Suurejooneline Mulgi taluhäärber
Hallistes
Selle talu uuem ajalugu on kirev nagu enamusel Eesti parematel taludel ikka. Õnneks on sellel läinud kokkuvõttes paremini kui paljudel saatusekaaslastel. See on Eesti taluhäärbereist üks kõige silmapaistvamaid ning pretensioonikamaid – kahekordse suure hoone on kohaliku pärimise järgi 1900. aastail ehitanud läti ehitusmeistrid.
Abja kodu-uurija Aksel Tiideberg on kirjutanud: “19 sajandi lõpul tõusnud nõudlus linakiu järele maailmaturul ning kitsarööpmelise raudteeliini ehitamine Tallinn – Viljandi – Mõisaküla – Pärnu vahel lõi soodsad eeldused Halliste Risti aleviku arenguks. Ehitati raudteejaam ning selle ümbrusesse elumajad. Uusi elamuid kerkis ka Viljandi maantee ääres. Alevikus asusid tegutsema mitmed linakaupmehed. Üks edukaim, Mattiesen, rajas alevi lõunapiirile, Kangru oja põhjakaldale kahekorruselise puidust häärberi. Ehitist ilmestasid rohked pitsmustriga puitkarniisid ning omapärane nurgatorn. Krundi ümber rajati maakividest müür, mille peale oli metallkaartel kinnitatud mitmerealine okastraat. Õuele pääses vertikaalsetest raudtorudest kokku needitud kahe poolega värava kaudu (vt foto nr 13). Teepoolsele küljele rajati peamiselt nulgudest ja lehistest koosnev iluaed”. (Tiideberg 2004: 20)
1867. aastal ostsid kaks meest, linakaupmees Alexander Nimrod ja Vana-Kariste talupoeg Johan Utt Pornuse mõisa käest päris kalli raha eest (7500 rbl) välja kaks talukohta Kuksi ja Kangru Halliste kiriku ligidal, ning liitsid need üheks 76 ha suuruseks majandiks, väärtusega 34 taalrit 37 krossi. Ilmselt ei läinud kahasse talupidamine neil kuigi ladusalt, sest 1881 pani vallakohus talu oksjonile, sest neil oli pikka aega maksmata päris korralik võlg (3600 rbl) Pärnu esimese gildi kaupmehele H. D. Schmidtile. Ajalooarhiivis on 14. maist 1882 pärinev dokument kihelkonnakohtu otsuse kohta:
„Sest et Aleksander Nimmrodil ja Johann Uttil kõige vähemat liikumata varandust ei ole, kuid üksnes Kuksi ja Kangru ostetud talud ja omad ülemal nimetatud võlad maksta ei jõua – sellepärast saab nende varanduse üle avalik konkurss kuulutatud“ (EAA.3760.3.7299).
Talu ostis 9100 rbl. eest ära Eduard Käärik (Kaerick), keda ühes dokumendis nimetati kaupmeheks, teisal jälle talupojaks. 1890 võttis Käärik Pärnu ärifirmalt Jakob Jakke & Co õige kopsaka 15 500 rublase laenu, tagatiseks talu, mis tuli veel 25 000 rbl eest tule vastu kindlustada.
Edasi, 1900 müüs Käärik talu 15 000 rbl. eest ära Pärnu linna kodanik Voldemar Franzu poeg Mattisenile (omakäeliselt Mathiesen). 1912 oli talu väärtus maahindamise järgi tõusnud esialgse hinnaga võrreldes juba üle kahe korra – 76 taalri 32 krossini. Mathieseni põhitegevus oli linaäri, mille edenemist soodustas tublisti Hallistet läbiv kitsarööpaline Viljandi-Mõisaküla raudteeliin. Halliste jaam asus otse Mathieseni talu lähedal, mille juurde ehitas ta vägeva maakivist linaaida. Voldemar Mathiesen oli ka see mees, kes siinse talu hooned tänasel kujul üles ehitas. Suurejoonelise kahekordse peamaja olevat ehitanud Lätist pärit mehed. Olgu mainutud, et enamus praegusest Halliste alevikust asub selle talu maade peal.
