Valminud on järg eelmisele, 1940. ja 1950. aastate individuaalelamute tüüpprojekte tutvustavale näitusele. Seekord on näituse autorid Alois Andreas Põdra ja Heiki Pärdi võtnud teemaks 1960. aastad, mil Eestis hakkasid levima Põhjamaadest imporditud uued modernistlikud arhitektuurivõtted. Kui näituseseeria eelnev osa esindas suurt osa nõukogudeaegsest eramufondist, siis käesolev osa tutvustab väiksema levikuga, kuid siiski tähelepanuväärset perioodi Eesti eramuarhitektuuris.
Uued elamutüübid ja arhitektuur
Kui 1940. ja 1950. aastatel olid domineervad hoonetüübid kõrge viilkatusega elamu ning kahekorruseline kastmaja, siis 1960. aastatel kujuneb arhitektide poolt eelistatavaimaks hoonetüübiks ühekorruseline maja (lääne ühiskonnas üldnimetusega bungalow). Eelistati ka keldri, sh. ka keldrigaraažide, rajamist, kuna see oli ökonoomsem kui majandushoone või abitiiva püstitamine.
Oludes, kus põhjavesi on kõrge või pinnas on raskesti töödeldav (nt. paekivist), ei saanud keldri põrandat väga sügavale rajada ning seega tuli leppida kõrge sokliga. Sellega kaasnes aga kõrge välistrepp, mis tollaste arhitektide hinnangul ei mõjunud hoone üldarhitektuurile hästi. Samas sobis kõrge kelder järsema reljeefiga kruntidele, kus keldri sai osaliselt uputada maapinna sisse nõnda, et ühel pool ulatus pinnas põhikorruseni, teisel pool aga keldrini.
Kõrge sokli probleemi lahendasid arhitektid kahe võttega. Esimene lahendus hõlmas sisemist trepikoda, kust pääseks nii keldrikorrusele kui ka põhikorrusele. Nõnda aga nõrgestus side eluruumide ja aia vahel. Teise lahenduse puhul ehitati kelder ja majandusruumid teadlikult ainult valitud ruumide alla, mille põrandapind jääks kõrge sokli peale (60-80 cm kõrgemal kui ülejäänud eluruumid). Ruumid, mille all keldriruumid puuduvad, jääksid krundi tasapinnale ja seega aiale lähemale. Taolist majatüüpi on nimetatud ka Uno Tölpuse majatüübiks, kes kasutas Eestis esimesena oma projekteeritavates individuaalelamutes taolist eluruumide liigendatust. Niimoodi tekkis vertikaalselt nihutatud ruumidega elamutüüp, mida võib lahendada kas ühtse ebasümmeetrilise katusega või erineva kõrgusega korpustena. Eelistati siiski ühtseid, murdekohtadeta katuseid, mis sobisid paremini meie sademeterohke kliimaga. Taoline elamutüüp võimaldas planeeringus ruume paremini gruppeerida funktsioonide kaupa: keldri kohal ja seega kõrgemal tasandil paiknevad tihtipeale privaatsemad ruumid (magamistoad, vannituba); ning madalamale tasapinnale ja esiukse juurde jäävad avalikud ruumid, kust pääseb ka verandale ning taga-aeda. Planeeringu osas hakati loobuma ka näiteks eraldiseisvast söögitoast ja kabinetist, mis tihtipeale seisid vanemates elamutes kasutuseta. Söögitoa funktsioon hakkas liituma köökide või elutubadega; kabinetid asendusid aga töönurgaga elutoas.
Muutus ka elamute ilme. Madalakaldeline katuslagi, asümmeetriline, kuid tasakaalustatud fassaad, vabakujulised aknad ning üleüldine arhitektuurne mitteformaalsus ja orgaanilisus andsid elamutele seniolematu ilme ja avaruse. Majad sobitati hoolsamalt kokku ka ümbritseva maastikuga. Lamedakaldelisest asümmeetrilisest viilkatusest sai valitsev katusetüüp, mida sai ühtlasi ehitada ka katuslaena. Katuslagi võimaldas liita katuse ja lae kokku üheks tarindiks, pidavat alandama ehituse maksumust ning võimaldas saavutada suuremat avarust interjööris.
Projekt 63, arhitekt B. Mirov (1965)
Vaadeldaval perioodil taolised majatüübid ja arhitketuursed võtted väljaspool suuremaid linnasid laialdaselt levida ei jõudnud, kus tegelikult jätkus vaibumatult vanemate, 1950. aastate tüüpprojektide kasutamine (olid needki ju tegelikult vähem kui 10 aastat vanad).
1960ndate keskpaigast hakkab levima raskepärasem ja monumentaalsem modernismi vorm ehk karniisarhitektuur, mille põhivõtted on Eesti kliimale vähesobiv lamekatus ning jõuline, eenduv puitkarniis. Vabakujulised aknad asenduvad rõhtsate lintakendega, mõnikord ka tervete klaasseintega. Kui kümnendi alguses oli pereelamule omane orgaanilisus ning tasakaalustatud korrapäratus, siis nüüd domineeris jõuline horisontaalsus ja ratsionaalsus. Karniisarhitektuuri horisontaalsuse ja monumentaalsuse taotlust võimendas ka eramute ridamajadena püstitamine. Nõnda püstitatud lamedaid elamuid hakati kutsuma ka vaipmajadeks. Omaette elamutüübiks kujunesid ka läänelikud ja lõunamaised “aatriummajad”. Ühekorruseliste ja lameda katusega elamu mahtude liigendamise meelisvõtteks sai hoone sektsioonide paigutamine ümber väikeste siseõuede (või “aatriumite”). Taolisi hoonetüüpe levis aga vähe.
