmane sügis.
Loodame siis täna, et ilm püsib kuiv. Tahaks ju ometi veel päikesest talveks energiat korjata!
23. september – sügisene pööripäev
Sügisesel pööripäeval jälgisid inimesed väga hoolikalt loodust. Selle abil võis ette aimata, millised ilmad tulemas. Kõige rohkem kõneles tuule suund: kui tuul põhjast puhus, tuli külm sügis. Läänetuul ennustas pikka ja sooja sügist. Ka aitas tuulesuund teada saada, kuidas kevadise kalasaagiga lood on.
Pea siis sinagi pilk peal, kuhu suunda puude oksad liiguvad. Kui ise ei tea, kus põhi või lõuna asub, võib appi võtta kompassi.
29. september – mihklipäev
Mihklipäev oli eestlaste jaoks üks olulisi aasta verstaposte. See lõpetas lõikusaja. Kui jüripäeval võeti suilised tallu, siis mihklipäev lõppesid nende töölepingud. Päeva tähistamiseks kaeti uhke laud, kus ei tohtinud puududa sügisannid, lambalihast road ja õlu. Mihklipäeval peeti ikka ka aasta suurimat laata.
Sellest päevast peale loobuti magamisest lakas ja aitades ning koliti taas tuppa.
Ehk oleks paslik täna oma suvine matkavarustus kokku pakkida, magamiskotid ja telgid panipaikadesse ära paigutada ja tubasemale elule keskenduda. Mõnusa rahvamuusika saatel lambapraadi ja aedviljahautist nautida näib küll hea algus talveajale. Kas pole?
14. oktoober – kolletamispäev
Kolletamispäeva kohta ei olegi palju öelda. Põhiline, mida selle päeva kohta vanarahvas rääkinud, on see, et tolleks päevaks muutuvad puudel lehed kollaseks.
Vaata aknast välja või veel parem, mine parki jalutama, et veenduda, kas see tõesti nii on.
26. oktoober – midruskipäev
Midruskipäeva – esivanemate mälestamise päeva - on tuntud peamiselt Ida-Eestis. On teada, et siis valmistati paremaid toite ja kaeti laud koju oodatavate vaimude vastuvõtuks. Ka oli kombeks kalmudel söömas käia. Enne lasti surnud süüa, oodati vaikselt, siis asuti ise toidu kallale.
Midruskipäeva puhul võiksid sinagi oma kadunud esivanemaid meeles pidada. Kui kalmul söömise komme võõras on, võiksid kasvõi kodus küünla süüdata ja kallitele kadunutele mõelda.
28. oktoober – simunapäev
Simunapäeva iseloomustab vanasõna: Siim teeb sillad soode peale. Arvati, et kui jäised sillad tehtud, saab Mart maale tulla.
Õige aeg oleks hakata harjutama uisutamist. Õues seda vast veel teha ei saa, aga sisehallides küll. Siis on hea südatalvel järvejääl oma oskustega hiilata.
29. oktoober – nahtsipäev
Nahtsipäev on Setu aladel levinud püha, mil kutsuti külla sugulasi. Tihti kujunesid nahtsipäeva pidutsemised kolmepäevasteks. Kindlat nahtsepäeva toitu pole teada, aga üks mis kindel, viin pidi laual olema. See aitas ka laulu üles võtta, millega kostitajaid tänati. Millal sina viimati sugulasi külla kutsusid või ise neil külas käisid? Viina ju jooma ei pea, aga juttu vesta on niisamutigi tore.
9. november – mardilaupäev
Mardipäev tähistab hingedeaja ja välistööde lõppu. Sealtpeale hakkasid naised tegema tubast käsitööd, mehed läksid metsatööle. Mardipäeva üks olulisimaid kombeid on mardikskäimine. Algselt oli see vaid meeste komme, kuid 19. sajandi lõpul võisid osaleda juba ka naised. Mardilaupäeval maskeeriti end mardipereks ja käidi majast majja: lauldi, tantsiti, mängiti, küsiti teadmisi, koguti ande ja jagati õnne.
Võta sinagi täna sõbrad kokku, riietuge tagurpidi kasukatesse, määrige nägu tahmaga kokku, pange takust habemed ette ja minge mardiõnne viima. Enne pead muidugi end rahvakalendri abiga kurssi viima, kuidas mardijooksmine täpselt käib: mida laulda, kuidas tantsida ja milliseid mänge mängida. Andide (varem oldi rõõmus igasugu toidu üle, tänapäeval oodatakse rohkem komme, küpsiseid) eest tuleb ikka vaeva ka näha!
