Teksti suurus
Kontrastsus
Reavahe kõrgus
Teised valikud

Külastajainfo

200 aastat kahe tunniga

Teekond „200 aastat kahe tunniga“ on mõeldud ajaloohuvilistele, keda huvitab, kuidas vanasti taludes elati, milline roll oli avalikel ühishoonetel ning kuidas on maarahva elu aja jooksul muutunud. Teekonnal liigud läbi ajaloo kaugest pärisorjuse ajast kuni tänase päevani välja.

 

Lühem ring

Sassi-Jaani talu – Köstriaseme talu – Nuki talu – Pulga talu – Härjapea talu – Aarte talu – Sutlepa kabel – Orgmetsa pritsikuur – Lau pood – Kuie koolimaja – Kolhoosimaja – Sepa talu


Teekonna pikkus on 2,6 km, aega kulub 2 tundi (+ söömine)

 

SASSI-JAANI TALU

Talu avaral õuel püüab pilku eestlaste põline kodu – ilma korstnata rehemaja. Sassi-Jaani talu rajamise ajal 19. sajandi alguses valitses Eestis veel pärisorjus. Talupojad pidid talus elamise õiguse eest tegema mõisale tööd ja varustama seda vilja, heina, lina, munade ja muuga. Oma äraelamist sai kindlustada alles pärast mõisakohustuste täitmist. Siin saad teekonna alustuseks ülevaate eesti taluarhitektuuri eripäradest, põllundusest ja karjandusest ning olulisemast tarbevarast. Kapsamaal kasvavad erinevad põllu- ja aiakultuurid, mida eestlased on läbi aegade kasvatanud.


KÖSTRIASEME TALU

19. sajandi teisel poolel said pärisorjusest vabanenud talupojad võimaluse talu mõisalt välja osta. Kellel osturaha polnud, jäi mõisa rentnikuks. Köstriaseme renditalus näed, millist rasket tööd tuli teha, et igapäevane leib lauale saada. Rukist kuivatati vihkudena rehetoas partel, seejärel peksti rehealuses terad kootidega viljapeadest välja ja sõeluti tuule abil aganatest puhtaks. Ka käsitsi lina töötlemine oli aeganõudev ja vaevaline. Paranenud elutingimustest annavad tunnistust valgusküllased kambrid ning tolle aja moekamad mööbliesemed nagu kummut, riidekapp ja harmoonium.

NUKI TALU

Maata, kehval järjel olevad talupojad elasid mõisa või talu ääremaadel. Nende tagasihoidlik majapidamine koosnes vaid ühest-kahest hoonest. Viletsat põllumaad oli tavaliselt kuni hektar, kui sedagi. Oma tarbeks peeti mõnd lammast, siga ja kanu. Et toime tulla ja lapsi toita, elatas suur osa kehvikuist ennast käsitööga. Mehed teenisid lisa ehitustel, kraave kaevates või metsatööl.


PULGA TALU

Otsi üles Pulga talu rehealuse seina müüritud mälukivi, millel on hoone ehitusaeg ning tollase peremehe nimi. Sellised raidkivid annavad tunnistust maarahva eneseteadvuse kasvust. Eesti talupojad said perekonnanimed ehk priinimed alles pärast pärisorjusest priiks saamist. Varasemalt nimetati inimesi talu järgi. Pulga talu õuel on soomepärane kahekorruseline ait ja heinaküün, mis annavad tunnistust põhjaranniku rahva tihedast läbikäimisest ülemerenaabritega. Õueserval olevas suitsusaunas toodi lapsi ilmale veel 19. sajandi teisel poolelgi.  

HÄRJAPEA TALU

Koos talude päriseksostmisega ilmusid külapilti rehest eraldi ehitatud elumajad. 1909. aastal ehitatud Härjapea taluhäärberis näed 1930. aastate lõpu olustikku. Eesti ajal oli perenaise uhkuseks kaunis ja korras kodu. Tube kaunistavad koduse käsitööna valminud tekstiilid, sahver on täis hoidiseid ja köögis valmistatakse roogasid uute retseptide järgi. 1936. aastal välja kuulutatud kodukaunistamise kampaania peegeldusi näed nii toas kui õuel. Eesti kodukultuuri kiire arengu katkestas puhkenud Teine maailmasõda.


