Eramus+ programmi raames loodud projekt “Sellist meistriks” hõlmab 2023-2024 toimuvat kümmet konservaatorite ja digijate õpirännet erinevatesse Euroopa riikidesse ja kolme Eestisse kutsutud väliseksperdi koolitust. Projekti käigus laienevad nii Eesti Vabaõhumuuseumi kui Kanuti konserveerimisvaldkonna töötajad spetsiifilised erialased oskused. Kuna meie konservaatorid on tihti ka koolitaja rollis, siis kindlasti omandatakse õpirännete käigus ka uusi koolitusmeetodeid. Neid oskuseid kasutatakse hiljem õpirännetele järgnevates seminarides ja töötubades, kui oma uusi teadmisi kolleegidega jagatakse.
Õpirände käigus loome uusi suhtlussidemeid Euroopa mäluasutuste ja konserveerimiskeskustega ning lähendame suhteid vanade koostööpartneritega. Lisaks annab õpirännete kaudu omandatu Vabaõhumuuseumile ja Kanutile võimaluse olla rahvusvahelisel tasandil aktiivne kompetentsikeskus ning laiemas plaanis kaardistame ennast olulise asutusena Euroopa konserveerimismaastikul.
Erasmus+ programmi riiklik agentuur Eestis on Haridus- ja Noorteameti Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuur.
Rohkem infot programmi kohta leiab agentuuri kodulehelt: https://eeagentuur.ee/
Projekti kokkuvõte
Erasmus+ projekti Sellist meistriks I õpiränne
9.-10. mail 2023 toimus konserveerimisvaldkonna Erasmus+ projekti esimene õpiränne, mis viis Kanuti konserveerimisosakondade juhatajad, digiosakonna juhataja ja kuraatori Hollandisse, kus Rijksmuseumi töötajate juhendamisel tutvusime muuseumi konserveerimis- ja teaduskeskuse Ateliergebouw'ga ning mitme muuseumi ühishoidla CollectieCentrum Nederlandiga. Ühishoidla asukoha järgi olime valinud oma ööbimispaigaks Utrechti provintsis asuva eripärase ajaloolise linnakeskusega Amersfoorti.
9. mai: Ateliergebouw
Õppereisi esimesel päeval suundusime Amersfoortist hoopis tagasi vihmasesse Amsterdami, et külastada Rijksmuseumi konserveerimiskeskust Ateliergebouw'd. Rijksmuseumi ajaloolise hoone kõrval paiknev keskus ei tegele mitte ainult muuseumi objektide konserveerimisega, vaid väga suurt rõhku pannakse ka objektide teaduslikule uurimisele. Isegi sel määral, et teadusosakond on töötajate arvu poolest keskuse suurim. Objekti uurimine konserveerimistehniliste meetodite ja vahenditega (näiteks UV-, IP- ja röntgenuuringud) täiendab selle kultuuriloolist konteksti ning võimaldab muuseumil eset eksponeerides ja kirjeldades pakkuda muuseumi külastajale võimalikult sisukat uut teadmist.
Ateliergebouw's võttis meid vastu Karin Lieftink, kes meile maja lähemalt tutvustas. Sarnaselt Kanutile jaotub ka see konserveerimiskeskus erinevateks osakondadeks eelkõige konserveeritava materjali järgi. Nägime lähemalt puidu-, maali- ja metallikonserveerimise osakondi, kuid lisaks tegeletakse seal veel keraamika, tekstiili ja paberi konserveerimisega.
Ateliergebouw fundamentaalseks aluseks võib nimetada traditsiooniliste konserveerimismeetodi täiendamist uute tehnoloogiliste võtete ja lahendustega. Sellise lähenemisnurga lõplik eesmärk on muidugi selge - pakkuda külastajale, nii näitusesaalis kui virtuaalselt, paremat sissevaadet Hollandi ajalukku. Heaks näiteks on metalliosakonnas arendatud pildistamistehnoloogia, kus keerlevale alusele asetatud objektist tehakse kaameraga mõne minuti jooksul sadu fotosid, mis hiljem töötlustarkvara abil üheks kujutiseks liidetakse. Loodud kujutised tehakse veebivärava kaudu avalikuks, mis tähendab, et eset on võimalik iga külje pealt uurida, ilma et seda füüsiliselt peaks käes hoidma. Sama tehnoloogiat on kindlasti võimalik rakendada eri suuruses ja erinevast materjalidest objektidele. Tasub mainida, et 360-kraadise kujutise loomine oli lahendatud võrdlemisi kättesaadavate vahenditega ja oleks väga huvitav sellist lahendust ka meie enda töös järgi proovida.
