Muhumaal Igakülas asunud suurkaev on olnud üks Eesti kuulsamaid kaeve. Selle suurejoonelise veevõtukoha tõi avalikkuse ette tuntud päevapiltnik Johannes Pääsuke aastal 1913.
Kaevude rajamine oli raske ja aeganõudev töö. Loodusoludest sõltuvalt võis põhjavesi paikneda väga sügaval paekihtide all, mistõttu oli Igaküla kaevu sügavus väidetavalt 16 meetrit. Kuna sellistes kohtades käis kaevu rajamine ühele perele üle jõu, rajati külakaevusid.
Igaküla kaev, nagu ka teised Muhu ja Saaremaa külakaevud, on olnud keskse tähtsusega. Need vanad sumbkülad, mis asuvad rohkem kui ühe kilomeetri kaugusel jõest või ojast, on valdavalt koondunud suure külakaevu ümber.
Täpsed andmed kaevu ehitusaja kohta puuduvad, kuid on kindlalt teada, et see asus oma praeguses asukohas juba 1799, mil see oli kujutatud tollasel maakaardil.
Kaevu rajamise plaan Eesti Vabaõhumuuseumisse tekkis 1985. aastal, mil muuseumi arhitekt Jüri Irik koostas kaevu puittarindi joonised, kasutades allikana J. Pääsukese tuntud fotot. 2024. aasta kevadel valmis kaevutarind lõpuks vastavalt sellele kavandile.
Kaevutarindi tugihark on üle 11 meetri kõrge, vinna pikkus üle 25 meetri ning kook üle 15 meetri. Suurkaev on vabaõhumuuseumis püstitatud Muhu, Saaremaa ja Hiiumaa talude vahelisele külaväljakule. Teadaolevalt on see Eesti kõrgeim kaevuehitis, ühendades muuseumi saarte ala tervikuks.
Kaevu originaalrakked on säilinud oma algses kohas Muhumaal.