AARTE TALU

Põhjaranniku rahvas elatas end traditsiooniliselt kalapüügiga. Oma randade kõrval kalastati põliselt ka Soome vetes. Soolakalaga käidi kauplemas kaugemal sisemaal, sest soolasilk oli eesti talurahva jaoks põhiline leivakõrvane. Suur osa kodus vajaminevast toodi Soomest, soome kultuurilaenudeks on nii hoone ise kui ka auguleivad ja kohvijoomise komme. Meri andis randlastele võimaluse teenida laevadel ja kaugeid paiku näha. 1920.–1930. aastatel sai oluliseks teenimisvahendiks salapiiritusevedu.


SUTLEPA KABEL

Kirikul oli eesti talurahva elus tähtis roll. Olgugi, et kaua järgiti vanu rahvakombeid, toimetati ristimisi, leeritamist, pulmi ja matuseid ka ristiusu tavade järgi. Pühapäevane kirikuskäik oli oluline jumalasõna kuulamiseks, aga ka uudiste vahetamiseks ja enese näitamiseks. Rannarootsi aladelt pärinevas Sutlepa kabelis peeti omal ajal jutlusi nii eesti kui ka rootsi keeles. Praegu on üle 300 aasta vanune kabel taas pühitsetud ja tegutsev pühakoda.

ORGMETSA PRITSIKUUR

Priitahtlike pritsimeeste seltse asuti looma 19. sajandi teisel poolel. Neid võib pidada eestlaste organiseeritud ühistegevuse lipulaevadeks. Erilise hoo said tuletõrjeühingud sisse 1920.–1930. aastatel, mil nad olid maal ka kultuurielu edendajateks. Nende juures tegutsesid puhkpilliorkestrid, korraldati heategevuslikke korjandusi ja piduõhtuid. Külakeskustesse kerkisid varustuse hoidmiseks pritsikuurid ja alevitesse uhkemad torniga pritsimajad.

LAU POOD

20. sajandi alguseks oli Eestis välja kujunenud küllalt tihe külapoodide võrk. Kahe poemamsli peetud Lau pood oli väike segakauba pood, kus müüdi kõike talurahvale vajaminevat. Siit saad soetada 1930. aastail pakutud kraami: rauakaupa, pluusi- või põllekangast, õnnitluskaarte, niiti-nõela, lauanõusid ja muud põnevat. Kommi, šokolaadi või magusat jooki ostmata ei pääse siit keegi tulema.

KUIE KOOL

Eestlaste kirjaoskus on läbi aegade olnud kõrgel tasemel. 19. sajandi lõpul oli 77% eestlastest kirjaoskajad. Talulaste koolipõli algas sellal 9–11 aastaselt ja kestis kolm talve: 15. oktoobrist 15. aprillini. Koolis õpetati lugemist, kirjutamist, rehkendamist, usuõpetust ning laulmist. Tsaariaja lõpul jõudis koolidesse venestamise laine, kohustuslikuks muutus vene keel, uue õppeainena lisandus maateadus. 1920. aastal kehtestati 6-klassiline koolikohustus. Kuie kool tegutses selles hoones 1923. aastani.

KOLHOOSIMAJA

Nõukogude võimuga lõppes iseseisvate talude aeg ning talunikke sunniti astuma ühismajanditesse: kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Algusaeg oli ränkraske. 1950. aastate lõpust majandite elujärg paranes ning hakati tegelema elamuehitusega. Tüüpprojekti nr 61 järgi ehitatud kolhoosimaja neljas korteris saad tutvust teha maainimeste eluga 1960. aastatest kuni kaasajani välja. Äratundmist leiab siit nii noor kui vana.

Oled oma retkega lõpule jõudnud. Kui soovid, võid külastada ka Sepa talu või minna kõrtsi keha kinnitama.

Aitäh, et tulid! Ootame Sind peatselt jälle külla!

200 aastat kolme tunniga

 

Teekond „200 aastat kahe tunniga“ on mõeldud ajaloohuvilistele, keda huvitab, kuidas vanasti taludes elati, milline roll oli avalikel ühishoonetel ning kuidas on maarahva elu aja jooksul muutunud. Liigud läbi ajaloo tänasest päevast läbi kolhoosiaja ja 19. sajandi üsna kaugesse pärisorjuse aega. Teekonna lõpuosas võid sammud seada Eesti kagunurka ja Peipsiveerde, et teha tutvust meie põnevate rahvusvähemuste – setude ja peipsivenelastega. Teekond on pikk, kuid vahepeal saad puhata, kaunist vaadet nautida ja mere ääres hiidlaste rändpüügimajas paiknevas kohvikus keha kinnitada.