25. november – kadripäev
Sandiskäimise komme on lisaks mardipäevale väga oluline ka kadripäeval. Kui mardid olid mustad, karvased ja koledad, siis kadrid enamasti just ilusad ja valged. Kadrid olid naisterahvad ja tüdrukud – tavaliselt Kadriema koos kadrilastega -, kes ehtisid end looride, sukkade, valepatside ja muu ilusa kribu-krabuga. Kadrid tõid karjaõnne, eriti just lambaõnne, mistõttu kontrollisid kadrid pere tüdrukute käsitööoskust. Esitati ka mõistatusi ja lauldi ning tantsiti nagu mardiskäimise ajal. Õnne tõi ka see, kui kadri toas nurka „pissis“ ehk vett pritsis.
Kadrilaupäeval on põhjust sõbrannad kokku koguda ja end teistmoodi ilusaks ehtida kui tavaliselt: kardinast loor pähe ja peediga põsed punaseks. Kampa võib võtta ka noormehed, kelle naiseksmaskeerimine kindlasti palju elevust toob!
30. november – andresepäev
Andresepäeval jätkub sügisene sandiskäimise komme, kuid mehelikud andresesandid on siiski vähem levinud kui sarnased mardisandid. Andresepäev on aga esimene talvistest tähtpäevadest, mil tegeldi ennustamisega. Unes võis näha oma tulevast kaasat. Kirjuta erinevad nimed väikeste paberitükkide peale, rulli need kokku ja torka voodi alla. Tulevase kaasa nimi on paberitükil, mis hommikuks sirgu tõmbab!
Sahharipäev on Räpina ja Seto aladel üks sügisestest laadapäevadest. Suurt rohkemat ei olegi selle kohta tänaseks teada.
Mis siis muud, kui vaata, milliseid laatasid sel päeval lähiümbruses korraldatakse ja asu teele. Ega alati peagi sealt midagi ostma, võib ka lihtsalt laadamelu nautida.
8. september – ussimaarjapäev
Ussimaarjapäev on usside mätta alla pugemise päev, mis tähistas looduse hääbumise algust. Sel päeval on paiguti keelatud ka metsa minna: loodus vajab puhkust. Asi, mida tasub praegugi meelde jätta, on: ussimaarjapäevast algab õige jõhvikaaeg. Jõhvikad ja jõhvikamahl on väga kasulik neile, kel häda neerude ja põiega. Rääkimata sellest, et nad on hiiglama maitsvad.
14. september – viissenja
Viissenja on jälle üks paljudest seto pühadest.
Sarnaselt ussimaarjapäevale räägitakse ka viissenja puhul usside magamaminemisest. Rangelt oli keelatud metsast hagu koju tuua – see toonuks kaasa usside äratamise ja oma õuele meelitamise. Töö tegemise asemel käidi kirikus ja peeti püha. Miks ei võiks siis sinagi täna endale veidi vabadust lubada ja kasvõi pikem lõunapaus teha.
21. september – madisepäev
Sügisene madisepäev on võrreldes veebruarikuise madisepäevaga vähe tuntud. See päev, nagu mitmed teisedki septembrikuised pühad, tähistas loomade talveuneks valmistumise algust: kadusid kärbsed, sääsed ja maod.
Madisepäev ennustas ka sügisest ilma. Otepää kandis arvati, et kui madisepäeval sajab, on tulemas väga kuri vihmane sügis.
Loodame siis täna, et ilm püsib kuiv. Tahaks ju ometi veel päikesest talveks energiat korjata!
23. september – sügisene pööripäev
Sügisesel pööripäeval jälgisid inimesed väga hoolikalt loodust. Selle abil võis ette aimata, millised ilmad tulemas. Kõige rohkem kõneles tuule suund: kui tuul põhjast puhus, tuli külm sügis. Läänetuul ennustas pikka ja sooja sügist. Ka aitas tuulesuund teada saada, kuidas kevadise kalasaagiga lood on.
Pea siis sinagi pilk peal, kuhu suunda puude oksad liiguvad. Kui ise ei tea, kus põhi või lõuna asub, võib appi võtta kompassi.
29. september – mihklipäev
Mihklipäev oli eestlaste jaoks üks olulisi aasta verstaposte. See lõpetas lõikusaja. Kui jüripäeval võeti suilised tallu, siis mihklipäev lõppesid nende töölepingud. Päeva tähistamiseks kaeti uhke laud, kus ei tohtinud puududa sügisannid, lambalihast road ja õlu. Mihklipäeval peeti ikka ka aasta suurimat laata.
Sellest päevast peale loobuti magamisest lakas ja aitades ning koliti taas tuppa.
Ehk oleks paslik täna oma suvine matkavarustus kokku pakkida, magamiskotid ja telgid panipaikadesse ära paigutada ja tubasemale elule keskenduda. Mõnusa rahvamuusika saatel lambapraadi ja aedviljahautist nautida näib küll hea algus talveajale. Kas pole?
