Eraldatusest tulenevad sotsiaalsed ja majanduslikud olud ning saarlaste ajalooliselt kujunenud iselaadne vaimuilm panid aluse omapärasele kultuurile. Saari iseloomustab vanapäraste joonte püsimise kõrval vastuvõtlikkus uuele ning mitmekesine rahvakunst. Vähese põllumaa tõttu oldi sunnitud lisa teenima kalapüügiga, käima ulgutöödel mandril, maaharimine oli valdavalt naiste õlul.
Kõige iseloomulikumaks külatüübiks Saaremaal ja Muhus on sumbküla, kus taluõued asuvad tihedamas ja hajusamas kobaras ümber keskse külaväljaku. Seal oli vanemal ajal küla ühiskaev. Saaremaa ja Muhu küladele annavad eripärase ilme kõrged kiviaiad, mis piiravad õuesid, aga ka põlde, karja- ja heinamaid. Sajandeid samadesse kohtadesse laotud sammaldunud paekivitarad on andnud asustusele kindlalt püsivad raamid. Need on omapärased monumendid kivist põldu harinud saarlaste raskele tööle. Hiiumaa taluõued on ümbritsetud valdavalt puutaradega.
Muuseumis on esindatud meie kolm suuremat saart:
- Saaremaa – Roosta talu (18. saj)
- Paka vennastekoguduse palvemaja
- Kotlandi ja Leedri tuulik ning võrgumajad;
- Hiiumaa – Kolga talu (19. saj II poolest),
- hiidlaste rändpüügimaja, Ülendi tuulik;
- Muhu – Jüri-Jaagu (20. saj algusest)
- Jaagu talu (19.-20. sajandi vahetusest).