Kui linaäri enam endist tulu ei toonud, müüs Mathiesen 1912 talu 15 000 rbl. eest ära Peeter Jüri p. Pukile Sutlema mõisast Harjumaal. Peeter Pukk oli sündinud 21. jaanuar 1868 Kalita talus, Pati vallas, toonasel Pärnumaal. Õppis 1878-82 Pärnu elementaarkoolis ja 1889-94 Pärnu kreiskoolis. Oli 1884 – 1918 Sutlema, Mäeküla ja Limatu mõisade valitseja, samal ajal ka Kahila ja Adila mõisade ülemvalitseja. Kolm aastat 1906-09 oli ka Eidapere mõisa omanik Lelles. 1912 omandas Hallistes Leenhofi talu. Vahepeal tegutses ka ärimehena Pukk & Co nimelises äris 1921-25. On olnud Pornuse vallavolikogu liige, korduvalt vallavanema abi ja hoolekandekohtu esimees, Pornuse Vabatahtlike Tuletõrje Ühingu asutajaid ja selle esimees, Halliste Põllumeeste Seltsi asutajaid (Pärnumaa tegelaste biograafiad, 1937).
Eesti ajal märkis P. Pukk dokumentides oma elukohaks Lenhofi talu Hallistes. 1930. aastal pärandas Peeter talu oma pojale Gerhardile. Nende, viimaste omanike nime järgi on talu uuemal ajal hakatudki nimetama Pukaks. Koduloohuviline Ahto Jänes, kelle isa oli Pukale kuuluvas majas tegutsenud Pornuse Ühiskaupluse juhataja, meenutab Pukkade kuldpulmi 1926:
„1926. aasta suvel peeti Pukkade vanapaari kuldpulmi. Külalisi kogunes üle saja, peamiselt ümbruskonna taluperemehed ja -perenaised, kooliõpetajad, vallaametnikud, kaupluste pidajad, kirikutegelased, sugulased ja naabrid. Piduliste hulgas oli näiteks kirjanik Johannes Semperi ema, kes üüris Pukkade häärberis korterit. Pukkadel endal oli kaks poega, Gerhard ja Alfred, ning tütar, kelle nime ma ei mäleta. Sel kuldpulmalistega fotol on palju tolle aja mõjukaid talumehi, kelle nimesid ja nägusid ma isast jäänud märkmete alusel olen ikka püüdnud kokku viia.
Tean, et seal on Kalite talu peremees Märt Sutt, jaamaülema abi Räägel, Kõrgemäe ja Teki talu peremees Peeter Kapp, Väguri talu peremees Märt Ilbak, Nosi peremees Peeter Sossi, Peerna talu perepojad Eduard ja Voldemar Tõnisson, Lellu talu peremees Siil ning postkontori ülem Johannes Lainas ja rätsep Lutsepp. Veel näen Luusepa talu peremeest Jaan Veissonit (Valgsoo) koos abikaasa Amalie Veissoniga, Kitsi talu peremeest Akelit ja paljusid teisi. Ees istuvad Jüri ja Els Liigant, kes olid Puka häärberi üürilised.
Tagareas paremal seisab koolijuhataja Jaan Rannap koos abikaasa Linda Rannapiga (muusik Rein Rannapi vanavanemad). Kuldpulmapaari kõrval istub aga kirikuõpetaja Dehn.“ (Sakala 2003, 8. veebruar).
