Eramus+ programmi raames loodud projekt “Sellist meistriks” hõlmab 2023-2024 toimuvat kümmet konservaatorite ja digijate õpirännet erinevatesse Euroopa riikidesse ja kolme Eestisse kutsutud väliseksperdi koolitust. Projekti käigus laienevad nii Eesti Vabaõhumuuseumi kui Kanuti konserveerimisvaldkonna töötajad spetsiifilised erialased oskused. Kuna meie konservaatorid on tihti ka koolitaja rollis, siis kindlasti omandatakse õpirännete käigus ka uusi koolitusmeetodeid. Neid oskuseid kasutatakse hiljem õpirännetele järgnevates seminarides ja töötubades, kui oma uusi teadmisi kolleegidega jagatakse.
Õpirände käigus loome uusi suhtlussidemeid Euroopa mäluasutuste ja konserveerimiskeskustega ning lähendame suhteid vanade koostööpartneritega. Lisaks annab õpirännete kaudu omandatu Vabaõhumuuseumile ja Kanutile võimaluse olla rahvusvahelisel tasandil aktiivne kompetentsikeskus ning laiemas plaanis kaardistame ennast olulise asutusena Euroopa konserveerimismaastikul.
Projekti kokkuvõte
Erasmus+ projekti Sellist meistriks I õpiränne
9.-10. mail 2023 toimus konserveerimisvaldkonna Erasmus+ projekti esimene õpiränne, mis viis Kanuti konserveerimisosakondade juhatajad, digiosakonna juhataja ja kuraatori Hollandisse, kus Rijksmuseumi töötajate juhendamisel tutvusime muuseumi konserveerimis- ja teaduskeskuse Ateliergebouw'ga ning mitme muuseumi ühishoidla CollectieCentrum Nederlandiga. Ühishoidla asukoha järgi olime valinud oma ööbimispaigaks Utrechti provintsis asuva eripärase ajaloolise linnakeskusega Amersfoorti.
9. mai: Ateliergebouw
Õppereisi esimesel päeval suundusime Amersfoortist hoopis tagasi vihmasesse Amsterdami, et külastada Rijksmuseumi konserveerimiskeskust Ateliergebouw'd. Rijksmuseumi ajaloolise hoone kõrval paiknev keskus ei tegele mitte ainult muuseumi objektide konserveerimisega, vaid väga suurt rõhku pannakse ka objektide teaduslikule uurimisele. Isegi sel määral, et teadusosakond on töötajate arvu poolest keskuse suurim. Objekti uurimine konserveerimistehniliste meetodite ja vahenditega (näiteks UV-, IP- ja röntgenuuringud) täiendab selle kultuuriloolist konteksti ning võimaldab muuseumil eset eksponeerides ja kirjeldades pakkuda muuseumi külastajale võimalikult sisukat uut teadmist.
Ateliergebouw's võttis meid vastu Karin Lieftink, kes meile maja lähemalt tutvustas. Sarnaselt Kanutile jaotub ka see konserveerimiskeskus erinevateks osakondadeks eelkõige konserveeritava materjali järgi. Nägime lähemalt puidu-, maali- ja metallikonserveerimise osakondi, kuid lisaks tegeletakse seal veel keraamika, tekstiili ja paberi konserveerimisega.
Ateliergebouw fundamentaalseks aluseks võib nimetada traditsiooniliste konserveerimismeetodi täiendamist uute tehnoloogiliste võtete ja lahendustega. Sellise lähenemisnurga lõplik eesmärk on muidugi selge - pakkuda külastajale, nii näitusesaalis kui virtuaalselt, paremat sissevaadet Hollandi ajalukku. Heaks näiteks on metalliosakonnas arendatud pildistamistehnoloogia, kus keerlevale alusele asetatud objektist tehakse kaameraga mõne minuti jooksul sadu fotosid, mis hiljem töötlustarkvara abil üheks kujutiseks liidetakse. Loodud kujutised tehakse veebivärava kaudu avalikuks, mis tähendab, et eset on võimalik iga külje pealt uurida, ilma et seda füüsiliselt peaks käes hoidma. Sama tehnoloogiat on kindlasti võimalik rakendada eri suuruses ja erinevast materjalidest objektidele. Tasub mainida, et 360-kraadise kujutise loomine oli lahendatud võrdlemisi kättesaadavate vahenditega ja oleks väga huvitav sellist lahendust ka meie enda töös järgi proovida.
