Jagame mõne meie aktiivse vabatahtliku muljeid.
Tekstiilikonservaator Liili kirjutab vabatahtlike kaasamisest ja iseloomustab Signet sedasi:
Vajadus vabatahtlike abi järele on tekkinud seoses muuseumis toimuvate üritustega.
Olles küll tekstiilikonservaator, kes peamiselt museaalsete tekstiilidega tegeleb, on minu hoolealusteks ka ürituste rõivagarderoobid ja ka taluperenaiste-meeste rõivad. Just seepärast vajan aeg-ajalt peale üritusi või muid sündmusi triikimisabi, et kümneid isegi mitmekümneid rõivaid hõlpsamini hooldada. Ja siin on mulle ulatanud abikäe vabatahtlik Signe!
Imetlen seda soovi, olla minu triikimisabi, sest see töö nõuab vaikselt kohal seismiseks püsivust ja keskendumist. On meie rõivagarderoobis rõivaid ju tsaariajast kuni tänapäevani välja. Mõned riided on üsna pitsilised-satsilised. Nende silumine-triikimine on väga aega- ja vaevanõudev. Hoolimata sellest on Signe juba palju kordi olnud minu abiline. Olen oma asjatundlikule ja pühendunud abilisele väga tänulik!
Signe jagab oma kogemust vabaõhumuuseumis:
Vabatahtliku tegevuseni jõudsin 2017. aastal. Väikese lapsega kodus olles otsisin võimalust vabatahtlikuks tegevuseks, leidsin info Vabaõhumuuseumi kohta Vabatahtlike Väravast.
Vabaõhumuuseumil on organiseeritud vabatahtlike programm, millega oli lihtne liituda ka inimesel, kellel eelnev kokkupuude ja kontakt selle organisatsiooniga puudus. Samuti on igakevadised infoüritused uutele ja olemasolevatele vabatahtlikele, igakuine infokiri, mis pakub välja võimalusi kaasa löömiseks.
Vabaõhumuuseumis olen proovinud erinevaid tegevusi: riisuda lehti, laduda puid, erinevaid aiatöid, koristada hoidlaid, tekstiilikonservaatoril abiks triikimas. Minu jaoks annab vabatahtlik tegevus võimaluse anda tagasi oma väike panus ühiskonda, näha oma igapäevatööst erinevat organisatsiooni, õppida uusi oskusi ja teadmisi, suhelda erinevate inimestega.
Ekspositsiooni- ja haridusvaldkonna direktor Dagmar kirjutab Lea kohta:
Lea on üks loomingulisemaid, rõõmsamaid ja parima huumorimeelega inimesi, keda kohanud olen. Juba esimesel ühisel üritusel, kui setu tares koos vaaritasime, tundus, nagu tunneksin teda juba aastaid.
Lisaks sellele, et Lea imehästi süüa teeb ning tunneb suurepäraselt viimase 100 aasta kokakunsti, on ta ka fantastiline partner elava ajaloo programmides. Unustamatult tore oli 2019. aasta Jõuluküla, kus etendasime 1980. aastate kodust nääripidu ning Lea, kolhoosi söökla kokana, oli head ja paremat kokku toonud.
Ma pole vist kunagi kuulnud, et Lea ütleks, et ta ei saa meie muuseumi tegevustes kaasa lüüa. Tänaseks võib öelda, et ta on juba rohkem sõber kui lihtsalt vabatahtlik.
Ka Leal jätkub ilusaid sõnu vabatahtliku kogemusest:
Osalemine vabatahtlikuna Vabaõhumuuseumi üritustel on minu jaoks täis pakett naudinguid! Mulle meeldib ajalugu, meeldib suhtlemine, meeldib lugusid jutustada, meeldib rääkida võõrkeeli, meeldib kokkamine – kõike seda olengi saanud vabatahtlikuna EVMs teha.
Peamiselt olen tegutsenud vabatahtlikuna toidu valmistamisega seotud üritustel: vastlad, lihavõtted, sügislaat, jõuluküla, aga olen ka maalinud plakateid ja valmistanud ürituste loosiauhindu. Ootan neid sündmusi suure põnevusega!
Siia on alati mõnus tulla. Vabaõhumuuseumi seltskond on nii tore! Tunnen end nende hulgas täitsa omainimesena. Sageli toimuvad pärast suurüritusi muuseumirahva ja vabatahtlike ühised ajaveetmised. Meeldivaks boonuseks on vabatahtlike meelespidamine, olgu selleks siis vabapilet muuseumi või väike jõulukink.
Tiina on olnud suureks abiks meie aianduskuraator-teadur Annelile. Möödunud aastal käis Tiina juulikuus kolm pikka päeva muuseumi eksponaathoonete aedades abis rohimas.
Küsides Tiinalt, miks ta vabaõhumuuseumisse ikka ja jälle tagasi kipub, vastas Tiina: „See, miks mulle meeldib käia, on ikka selle keskkonna, õhkkonna ja seltskonna pärast.
Nii kirjeldada on raske, seda kõike peab ju ise nägema ja kogema.“
Kerti on panustanud aasta jooksul erinevate tegvustega muuseumi avalikel üritustel. Tema toredat elamuslugu jõulukülas vabatahtlikuna panustamisest saab lugeda siit.