Uued industriaalsed ehitusvõtted ja tüüpmajad
Juba kohe peale teist maailmasõda oli tehtud esimesi samme industrialiseeritud individuaalelamuehituse suunas. Suuremaid samme saavutati aga alles 1950. ning 1960. aastail. Esimesi laiemalt levima hakanud puitkilpidest monteeritavaid individuaalelamuid hakati tootma Järvakandi tehastes. Projekt 3-T-59 (arhitekt Uno Tölpus) oli kolmetoaline madala viilkatusega maja, mis teostuselt juba kandis varase põhjamaise modernismi jooni (terrass ja pergola esiukse ees, avar elutoa aken, mitte-formaalne planeering). Järgmiseid populaarseks osutunud puitkilpmajade seeriate projekte (seeria 19123, projekt E-907, seeria 10052) loodi Eesti Maaehitusprojektis Toomas Reinu ja Veljo Kaasiku käe all. Neid maju leiab juba peaaegu et igast Eesti nurgast.
Projekt 3-T-59, arhitekt U. Tölpus (1958). Foto: Heiki Pärdi
Seeria 19123, arhitekt määratlemata (vahemikus 1966-1967). Foto: Heiki Pärdi
Teine oluline tööstusliku elamuehituse suund oli gaasbetoon. Uuriti erinevaid gaasbetooni liike, millest põhilisteks kujunesid gaaskukeroon ning silikaltsiit. Üks varasemaid gaasbetoonelementidest püstitatavaid modernistlikke individuaalelamuprojekte oli seeria 66-21, mida oleme tutvustanud varasemas ajaveebi postituses. See tüüpprojekt on juba täielikult karniisarhitektuuri näide oma lamekatuse, puitkarniisi ning peaukseesiste väikeste siseõuedega. Sellele järgnes arhitekt Endel Laasi koostatud seeria 17421, mida sai püstitada juba 28 erineval viisil. Silikaltsiidi võidukäik algab aga alles 1970. aastail, mil ilmuvad juurde ka juba laiemalt tuntud projektid nagu Kullipesa, Ants, Ella ja teised. Neist pikemalt aga järgmises näituse osas.
Seeria 66-21, arhitekt B. Mirov (1966). Allikas: ERM (Fk 2644.9138.079992)
Seeria 17421, arhitekt E. Laasi (1968). Foto: Heiki Pärdi
Individuaalelamuehituse piiramine
Kui sõjajärgsel perioodil aitas individuaalelamuehitus likvideerida elamispinna puudust, siis 1960. aastateks oli võimudele hakkamas aina enam silma torkama individuaalelamute ebaökonoomsus kortermajade kõrval. Sellest perioodist pärinevad ka selgemad piirangud individuaalelamute suurusele. Juba 1958. aastal anti välja täpsustus 1948. aasta seadusele “Kodanike õigusest osta ja ehitada individuaalelamuid“, mis kehtestas 60 m2 elamispinna piirangu edaspidi rajatavatele individuaalelamutele. 1966. aasta paiku piirati ka elamu üldpinna suurust, mis ei tohtinud enam ületada 110 m2. Ajutiselt piirati 1963. aasta paiku ka uute individuaalelamute kruntide ja muude toetusmeetmete jagamist suuremates linnades (Tallinn, Tartu, Pärnu, jne), ehkki 1965. aastal tehakse taas kannapööre ning kruntide jagamine ja muude toetusmeetmete jagamine jätkub. Langes ka uute tüüpprojektide avaldamise tempo. Kui 1950. aastatel ilmus lausa 5 individuaalelamute projektide albumit, siis 1960. aastatel avaldati vaid üks, 1965. aastal (ehkki projektide konkurss toimus juba 1960. aastal).
Konkursse korraldati küll 1960. aastail veelgi, kuid nendest projektidest koostati pigem üksikuid tüüp- või korduvkasutatavaid projekte, millest albumeid kas enam ei koostatud või avaldati alles järgmises, 1976. aasta albumis. Sellest kõigest tulenevalt langes märgatavalt 1960. aastate esimeses pooles ka individuaalelamuehituse osakaal riiklikes ehitusmahtudes võrreldes eelmise kümnendiga. Kümnendi teisel poolel aga hakkavad ehitusmahud taas vaikselt kerkima. Seega ei jõudnud varasem orgaanilisem modernism vool eriti laialt levida enne karniisarhitektuuri pealetulekut, mistõttu taolisi hooneid kohtab tänavatel võrdlemisi harva.
Kirjeldatud olude taustal koostatud tüüp- ja korduvkasutusprojektid on eksponeeritud meie uuel rändnäitusel, kus on esindatud nii kasutuseta jäänud kui ka laiemale käibele läinud projekte. Iga projekti kohta on toodud välja fassaadivaade, esimese korruse plaan ning näide reaalselt teostatud majast (kui seda on leidunud).
Uus näitus Kolu kõrtsis Eesti Vabaõhumuuseumis. Foto: Anita Jürson
Näituse sisu koostajateks on Alois Andreas Põdra ja Heiki Pärdi, projektijuht on Elo Lutsepp.
Väljapanekuga saab tutvuda Kolu kõrtsi talli all kuni 8. veebruarini.
Näituse valmimist on kaasrahastanud teadusarendusprojekt LIFE IP BuildEST.