31. detsembrist 1938 pärit firma Eesti Lloyd kindlustuspoliis annab ülevaate talu hoonete kohta. Talus oli lisaks puitseinte ja laastukatusega elumajale (pikkus 103 jalga, laius 24 jalga ja kõrgus 28 jalga) ka 1906. aastal ehitatud kivist seinte ja laastukatusega laut (pikkus 97 jalga, laius 32 jalga ja kõrgus 19 jalga). Samuti olid elumaja lähedal laudaga samal ajal ehitatud maakivist tall, meiereihoone, vankrikuur ja kaks küüni (EAA.2486.3.1499). 1939. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli Puka väga eeskujulik talumajand: siin oli 6 elumaja, kõik ehitatud enne 1929. aastat, 3 lauta, puhassigala, viljakuivati, kanala, kokku 17 erinevat ehitist. Nii elumajades kui ka lautades oli vesivarustus, aga elektrit ei olnud. Talus oli oma traktor ja tuuleturbiin, kaks viljapeksumasinat ja palju muid põllutööriistu. Peeti 5 hobust, 22 veist, 14 siga, 15 lammast, 53 kodulindu ning 4 mesilasperet. Talus töötas peale oma pere liikmete veel kaheksa palgalist töölist (ERA.1831.5.258.263-265).
Olulise osa sissetulekust sai talu oma meiereist, kuhu toodi piima paljudest ümbruskonna taludest ning mis siin töödeldi võiks ja juustuks, mida olevat müüdud ka välismaale. Sissetulekut andis ka hoonete rent. Pukile kuulus muuhulgas ka Polli teeristis olev kahekorruseline pikk puithoone, mille alumisel korrusel olid Pornuse Ühiskaupluse ruumid, juuksuritöökoda ja pagar. Perel õnnestus pääseda nii 1941. kui ka 1949. aasta küüditamisest. Viimasest olid nad õigel ajal teada saanud ning lahkusid vargsi kodust, mille jätsid sugulaste hoole alla. Talu siiski võõrandati ning1950 hakkas siin tegutsema Abja Masina-Traktorijaam (MTJ). MTJ ehitas meierei ümber töökojaks ning lammutati tuuleturbiin. Pärast MTJ-de likvideerimist asus siin kuni 1990. aastate alguseni Halliste sovhoosi keskus. Pärast seda seisis maja üle 10 aasta tühja ja mahajäetuna.
Veel 2000. aastate algul seisis tühi maja nukralt avatuna kõigele ja kõigile, mis midagi head ei tähendanud. Heiki Pärdi 2002
Kohalikud kaagid tegid varikatusel isegi lõket, aga läks õnneks, maja päästeti. Heiki Pärdi 2002
Stiilselt juugendliku kahekordse risaliidi ülemine ovaalne ava oli sovhoosi ajal aknaga suletud, ülal on näha ka remondi käigus kadumaläinud ažuurset rippviilu. Heiki Pärdi 2002
Valge kahhelkivist klassitsistlikust saaliahjust oli keskne osa välja lõhutud. Pärast renoveerimist ahje enam ei taastatud. Heiki Pärdi 2002
Alumise saali laes oli päris hästi säilinud rosett. Heiki Pärdi 2002
Aastal 2008 käis Pukal kõva remonditöö. Heiki Pärdi
Pärast põhjalikku taastusremonti avati 2009 siin uue omaniku Raivo Tõnismaa eestvõttel hooldekodu nimega Mulgi Häärber, mis tegutseb siiani.
Vana maja on saanud uue kuue. Heiki Pärdi 2012
Puka peahoone on väga suur (aluspindala 292 m²), kahekordne (teisel korrusel samuti 292 m²), L-kujulise põhiplaaniga laudvoodriga püstpalkidest maja. millel on. Üldjoontes historistsistlikus stiilis maja ilmestab suurejooneline juugendlike detailidega kahekordne risaliit-tuulekoda ning omapärane, kumer, barokse kiivriga nurgatorn. Tuulekoja alumise osa moodustab lahtine, kergelt kumera avaga esik, üleval on aga huvitav, suure ovaalse avaga rõdu. Hoonet kaunistavad rikkalikud puitehised: ažuursete karniisidega aknapiirded ning remondi käigus kaotsi läinud väike ažuurne rippviil esiküljel vt foto 1). Majas oli kokku üldse 18 eluruumi, sealhulgas kaks avarat saali (esimesel korrusel 46 m², teisel 44 m² ). Sovhoosi ajal, võimalik et ka juba MTJ-i ajal, ehitati maja sisemiselt ümber ning ka nurgatorn tehti lühemaks.
