Pikki sajandeid oli teravili Eesti talupoja põhitoiduks aga ka kapitaliks. Paraku polnud siinses kliimas sugugi haruldased viljaikaldused, millega sageli kaasnes ulatuslik näljahäda – on leitud, et need kordusid 18.–19. sajandil keskmiselt seitsme-kaheksa aasta järel. Eestis peetakse suurimaks näljahädaks nn Suurt Nälga Rootsi võimu ajal 1695–1697, mille käigus suri ca 75 000 inimest. Suured näljahädad olid ka aastatel 1787–1789, 1806–1808, 1844–1845. Viimane suurem näljahäda oli aastatel 1867–1869. Pärast seda esines küll ikaldusaastaid, kuid näljast aitas üle kartulikasvatuse levik ja 1870. a avatud Balti raudtee, millega oli võimalik transportida Venemaa sisekubermangudest suurtes kogustes vilja.
Näljahäda ja kevadise külviseemne puuduse vältimiseks oli seega vajalik säilitada teatud viljavarusid. Varaaidad ehk magasinisüsteem oli siin-seal Euroopas olemas juba alates 12. sajandist. 1698. a andis Rootsi kuningas Karl XII korralduse asutada Liivimaal talurahva jaoks viljamagasinid, kuid Põhjasõja tõttu seda ellu ei viidud, samuti vahetus riigivõim. Ka 18. sajandi algul ja keskel tehti tsaarivõimude poolt katseid viljamagasinide sisseseadmiseks, kuid kogu maad hõlvav süsteem käivitus alles 19. sajandi algul. 29. novembril 1799 andis keiser Paul I välja ukaasi, millega pandi viljatagavara loomise ja ületalve hoidmise kohustus talupoegadele üle kogu Vene impeeriumi. Kõikides kroonu-, kiriku- ja eramõisates tuli asutada magasiaidad, kus iga meeshinge kohta tuli hoiustada kolm setverti rukist (1 setvert = 209,91 liitrit) ja kolm setverikku suvivilja, millest pool otra ja pool kaera (1 setverik = 26,2 liitrit). Selle vilja pidid aita tooma talupojad ise.
Magasiaidast oli võimalik vilja laenutada kindlatel magasipäevadel, tavaliselt kevadel. Välja laenutada võis üldse kolmandiku tagavarast. Laenutatud viljalt võeti ka protsenti – pool kuni kaks karnitsat setvertilt (1 karnits = 3,28 liitrit). Vilja laenutajaks magasiaidas oli aidamees, kes valiti vallavolikogu poolt. Igal kevadel, kui vilja oli aidas kõige vähem, toimus tagavarade määramiseks inventuur, mille käigus mõõdeti ära salvedes seisev vili.
Esmalt koguti vili mõisaaitadesse, kuid peagi hakkasid talupojad ise oma kuluga valdadesse magasiaitu ehitama. Esialgu olid magasiaidad puidust, kuid need olid tuleohtlikud ja ebaturvalised, mistõttu püstitati hiljem magasiaidad peamiselt maa- või paekivist, harvemini ka tellistest. Puidust ehitatud vanemaid magasiaitu pole teadaolevalt Eestis säilinud. Algul püstitati magasiaidad pigem mõisate keskustesse, kuid kui kogukonnaseadusega 1866.a a eraldati valla- ja mõisamaad, tuli ehitada ka uued magasiaidad mõisasüdametest eemale valla maale.
Magasiaidad olid erineva suurusega ja see sõltus vallas elavate hingede arvust, mistõttu on tänapäevani säilinud nii üsna väikseid ja tagasihoidlikke kui ka suuri ning uhkete sammaste või kaaristutega ehitud magasiaitu. Magasiaitade püstitamisel peeti eelkõige silmas turvalisuse nõuet: vili ei tohtinud ühest küljest rikneda ning teisest küljest püüti takistada selle varastamist. Seetõttu iseloomustavad magasiaitu seintes leiduvad õhutuspilud, väiksed trellitatud aknad või sootuks nende puudumine ning kindlad raudlati ja tabalukuga suletavad uksed. Magasiaitade sees oli tavaliselt üks, harvem mitu ruumi, milles paiknesid suured salved.
20. sajandi esimesel kümnendil minetasid magasiaidad oma tähtsuse ja aina rohkem valdu hakkas magasiaitu sulgema, müües oksjonil seal hoiul olnud vilja, mida võis olla sadu tonne. Eesti Vabariigi algusaastatel lõpetati magasiaitade tegevus enamikes valdades.
Kirjutas Hanno Talving.