10. mai 2023: CollectieCentrum Nederland
Õpirännak jätkus järgmisel päeval Amersfoorti linna piiril asuvas CollectieCentrum Nederlandis (CC NL). Tegemist on 2020. aastal valminud kolme suure Hollandi muuseumi (Hollandi Vabaõhumuuseumi, Paleis Het Loo muuseum, Rijksmuseum) ja Hollandi Muinsuskaitseameti ühise hoidlaga. 30 000 m² hoones hoiustatakse ca 500 000 museaali, lisaks on seal veel konserveerimisstuudiod, fotostuudio, töökojad ning projekti- ja kontoriruumid.
Sarnast funktsiooni täitvat muuseumiteülest pärandihoidlat plaanitakse rajada ka Eestisse ja see oligi peamine põhjus, miks valisime CC NL-i oma esimese õpirände sihtkohaks. Erasmus+ andis suurepärase võimaluse oma silmaga üle vaadata, kuidas sarnane projekt on ideest reaalsuseks saanud ja kuidas kulgeb nende igapäevatöö. Kuna mitmed Kanuti töötajad on kaasatud Eesti pärandihoidla planeerimisse, siis mõistagi oli meil Hollandi kolleegidele kuhjaga küsimusi, mis ulatusid hoone ülesehitusest ja ehitusmaterjalidest kuni erinevate triipkoodisüsteemideni, mida museaalide
haldamiseks kasutatakse. Meid võtsid vastu Wim Hoeben ja Graciella Roosien, kes selgitasid meile väga põhjalikult mitte ainult CC NL-i kui toimiva pärandihoidla funktsionaalsusi, vaid ka Hollandi ühishoidla loomise idee ajalugu. Tõdesime, et muuseumiteülese hoidlaga seotud küsimused ja murekohad ei tunne riigipiire, sest ka CC NL-i partnerid olid oma hoidla planeerimisel pidanud otsustama, kuidas korraldada museaalide transport muuseumitele kuuluvatest väiksematest hoidlatest ühishoidlasse, kuidas tagada, et saabunud museaalid on putuka- ja hallituskahjustuseta ning muidugi tuli mõelda ka selle peale, kuidas paigutada suures majas suurel hulgal objekte niivõrd süsteemselt, et neid oleks alati võimalik üles leida. Vestlus oli sisukas ja mõttevahetust oleks kindlasti jätkunud veelgi kauemaks, kuid siis oli aeg CC NL ise oma silmaga üle vaadata.
CC NL-i puhul avaldab muljet hoone jätkusuutlikkus ja sellega kaasnev lihtsus. Mõlemad aspektid mõjusid Eesti pärandihoidla planeerimise kontekstis väga inspireerivalt. Jätkusuutlikkuse ja lihtsuse põhimõtteid jälgitakse nii säilitustingimuste, töökorralduse, turvalisuse kui ka ligipääsetavuse osas. Hoone kütmiseks kasutatakse erinevaid soojust salvestavaid vahendeid, soojuspumpasid, elektriboilereid ja katusel on 2180 päikesepaneeli. Museaalide säilitamise osas on aga tähelepanuväärne, kui palju neil õnnestub pakkematerjale taaskasutada. Hoone lihtsuse osas on häälekaks näiteks aga tõsiasi, et hoidlaruumide tulekindlaid lükanduksi, mis on üle nelja meetri kõrgeid, ei liiguta mitte elektrooniline süsteem, vaid seda tehakse täiesti käsitsi. Sarnaselt toimivad ka hoidlate kõrged arhiiviriiulid, mille kokku-lahku lükkamine on kavala mehhaanilise lahenduse tõttu kõigile jõukohane. Meie Hollandi kolleegid tõdesid ka ise naljaga pooleks, et it's not a fancy building. Seda on näha kasvõi CC NL-i välisest ilmest - on see ju väikelinna piiril soisel alal asuv hõbehall karp. Kuid nägime, et tegemist on erakordselt läbi mõeldud hoone ja projektiga, kus võtmesõnadeks on eelkõige praktilisus ja ökonoomsus. Muuseumite ühishoidla kontseptsiooni iseloomulikuks seigaks on võrdlusmomenti tekitades inimestele värskete ideede ja inspiratsiooni pakkumine ning nüüd võin oma kogemuse põhjal öelda, et seda eesmärki täidab CC NL edukalt.
Täname Wim'i ja Graciellat meid vastu võtmast ja loodame, et koostöö jätkub ka tulevikus!