Tuulekoja seinad on vooderdatud mustrilise laudisega ning akendel on ilmekad juugendlikud kõverjoonelise ruudujaotusega raamid. Heiki Pärdi 2012
Klassitsistlik peauks on pärast renoveerimist saanud väga värvika kuue. Heiki Pärdi 2012
Akende kohal olnud tahvelkaunistused nagu ka aknad ise on nüüd taastatud lihtsustatud kujul. Heiki Pärdi 2002 ja 2012
Kaunis nurgatorn annab suurele majale ainulaadse ja meeldejääva näo. Heiki Pärdi 2008
Sisekujunduses võeti renoveerimisel eeskuju lähedalasuvast, umbes samal ajal ehitatud Albi talust, kus imekombel on säilinud algne kujundus. Heiki Pärdi 2012
Alumise saali uus sisekujundus. Heiki Pärdi 2012
Kõik ajalootormid üle elanud kapitaalsed õueväravad kinnitati kas MTJ või sovhoosi ajal hoopis laiema vahega uute silikaatkividest postide külge. Heiki Pärdi 2015
Kasutatud allikad ja kirjandus:
Selle talu uuem ajalugu on kirev nagu enamusel Eesti parematel taludel ikka. Õnneks on sellel läinud kokkuvõttes paremini kui paljudel saatusekaaslastel. See on Eesti taluhäärbereist üks kõige silmapaistvamaid ning pretensioonikamaid – kahekordse suure hoone on kohaliku pärimise järgi 1900. aastail ehitanud läti ehitusmeistrid.
Abja kodu-uurija Aksel Tiideberg on kirjutanud: “19 sajandi lõpul tõusnud nõudlus linakiu järele maailmaturul ning kitsarööpmelise raudteeliini ehitamine Tallinn – Viljandi – Mõisaküla – Pärnu vahel lõi soodsad eeldused Halliste Risti aleviku arenguks. Ehitati raudteejaam ning selle ümbrusesse elumajad. Uusi elamuid kerkis ka Viljandi maantee ääres. Alevikus asusid tegutsema mitmed linakaupmehed. Üks edukaim, Mattiesen, rajas alevi lõunapiirile, Kangru oja põhjakaldale kahekorruselise puidust häärberi. Ehitist ilmestasid rohked pitsmustriga puitkarniisid ning omapärane nurgatorn. Krundi ümber rajati maakividest müür, mille peale oli metallkaartel kinnitatud mitmerealine okastraat. Õuele pääses vertikaalsetest raudtorudest kokku needitud kahe poolega värava kaudu (vt foto nr 13). Teepoolsele küljele rajati peamiselt nulgudest ja lehistest koosnev iluaed”. (Tiideberg 2004: 20)
1867. aastal ostsid kaks meest, linakaupmees Alexander Nimrod ja Vana-Kariste talupoeg Johan Utt Pornuse mõisa käest päris kalli raha eest (7500 rbl) välja kaks talukohta Kuksi ja Kangru Halliste kiriku ligidal, ning liitsid need üheks 76 ha suuruseks majandiks, väärtusega 34 taalrit 37 krossi. Ilmselt ei läinud kahasse talupidamine neil kuigi ladusalt, sest 1881 pani vallakohus talu oksjonile, sest neil oli pikka aega maksmata päris korralik võlg (3600 rbl) Pärnu esimese gildi kaupmehele H. D. Schmidtile. Ajalooarhiivis on 14. maist 1882 pärinev dokument kihelkonnakohtu otsuse kohta:
„Sest et Aleksander Nimmrodil ja Johann Uttil kõige vähemat liikumata varandust ei ole, kuid üksnes Kuksi ja Kangru ostetud talud ja omad ülemal nimetatud võlad maksta ei jõua – sellepärast saab nende varanduse üle avalik konkurss kuulutatud“ (EAA.3760.3.7299).