14. oktoober – kolletamispäev
Kolletamispäeva kohta ei olegi palju öelda. Põhiline, mida selle päeva kohta vanarahvas rääkinud, on see, et tolleks päevaks muutuvad puudel lehed kollaseks.
Vaata aknast välja või veel parem, mine parki jalutama, et veenduda, kas see tõesti nii on.
26. oktoober – midruskipäev
Midruskipäeva – esivanemate mälestamise päeva - on tuntud peamiselt Ida-Eestis. On teada, et siis valmistati paremaid toite ja kaeti laud koju oodatavate vaimude vastuvõtuks. Ka oli kombeks kalmudel söömas käia. Enne lasti surnud süüa, oodati vaikselt, siis asuti ise toidu kallale.
Midruskipäeva puhul võiksid sinagi oma kadunud esivanemaid meeles pidada. Kui kalmul söömise komme võõras on, võiksid kasvõi kodus küünla süüdata ja kallitele kadunutele mõelda.
28. oktoober – simunapäev
Simunapäeva iseloomustab vanasõna: Siim teeb sillad soode peale. Arvati, et kui jäised sillad tehtud, saab Mart maale tulla.
Õige aeg oleks hakata harjutama uisutamist. Õues seda vast veel teha ei saa, aga sisehallides küll. Siis on hea südatalvel järvejääl oma oskustega hiilata.
29. oktoober – nahtsipäev
Nahtsipäev on Setu aladel levinud püha, mil kutsuti külla sugulasi. Tihti kujunesid nahtsipäeva pidutsemised kolmepäevasteks. Kindlat nahtsepäeva toitu pole teada, aga üks mis kindel, viin pidi laual olema. See aitas ka laulu üles võtta, millega kostitajaid tänati. Millal sina viimati sugulasi külla kutsusid või ise neil külas käisid? Viina ju jooma ei pea, aga juttu vesta on niisamutigi tore.
9. november – mardilaupäev
Mardipäev tähistab hingedeaja ja välistööde lõppu. Sealtpeale hakkasid naised tegema tubast käsitööd, mehed läksid metsatööle. Mardipäeva üks olulisimaid kombeid on mardikskäimine. Algselt oli see vaid meeste komme, kuid 19. sajandi lõpul võisid osaleda juba ka naised. Mardilaupäeval maskeeriti end mardipereks ja käidi majast majja: lauldi, tantsiti, mängiti, küsiti teadmisi, koguti ande ja jagati õnne.
Võta sinagi täna sõbrad kokku, riietuge tagurpidi kasukatesse, määrige nägu tahmaga kokku, pange takust habemed ette ja minge mardiõnne viima. Enne pead muidugi end rahvakalendri abiga kurssi viima, kuidas mardijooksmine täpselt käib: mida laulda, kuidas tantsida ja milliseid mänge mängida. Andide (varem oldi rõõmus igasugu toidu üle, tänapäeval oodatakse rohkem komme, küpsiseid) eest tuleb ikka vaeva ka näha!
25. november – kadripäev
Sandiskäimise komme on lisaks mardipäevale väga oluline ka kadripäeval. Kui mardid olid mustad, karvased ja koledad, siis kadrid enamasti just ilusad ja valged. Kadrid olid naisterahvad ja tüdrukud – tavaliselt Kadriema koos kadrilastega -, kes ehtisid end looride, sukkade, valepatside ja muu ilusa kribu-krabuga. Kadrid tõid karjaõnne, eriti just lambaõnne, mistõttu kontrollisid kadrid pere tüdrukute käsitööoskust. Esitati ka mõistatusi ja lauldi ning tantsiti nagu mardiskäimise ajal. Õnne tõi ka see, kui kadri toas nurka „pissis“ ehk vett pritsis.
Kadrilaupäeval on põhjust sõbrannad kokku koguda ja end teistmoodi ilusaks ehtida kui tavaliselt: kardinast loor pähe ja peediga põsed punaseks. Kampa võib võtta ka noormehed, kelle naiseksmaskeerimine kindlasti palju elevust toob!
30. november – andresepäev
Andresepäeval jätkub sügisene sandiskäimise komme, kuid mehelikud andresesandid on siiski vähem levinud kui sarnased mardisandid. Andresepäev on aga esimene talvistest tähtpäevadest, mil tegeldi ennustamisega. Unes võis näha oma tulevast kaasat. Kirjuta erinevad nimed väikeste paberitükkide peale, rulli need kokku ja torka voodi alla. Tulevase kaasa nimi on paberitükil, mis hommikuks sirgu tõmbab!