All: pilguheit garantiiniruumi, kus jälgitakse kahjuri- või hallituskahtlusega objekte, enne kui nad hoidlariiulile lubatakse.
Fotod ja tekst: Katrina Saar
Tekstiilikonservaatorite tööreisist Leidenisse Hollandis
Kauaoodatud õppereis, mis toimus 3.–9. september 2023, oli osa meie sihtasutuse suuremast projektist ,,Sellist meistriks“ ja teostus Erasmus+ projekti toel.
Tekstiilikonservaatorid Ruth, Anna ja Liili läbisid plaanitud kursuse Hollandi linnas Leidenis, mis on olnud ajalooliseltki tekstiilikaubanduse ja villatöötlemisega seotud paik. Kursus toimus Tekstiilide Uurimise Keskuses (Textile Research Centre, https://www.trc-leiden.nl), kokku osales üheksa naist: peale meie veel kolm hollandlannat, üks inglanna, üks tudengineiu USA-st ja teine Prantsusmaalt. Kursuse viis läbi keskuse juht Gillian Vogelsang-Eastwood. Tegemist oli tegusa naisega, kes teatas meile reipalt juba esimesel hommikul, et kursus tuleb pinev ja peame arvestama sellega, et reedel lahkume sealt väsinuna!
Esimesel päeval istusime igaüks enda ees laual lebavaid väikseid kiutupsusid vaadates ja imestasime, kui juhendaja soovitas meil neid kuulatama asuda! Nii me siis istusime seal vaikuses lina-, villa-, siidi ja puuvillakiudusid sahistades ja krudistades. Ja me tõesti kuulasime ja kuulsime!
Seejärel tegime nädala jooksul läbi kõik põhilised töövõtted tekstiilikiust kanga saamiseni. Esmalt tutvusime erinevate taimsete ja loomsete kiudude ja nende omadustega (peale meile tuntud kiudude veel nt maisi-, soja- ja teokarbist saadud kiud), tegime kiumääramise teste, värvisime villakiudu ja tekstiiliproove nii külm- kui kuumvärvimise teel, kasutades erinevaid naturaalseid värvaineid (nt sibul, sandlipuu, henna, košennillitäid jmt). Sai proovitud ka batika- ja ikat-tehnikaid. Veel kammisime ja kraasisime villa ning ketrasime seda lõngaks, saime näha ja kasutada erinevaid tööriistu. Samuti proovisime kätt mitmesuguste kudumistehnikatega, mille juures oli peamine osata lugeda kangakirja ehk koemustrit. Kõige tipuks õppisime kuduma sametit! Peale selle vaatlesime suurt hulka eri rahvaste ajaloolisi ning tänapäevaseid tekstiile ja tekstiilitooteid koos eriilmeliste kaunistusviisidega: trükimuster, kuldtikand, ristpistetikand jpm. Õppisime tundma nii kõrgekvaliteedilisi kui vastukaaluks kehva kvaliteediga materjale, nii originaaltehnikaid kui järeletehtut, nägime kulda ja karda. Mis kõige tähtsam – saime oma silmaga näha ja oma käega katsuda paarituhande aasta vanust Egiptuse linast kangast ja silmitseda u 5000 aasta vanuseid ja hetkel maailmas vanuse poolest viiendal kohal olevaid tekstiilifragmente Türgi aladelt.
Reede saabudes istusime keskuses kõik vaikselt ja väsinult. Näha oleks olnud veel paljutki, keskus sisaldas ka väikest näituseruumi ja kolme hoidlaruumi, mis olid maast laeni täis riiuleid ja näidiste karpe, aga aeg sai otsa!
Kõigi nende päevade jooksul saime teha endale palju kanga-, lõnga-, kiudude jmt näidiste lehti. Seda materjali saame edaspidi oma töös kasutada ning teistegagi jagada.
Kursuse lõpusõnadena jäid kõlama juhendaja mõtted, et edaspidi oleme nüüd terasema silmavaatega ja oskame tekstiile veelgi paremini lugeda! Jah just – lugeda! Mustrid, materjali kallidus ja peenus ning värvid ja viimistlus on keel, mis räägib tekstiilidest paljugi! Seda võibki lugeda suurimaks kasuks, mida sellelt kursuselt saime – sügavama vaate ja tunnetuse!
Tekst: Liili Aasma
Fotod: Liili Aasma ja Ruth Paas