 

Pikk ring

Sepa talu – Kolhoosimaja – Kuie koolimaja – Lau pood – Kahala vesiveski – Jaagu talu – Kolga talu – Roosta talu – Jüri-Jaagu talu --- peipsivene maja – setu Vanatalo – Rusi – tuulikute mägi – Kolu kõrts

Teekonna pikkus 2,7 km, aega kulub umbes 3 tundi (+ söömiseks)

 

SEPA TALU

Talumehed said väiksema sepatööga ise hakkama, kuid hobuseid, vankreid ja regesid rautati ikka külasepa juures. Külasepa õu paiknes tavaliselt tee ääres, et hobusega hästi ligi pääseks. Kõige tähtsam hoone õuel oli mõistagi sepikoda. Hea sepp oli hinnas igal ajal, külasepad tegutsesid veel kolhoosiaja alguseski.

KOLHOOSIMAJA

Nõukogude võimuga lõppes maal iseseisvate talude aeg ning talunikke sunniti astuma ühismajanditesse: kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Algus oli ränkraske. 1950. aastate lõpust majandite elujärg paranes ning hakati tegelema elamuehitusega. Tüüpprojekti nr 61 järgi ehitatud kolhoosimaja neljas korteris saad tutvust teha maainimeste eluga 1960. aastatest kuni kaasajani välja. Äratundmist leiab siit nii noor kui vana.

KUIE KOOL

Eestlaste kirjaoskus on läbi aegade olnud kõrgel tasemel. 19. sajandi lõpul oli 77% eestlastest kirjaoskajad. Talulaste koolipõli algas tollal 9–11 aastaselt ja kestis kolm talve: 15. oktoobrist 15. aprillini. Koolis õpetati lugemist, kirjutamist, rehkendamist, usuõpetust ning laulmist. Tsaariaja lõpul jõudis koolidesse venestamise laine: kohustuslikuks muutus vene keel, uue õppeainena lisandus maateadus. 1920. aastal kehtestati 6-klassiline koolikohustus. Kuie kool tegutses selles hoones 1923. aastani.

LAU POOD

20. sajandi alguseks oli Eestis välja kujunenud küllalt tihe külapoodide võrk. Kahe poemamsli peetud Lau pood oli väike segakauba pood, kus müüdi kõike talurahvale vajaminevat. Siit saad soetada 1930. aastail pakutud kraami: rauakaupa, pluusi- või põllekangast, õnnitluskaarte, niiti-nõela, lauanõusid ja muud põnevat. Kommi, šokolaadi või magusat jooki ostmata ei pääse siit keegi tulema.

KAHALA VESIVESKI

19. sajandil Kolga mõisale kuulunud vesiveski jahvatas ümbruskonna talumeestele jahu kevadiste ja sügiseste suurvete ajal. Nagu kõikjal, oli ka Kahala veski talurahva kokkusaamise ja suhtlemise koht. Sageli kogunsid noored veski juurde tantsima, mõne veski juures käis harjutamas pasuna- või laulukoor.

JAAGU TALU

Muhus jagati 19. sajandi lõpus saare riigimõisast maatutele talupoegadele väikseid talukohti. Paraku ei suutnud väike majapidamine peresid toita. Seetõttu sai muhulaste seas üldiseks suvel mandril töölkäimine, millest sai omamoodi auasi. Jaagu talu peremees ongi parasjagu ulgtööl, lapseootel perenaine teenib elatist õmblustööga ja peab kõigega ise hakkama saama.

KOLGA TALU

Kuna Hiiumaal oli viljakat põllumaad vähe, tuli leiva laualesaamiseks olla leidlik ja mitmekülgne. Põlluharimise kõrval tegeldi kalapüügi, meresõidu, tõrvapõletuse või puutööga. Hiiumaal elati sageli suurperedena ning lapsi oli peredes palju, igaühel neist olid koduses majapidamises omad ülesanded. Kolga talus saad kodustel töödel ja talitustel käed külge panna ning kodulinde- ja loomi uudistada. Saad teada, kas omaaegsest säästlikust eluviisist on ka tänapäeval midagi õppida.