Talu ostis 9100 rbl. eest ära Eduard Käärik (Kaerick), keda ühes dokumendis nimetati kaupmeheks, teisal jälle talupojaks. 1890 võttis Käärik Pärnu ärifirmalt Jakob Jakke & Co õige kopsaka 15 500 rublase laenu, tagatiseks talu, mis tuli veel 25 000 rbl eest tule vastu kindlustada.
Edasi, 1900 müüs Käärik talu 15 000 rbl. eest ära Pärnu linna kodanik Voldemar Franzu poeg Mattisenile (omakäeliselt Mathiesen). 1912 oli talu väärtus maahindamise järgi tõusnud esialgse hinnaga võrreldes juba üle kahe korra – 76 taalri 32 krossini. Mathieseni põhitegevus oli linaäri, mille edenemist soodustas tublisti Hallistet läbiv kitsarööpaline Viljandi-Mõisaküla raudteeliin. Halliste jaam asus otse Mathieseni talu lähedal, mille juurde ehitas ta vägeva maakivist linaaida. Voldemar Mathiesen oli ka see mees, kes siinse talu hooned tänasel kujul üles ehitas. Suurejoonelise kahekordse peamaja olevat ehitanud Lätist pärit mehed. Olgu mainutud, et enamus praegusest Halliste alevikust asub selle talu maade peal.
Kui linaäri enam endist tulu ei toonud, müüs Mathiesen 1912 talu 15 000 rbl. eest ära Peeter Jüri p. Pukile Sutlema mõisast Harjumaal. Peeter Pukk oli sündinud 21. jaanuar 1868 Kalita talus, Pati vallas, toonasel Pärnumaal. Õppis 1878-82 Pärnu elementaarkoolis ja 1889-94 Pärnu kreiskoolis. Oli 1884 – 1918 Sutlema, Mäeküla ja Limatu mõisade valitseja, samal ajal ka Kahila ja Adila mõisade ülemvalitseja. Kolm aastat 1906-09 oli ka Eidapere mõisa omanik Lelles. 1912 omandas Hallistes Leenhofi talu. Vahepeal tegutses ka ärimehena Pukk & Co nimelises äris 1921-25. On olnud Pornuse vallavolikogu liige, korduvalt vallavanema abi ja hoolekandekohtu esimees, Pornuse Vabatahtlike Tuletõrje Ühingu asutajaid ja selle esimees, Halliste Põllumeeste Seltsi asutajaid (Pärnumaa tegelaste biograafiad, 1937).
Eesti ajal märkis P. Pukk dokumentides oma elukohaks Lenhofi talu Hallistes. 1930. aastal pärandas Peeter talu oma pojale Gerhardile. Nende, viimaste omanike nime järgi on talu uuemal ajal hakatudki nimetama Pukaks. Koduloohuviline Ahto Jänes, kelle isa oli Pukale kuuluvas majas tegutsenud Pornuse Ühiskaupluse juhataja, meenutab Pukkade kuldpulmi 1926:
„1926. aasta suvel peeti Pukkade vanapaari kuldpulmi. Külalisi kogunes üle saja, peamiselt ümbruskonna taluperemehed ja -perenaised, kooliõpetajad, vallaametnikud, kaupluste pidajad, kirikutegelased, sugulased ja naabrid. Piduliste hulgas oli näiteks kirjanik Johannes Semperi ema, kes üüris Pukkade häärberis korterit. Pukkadel endal oli kaks poega, Gerhard ja Alfred, ning tütar, kelle nime ma ei mäleta. Sel kuldpulmalistega fotol on palju tolle aja mõjukaid talumehi, kelle nimesid ja nägusid ma isast jäänud märkmete alusel olen ikka püüdnud kokku viia.