Signe Saar
Tekstiilikonservaator Liili kirjutab vabatahtlike kaasamisest ja iseloomustab Signet sedasi:
Vajadus vabatahtlike abi järele on tekkinud seoses muuseumis toimuvate üritustega.
Olles küll tekstiilikonservaator, kes peamiselt museaalsete tekstiilidega tegeleb, on minu hoolealusteks ka ürituste rõivagarderoobid ja ka taluperenaiste-meeste rõivad. Just seepärast vajan aeg-ajalt peale üritusi või muid sündmusi triikimisabi, et kümneid isegi mitmekümneid rõivaid hõlpsamini hooldada. Ja siin on mulle ulatanud abikäe vabatahtlik Signe!
Imetlen seda soovi, olla minu triikimisabi, sest see töö nõuab vaikselt kohal seismiseks püsivust ja keskendumist. On meie rõivagarderoobis rõivaid ju tsaariajast kuni tänapäevani välja. Mõned riided on üsna pitsilised-satsilised. Nende silumine-triikimine on väga aega- ja vaevanõudev. Hoolimata sellest on Signe juba palju kordi olnud minu abiline. Olen oma asjatundlikule ja pühendunud abilisele väga tänulik!
Signe jagab oma kogemust vabaõhumuuseumis:
Vabatahtliku tegevuseni jõudsin 2017. aastal. Väikese lapsega kodus olles otsisin võimalust vabatahtlikuks tegevuseks, leidsin info Vabaõhumuuseumi kohta Vabatahtlike Väravast.
Vabaõhumuuseumil on organiseeritud vabatahtlike programm, millega oli lihtne liituda ka inimesel, kellel eelnev kokkupuude ja kontakt selle organisatsiooniga puudus. Samuti on igakevadised infoüritused uutele ja olemasolevatele vabatahtlikele, igakuine infokiri, mis pakub välja võimalusi kaasa löömiseks.
Vabaõhumuuseumis olen proovinud erinevaid tegevusi: riisuda lehti, laduda puid, erinevaid aiatöid, koristada hoidlaid, tekstiilikonservaatoril abiks triikimas. Minu jaoks annab vabatahtlik tegevus võimaluse anda tagasi oma väike panus ühiskonda, näha oma igapäevatööst erinevat organisatsiooni, õppida uusi oskusi ja teadmisi, suhelda erinevate inimestega.
Lea Korem
Ekspositsiooni- ja haridusvaldkonna direktor Dagmar kirjutab Lea kohta:
Lea on üks loomingulisemaid, rõõmsamaid ja parima huumorimeelega inimesi, keda kohanud olen. Juba esimesel ühisel üritusel, kui setu tares koos vaaritasime, tundus, nagu tunneksin teda juba aastaid.
Lisaks sellele, et Lea imehästi süüa teeb ning tunneb suurepäraselt viimase 100 aasta kokakunsti, on ta ka fantastiline partner elava ajaloo programmides. Unustamatult tore oli 2019. aasta Jõuluküla, kus etendasime 1980. aastate kodust nääripidu ning Lea, kolhoosi söökla kokana, oli head ja paremat kokku toonud.
Ma pole vist kunagi kuulnud, et Lea ütleks, et ta ei saa meie muuseumi tegevustes kaasa lüüa. Tänaseks võib öelda, et ta on juba rohkem sõber kui lihtsalt vabatahtlik.
Ka Leal jätkub ilusaid sõnu vabatahtliku kogemusest:
Osalemine vabatahtlikuna Vabaõhumuuseumi üritustel on minu jaoks täis pakett naudinguid! Mulle meeldib ajalugu, meeldib suhtlemine, meeldib lugusid jutustada, meeldib rääkida võõrkeeli, meeldib kokkamine – kõike seda olengi saanud vabatahtlikuna EVMs teha.
Peamiselt olen tegutsenud vabatahtlikuna toidu valmistamisega seotud üritustel: vastlad, lihavõtted, sügislaat, jõuluküla, aga olen ka maalinud plakateid ja valmistanud ürituste loosiauhindu. Ootan neid sündmusi suure põnevusega!
Siia on alati mõnus tulla. Vabaõhumuuseumi seltskond on nii tore! Tunnen end nende hulgas täitsa omainimesena. Sageli toimuvad pärast suurüritusi muuseumirahva ja vabatahtlike ühised ajaveetmised. Meeldivaks boonuseks on vabatahtlike meelespidamine, olgu selleks siis vabapilet muuseumi või väike jõulukink.
Tiina Süvari
Tiina on olnud suureks abiks meie aianduskuraator-teadur Annelile. Möödunud aastal käis Tiina juulikuus kolm pikka päeva muuseumi eksponaathoonete aedades abis rohimas.
Küsides Tiinalt, miks ta vabaõhumuuseumisse ikka ja jälle tagasi kipub, vastas Tiina: „See, miks mulle meeldib käia, on ikka selle keskkonna, õhkkonna ja seltskonna pärast.
Nii kirjeldada on raske, seda kõike peab ju ise nägema ja kogema.“
Kerti Sönmezi
Kerti on panustanud aasta jooksul erinevate tegvustega muuseumi avalikel üritustel. Tema toredat elamuslugu jõulukülas vabatahtlikuna panustamisest saab lugeda siit.