Füüsikalised, keemilised ja mehaanilised kahjustused
Peale bioloogiliste kahjurite kahjustavad maja materjale ka keskkonnast tingitud füüsikalised, keemilised ja mehaanilised protsessid. Antud juhul on põhirõhk just kivikonstruktsioonidel ja niiskusega kaasnevatel kahjustustel. Kivimaterjali tundlikkus taoliste kahjustuste suhtes sõltub enamasti selle poorsusest ja pooride mõõtmetest.
Näited kulumiskahjustustest on:
- Meie kliimast tingitud külmumis- ja sulamistsüklid, mis paisutavad talviti vett materjali pragudes ja poorides, ning mille tagajärjel hakkab materjal pragunema ja murenema (pudenenud krohv, vuugid, kivi pindmised kihid).
- Maapinna kõrgest niiskustasemest tingitud talvine külmakerge, kus vee jäätumisel ja paisumisel paisub ka hoonealune aluspinnas, tekitades vundamenti läbivaid pragusid.
- Veega konstruktsiooni pooridesse kantud soolad, mis vee aurustumisel kristalliseerudes paisuvad ning kahjustavad materjali. Soolad võivad tulla nii õhust, sademetest kui ka maapinna niiskusest. Sooldumise tunnuseks on valge kirme kivi pinnal.
- Valguskiirgusest, tuulest ja vihmast tingitud pinnakattematerjali lagunemine (puidust välisvoodrid, puitkatused, jne).
- Liigsest niiskusest või kaitsekihtide puudusest tingitud metalldetailide (vihmaveetorud, katuseplekid, betooni sarrused) korrosioon ehk rooste.
Taoliste kahjustuste likvideerimine võib olla mõnevõrra keerulisem võrreldes biokahjustusega, kuna kahjustuse algpõhjus võib tuleneda juba ehitusaegsetest konstruktiivsetest vigadest (valitud krunt, hoone ümbruse niiskustase, kasutatud ehitusmaterjalid, puudulikud niiskustõkked ja vihmaveesüsteemid, jne). Samas tuleb rõhutada, et hooldusvaba hoonet või konstruktsiooni ei leidu ning teatud aja tagant krohvi ja vuukide värskendamine on täiesti tavapärane. Samas on tööde käigus ka mõistlik kaaluda abilahendusi, mis aitaksid pikendada tarindi eluiga (külmakerkeisolatsioon, drenaaž, vundamendi hürdoisolatsioon, kalded hoonest eemale, korralik vihmaveesüsteem, jne). Kaaluda tasub ka parandustöödel kasutatud materjale. Looduskivist sokleid on traditsiooniliselt laotud lubimördiga, mis lubab pinnasest vundamenti tõusnud niiskusel välja kuivada. Tsemendi-põhised mördid ja krohvid aga takistavad seda protsessi ning niiskus jääb kas soklisse lõksu või hakkab otsima muid piirkondi, kust välja kuivada.