Tean, et seal on Kalite talu peremees Märt Sutt, jaamaülema abi Räägel, Kõrgemäe ja Teki talu peremees Peeter Kapp, Väguri talu peremees Märt Ilbak, Nosi peremees Peeter Sossi, Peerna talu perepojad Eduard ja Voldemar Tõnisson, Lellu talu peremees Siil ning postkontori ülem Johannes Lainas ja rätsep Lutsepp. Veel näen Luusepa talu peremeest Jaan Veissonit (Valgsoo) koos abikaasa Amalie Veissoniga, Kitsi talu peremeest Akelit ja paljusid teisi. Ees istuvad Jüri ja Els Liigant, kes olid Puka häärberi üürilised.
Tagareas paremal seisab koolijuhataja Jaan Rannap koos abikaasa Linda Rannapiga (muusik Rein Rannapi vanavanemad). Kuldpulmapaari kõrval istub aga kirikuõpetaja Dehn.“ (Sakala 2003, 8. veebruar).
31. detsembrist 1938 pärit firma Eesti Lloyd kindlustuspoliis annab ülevaate talu hoonete kohta. Talus oli lisaks puitseinte ja laastukatusega elumajale (pikkus 103 jalga, laius 24 jalga ja kõrgus 28 jalga) ka 1906. aastal ehitatud kivist seinte ja laastukatusega laut (pikkus 97 jalga, laius 32 jalga ja kõrgus 19 jalga). Samuti olid elumaja lähedal laudaga samal ajal ehitatud maakivist tall, meiereihoone, vankrikuur ja kaks küüni (EAA.2486.3.1499). 1939. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli Puka väga eeskujulik talumajand: siin oli 6 elumaja, kõik ehitatud enne 1929. aastat, 3 lauta, puhassigala, viljakuivati, kanala, kokku 17 erinevat ehitist. Nii elumajades kui ka lautades oli vesivarustus, aga elektrit ei olnud. Talus oli oma traktor ja tuuleturbiin, kaks viljapeksumasinat ja palju muid põllutööriistu. Peeti 5 hobust, 22 veist, 14 siga, 15 lammast, 53 kodulindu ning 4 mesilasperet. Talus töötas peale oma pere liikmete veel kaheksa palgalist töölist (ERA.1831.5.258.263-265).
Olulise osa sissetulekust sai talu oma meiereist, kuhu toodi piima paljudest ümbruskonna taludest ning mis siin töödeldi võiks ja juustuks, mida olevat müüdud ka välismaale. Sissetulekut andis ka hoonete rent. Pukile kuulus muuhulgas ka Polli teeristis olev kahekorruseline pikk puithoone, mille alumisel korrusel olid Pornuse Ühiskaupluse ruumid, juuksuritöökoda ja pagar. Perel õnnestus pääseda nii 1941. kui ka 1949. aasta küüditamisest. Viimasest olid nad õigel ajal teada saanud ning lahkusid vargsi kodust, mille jätsid sugulaste hoole alla. Talu siiski võõrandati ning1950 hakkas siin tegutsema Abja Masina-Traktorijaam (MTJ). MTJ ehitas meierei ümber töökojaks ning lammutati tuuleturbiin. Pärast MTJ-de likvideerimist asus siin kuni 1990. aastate alguseni Halliste sovhoosi keskus. Pärast seda seisis maja üle 10 aasta tühja ja mahajäetuna.