ROOSTA TALU

Saaremaalt pärit Roosta talus näed, milline oli 18. sajandil pärisorja kasin majapidamine. Kõik eluks vajalik tuli ise teha või kohapeal kasvatada. Ka jutt kangest saare naisest pole müüt, sest tihtipeale jäi kiviste põldude harimine suuresti perenaise õlgadele. Mehed tegelesid kalapüügi ja puutööga. 19. sajandi keskpaigast levis mandril hooajatöödel käimine.

Õueservas paikneb hernhuutlaste ehk vennastekoguduse palvemaja. Saksamaal alguse saanud usuliikumine levis Baltimaadel 1720. aastatel esmalt just Saaremaale. Vennastekogudusel oli suur roll eestlaste kirjaoskuse ja koorilaulu arendamisel.


JÜRI-JAAGU TALU

20. sajandi alguse eluolu tutvustavas Muhu talus on pulmad täies hoos – pill hüüab, laud on toidu all lookas ning pruudikirst eluks vajaliku riidekraamiga juba peiukoju toodud. Alates 19. sajandi keskpaigast vahetas enamik muhulasi senise luteri usu õigeusu vastu. Seepärast osaleb pulmapeol ka õigeusu preester. Kirikliku kombetalituse kõrval olid jätkuvalt olulised ka vanad külatraditsioonid nagu pruudi tanutamine ja veimede jagamine. Visalt püsis ka külanoorte abielueelne ehalkäimise komme.

 

NB! Enne setu ja peipsivene majapidamiste külastamist saad soovi korral mere ääres võrgukuuride juures puhata ja hiidlaste rändpüügimaja kohvikus keha kinnitada.,

 

PEIPSIVENE MAJA

Vanausulised ehk vene vana õigeusu järgijad jõudsid Venemaalt tagakiusamise eest põgenedes Eestisse juba 17. sajandil. Peipsi järve rannaribal on tänaseni vanausuliste pikad tänavkülad, mille elanikud on kuulsad sibulakasvatajad ja kalurid. Omal ajal olid vanausulised ka tunnustatud ehitusmeistrid. Suletud kogukonnana elades säilitati oma usk ja vanavene kombed, millega on võimalus nende kaunis puitpitsilises majas tutvust teha.

SETU VANATALO

Eesti kaguosas elavad setud on põliselt õigeusklikud. Eesti-Vene piirialal elamine on jätnud nende kultuurile tugevad vene mõjutused, kuid säilitanud ka palju arhailist. Uhkusega hoitakse oma keelemurret, rahvarõivaid, peo- ja toidutraditsioone. Vanatalo võimsas kindlustalus saad ettekujutuse setude elust nii tsaari- kui ka nõukogude ajal.


RUSI TALU

Lõuna-Eesti on tuntud kui omaaegne linakasvatuspiirkond. Lina kasvatamine ja töötlemine oli raske, kuid lina müügist saadav tulu aitas paljudel sealsetel peremeestel talud päriseks osta. Nii oli see ka Rusil. Ostuvõla tasumine nõudis suurelt perelt pingutusi ning taluringist välja rabeleda õnnestus vaid vähestel. Rusi teeb eriliseks selle side Eesti kunstiajalooga – see on skulptor Juhan Raudsepa lapsepõlvekodu.


TUULIKUTE MÄGI

Kõrgendikul, kus näed kõrvuti kolme toredat pukktuulikut, avaneb kaunis vaade muuseumi saarte külale. Tavaõiguse järgi võis saartel olla oma tuulik kasvõi igal peremehel, mujal Eestis oli veskite ehitamine mõisate eesõigus. Soodsale asukohale ehitati lähestikku mitme talu veskid ning nii tekkisidki pilkupüüdvad tuulikute mäed.

KOLU KÕRTS

19. sajandil olid maanteed ja käidavamad kohad tihedalt kõrtsidega palistatud. Kõrts polnud vaid joomakoht, vaid talurahva jaoks oluline kohtumispaik. Siin kuuldi uudiseid, arutati maailma asju, palgati sulaseid, löödi vahel tantsu ja peeti laatu. Kuigi vanasti pakuti maanteekõrtsides vaid kerget einet ja joogipoolist, saab muuseumi Kolu kõrtsis teekonna lõpetuseks kõhu korralikult täis süüa.

 

Tore, et tulid! Ootame Sind peatselt jälle külla!


Põhja-Eesti
Saared
Lääne-Eesti
Lõuna-Eesti