Vallamajad

Vallamaja on omavalitsuse administratiivorganite jaoks ehitatud või kohandatud hoone. 1802. ja 1804. aasta talurahvaseadustega loodi Eesti- ja Liivimaal (Saaremaal 1819) mõisast sõltuvad kogukonna- ehk vallakohtud, mis täitsid 1866. aastani ka teatud haldus- ja politseifunktsioone. Vallakohus käis koos mõisa eraldatud ruumides – tavaliselt kas valitseja- või teenijatemajas. Enne 1866. aasta vallareformi on teada ainult üks spetsiaalselt kohtumajaks ehitatud hoone, mis püstitati 1863. aastal Vana-Kuuste mõisa majandusõue.

1866. aasta Balti kubermangude vallakogukonnaseadusega vabastati vallad mõisa järelevalve alt. Seadus kohustas vallakohtud üle viima mõisatest vallamaadele, mis pani aluse kohtumajade ehitamisele, kus hakkas koos käima ka valla täis- ja volikogu.

Liivi- ja Eestimaa kubermangus toimus pärast 1866. aastat valla- ja kohtumajade ehitamine erinevalt. Jõukamas Lõuna-Eestis püstitati hulganisti piirkonnale iseloomulikke vanabalti tüüpi poolkelpkatusega palk- või telliskivihooneid, millest paljud on säilinud. Need olid enamasti nii suuremahulised, et ei vajanud hiljem erilisi juurdeehitusi ning nendes tegutsesid vallavalitsused Eesti Vabariigi lõpuni. 

Eestimaa kubermangus püstitatud vallamajad olid reeglina märksa tagasihoidlikumad. Majandusliku kitsikuse tõttu ehitati siin kuni 1890. aastateni enamik valla- ja kohtumaju kokku koolimajadega. Nendes kogukonnamajadeks kutsustud hoonetes oli enamik ruume kooli ja koolmeistri käsutuses, vallavalitsuse ja -kohtu tarbeks oli ruume ainult üks-kaks. Selliseid kogukonnamaju on säilinud ainult mõned.

1889. aastal leidis aset Balti kubermangudes kohtu- ja talurahvaasutuste reform, mille käigus loodi valdade järelevalveks talurahvaasjade komissaride ametikohad. Need tsaarivalitsuse ametnikud viisid 1890. aastate algul läbi ulatusliku valdade liitmise: rohkem kui tuhadest Eesti vallast jäi järgi 365. Talurahvaasjade komissarid hakkasid ka nõudma, et uutel ühendvaldadel oleksid esinduslikud valla- ja kohtumajad, kus oleksid olemas uue kohtuseadusega ettenähtud ruumid. Lõviosa enne Teist maailmasõda ehitatud Eesti vallamajadest ongi püstitatud talurahvaasjade komissaride tegutsemise ajajärgul 1889–1918.

Pärast 1889. aasta reformi ehitatud vallamajades pidi olema teatud kindlad ruumid: kohtusaal, tunnistajate tuba, kohtumeeste nõupidamistuba, kaks arestikambrit (üks meestele, teine naistele), vallavalitsuse kantselei, vahimehe tuba ning vähemalt kahest toast ja köögist koosnev vallakirjutaja korter. Osades vallamajades oli veel eriruum valda külastavatele ülemustele ehk nn komissari tuba ning paljudes kivist tulekindel võlvialune laekaruum raha ja väärtpaberite hoidmiseks.

Eesti Vabariigi tekkega võeti 1918. a vallakohtuilt tsiviil- ja kriminaalkohtu funktsioonid ning nad jäid tegutsema üksnes eestkoste- ja hooldusasju käsitlevate vaeslastekohtutena. 1920. aastate algul taasiseseisvus mitu talurahvaasjade komissaride poolt sundliidetud valda, mistõttu kohandati vallamajadeks varem muud funktsiooni täitnud ehitised: mõisahooned, kõrtsid, postijaamad ning elamud.  

1930. aastatel võeti ette vallamajade ulatuslik moderniseerimine: kasvanud ametkond vajas eluruume ning muutusid ka omavalitsuste funktsioonid. Vallamajadesse oli vaja paigutada kabinetid vallavanemale ning perekonnaseisuametnikule, leida ruumid postiagentuurile ja telefoni kõnepunktile, ehitada tulekindlad arhiiviruumid. Selleks ehitati tavaliselt välja hoonete kasutuseta olnud katusealused ja lisati mansard- või täiskorrused. Päris uusi vallamaju ehitati kahe maailmasõja vahel suhteliselt vähe – kõigest paarkümmend. Erinevalt tsaariajast, mil hoonete plaanid tegid peamiselt ehitusmeistrid, kasutati nüüd professionaalsete inseneride või arhitektide tehtud projekte.