Veel 2000. aastate algul seisis tühi maja nukralt avatuna kõigele ja kõigile, mis midagi head ei tähendanud. Heiki Pärdi 2002
Kohalikud kaagid tegid varikatusel isegi lõket, aga läks õnneks, maja päästeti. Heiki Pärdi 2002
Stiilselt juugendliku kahekordse risaliidi ülemine ovaalne ava oli sovhoosi ajal aknaga suletud, ülal on näha ka remondi käigus kadumaläinud ažuurset rippviilu. Heiki Pärdi 2002
Valge kahhelkivist klassitsistlikust saaliahjust oli keskne osa välja lõhutud. Pärast renoveerimist ahje enam ei taastatud. Heiki Pärdi 2002
Alumise saali laes oli päris hästi säilinud rosett. Heiki Pärdi 2002
Aastal 2008 käis Pukal kõva remonditöö. Heiki Pärdi
Pärast põhjalikku taastusremonti avati 2009 siin uue omaniku Raivo Tõnismaa eestvõttel hooldekodu nimega Mulgi Häärber, mis tegutseb siiani.
Vana maja on saanud uue kuue. Heiki Pärdi 2012
Puka peahoone on väga suur (aluspindala 292 m²), kahekordne (teisel korrusel samuti 292 m²), L-kujulise põhiplaaniga laudvoodriga püstpalkidest maja. millel on. Üldjoontes historistsistlikus stiilis maja ilmestab suurejooneline juugendlike detailidega kahekordne risaliit-tuulekoda ning omapärane, kumer, barokse kiivriga nurgatorn. Tuulekoja alumise osa moodustab lahtine, kergelt kumera avaga esik, üleval on aga huvitav, suure ovaalse avaga rõdu. Hoonet kaunistavad rikkalikud puitehised: ažuursete karniisidega aknapiirded ning remondi käigus kaotsi läinud väike ažuurne rippviil esiküljel vt foto 1). Majas oli kokku üldse 18 eluruumi, sealhulgas kaks avarat saali (esimesel korrusel 46 m², teisel 44 m² ). Sovhoosi ajal, võimalik et ka juba MTJ-i ajal, ehitati maja sisemiselt ümber ning ka nurgatorn tehti lühemaks.
Tuulekoja seinad on vooderdatud mustrilise laudisega ning akendel on ilmekad juugendlikud kõverjoonelise ruudujaotusega raamid. Heiki Pärdi 2012
Klassitsistlik peauks on pärast renoveerimist saanud väga värvika kuue. Heiki Pärdi 2012
Akende kohal olnud tahvelkaunistused nagu ka aknad ise on nüüd taastatud lihtsustatud kujul. Heiki Pärdi 2002 ja 2012
Kaunis nurgatorn annab suurele majale ainulaadse ja meeldejääva näo. Heiki Pärdi 2008
Sisekujunduses võeti renoveerimisel eeskuju lähedalasuvast, umbes samal ajal ehitatud Albi talust, kus imekombel on säilinud algne kujundus. Heiki Pärdi 2012
Alumise saali uus sisekujundus. Heiki Pärdi 2012
Kõik ajalootormid üle elanud kapitaalsed õueväravad kinnitati kas MTJ või sovhoosi ajal hoopis laiema vahega uute silikaatkividest postide külge. Heiki Pärdi 2015
Kasutatud allikad ja kirjandus:
- Eesti Ajalooarhiiv, fond nr 3760, nimistu 3, säilik 7299
- Eesti Ajalooarhiiv, fond nr 2486, nimistu 3, säilik 1499
- Eesti Riigiarhiiv, fond 1831, nimistu 253, säilikud 263-265
- Jänes, Ahto “Peeter Puka kuldpulmapäev koondas Halliste mõjukamaid talumehi” - Sakala 8. veebruar, 2003
- Pärdi, Heiki. Halliste kihelkonna taluhäärberid – moodsa taluelu sümbolid – Viljandi Muuseumi Aastaraamat 2007. Viljandi, 2008, lk 135-183
- Pärnumaa tegelaste biograafiad. Pärnu, 1937
- Rauba, Monika. Puka talu. Mulgi häärber Halliste alevikus. Ajalooline ülevaade ja muinsuskaitse eritingimused (Viljandi tn 4, Halliste alevik, Viljandimaa). Tallinna Restaureerimiskooli täiendkoolituse lõputöö. Viljandi 2007
- Tiideberg, Aksel 2004. Halliste enne ja nüüd.