10. mai 2023: CollectieCentrum Nederland
Õpirännak jätkus järgmisel päeval Amersfoorti linna piiril asuvas CollectieCentrum Nederlandis (CC NL). Tegemist on 2020. aastal valminud kolme suure Hollandi muuseumi (Hollandi Vabaõhumuuseumi, Paleis Het Loo muuseum, Rijksmuseum) ja Hollandi Muinsuskaitseameti ühise hoidlaga. 30 000 m² hoones hoiustatakse ca 500 000 museaali, lisaks on seal veel konserveerimisstuudiod, fotostuudio, töökojad ning projekti- ja kontoriruumid.
Sarnast funktsiooni täitvat muuseumiteülest pärandihoidlat plaanitakse rajada ka Eestisse ja see oligi peamine põhjus, miks valisime CC NL-i oma esimese õpirände sihtkohaks. Erasmus+ andis suurepärase võimaluse oma silmaga üle vaadata, kuidas sarnane projekt on ideest reaalsuseks saanud ja kuidas kulgeb nende igapäevatöö. Kuna mitmed Kanuti töötajad on kaasatud Eesti pärandihoidla planeerimisse, siis mõistagi oli meil Hollandi kolleegidele kuhjaga küsimusi, mis ulatusid hoone ülesehitusest ja ehitusmaterjalidest kuni erinevate triipkoodisüsteemideni, mida museaalide
haldamiseks kasutatakse. Meid võtsid vastu Wim Hoeben ja Graciella Roosien, kes selgitasid meile väga põhjalikult mitte ainult CC NL-i kui toimiva pärandihoidla funktsionaalsusi, vaid ka Hollandi ühishoidla loomise idee ajalugu. Tõdesime, et muuseumiteülese hoidlaga seotud küsimused ja murekohad ei tunne riigipiire, sest ka CC NL-i partnerid olid oma hoidla planeerimisel pidanud otsustama, kuidas korraldada museaalide transport muuseumitele kuuluvatest väiksematest hoidlatest ühishoidlasse, kuidas tagada, et saabunud museaalid on putuka- ja hallituskahjustuseta ning muidugi tuli mõelda ka selle peale, kuidas paigutada suures majas suurel hulgal objekte niivõrd süsteemselt, et neid oleks alati võimalik üles leida. Vestlus oli sisukas ja mõttevahetust oleks kindlasti jätkunud veelgi kauemaks, kuid siis oli aeg CC NL ise oma silmaga üle vaadata.
CC NL-i puhul avaldab muljet hoone jätkusuutlikkus ja sellega kaasnev lihtsus. Mõlemad aspektid mõjusid Eesti pärandihoidla planeerimise kontekstis väga inspireerivalt. Jätkusuutlikkuse ja lihtsuse põhimõtteid jälgitakse nii säilitustingimuste, töökorralduse, turvalisuse kui ka ligipääsetavuse osas. Hoone kütmiseks kasutatakse erinevaid soojust salvestavaid vahendeid, soojuspumpasid, elektriboilereid ja katusel on 2180 päikesepaneeli. Museaalide säilitamise osas on aga tähelepanuväärne, kui palju neil õnnestub pakkematerjale taaskasutada. Hoone lihtsuse osas on häälekaks näiteks aga tõsiasi, et hoidlaruumide tulekindlaid lükanduksi, mis on üle nelja meetri kõrgeid, ei liiguta mitte elektrooniline süsteem, vaid seda tehakse täiesti käsitsi. Sarnaselt toimivad ka hoidlate kõrged arhiiviriiulid, mille kokku-lahku lükkamine on kavala mehhaanilise lahenduse tõttu kõigile jõukohane. Meie Hollandi kolleegid tõdesid ka ise naljaga pooleks, et it's not a fancy building. Seda on näha kasvõi CC NL-i välisest ilmest - on see ju väikelinna piiril soisel alal asuv hõbehall karp. Kuid nägime, et tegemist on erakordselt läbi mõeldud hoone ja projektiga, kus võtmesõnadeks on eelkõige praktilisus ja ökonoomsus. Muuseumite ühishoidla kontseptsiooni iseloomulikuks seigaks on võrdlusmomenti tekitades inimestele värskete ideede ja inspiratsiooni pakkumine ning nüüd võin oma kogemuse põhjal öelda, et seda eesmärki täidab CC NL edukalt.
Täname Wim'i ja Graciellat meid vastu võtmast ja loodame, et koostöö jätkub ka tulevikus!
All: pilguheit garantiiniruumi, kus jälgitakse kahjuri- või hallituskahtlusega objekte, enne kui nad hoidlariiulile lubatakse.
Tekst ja fotod: Katrina Saar
Erasmus+ projekti Sellist meistriks II õpiränne
Tekstiilikonservaatorite tööreisist Leidenisse Hollandis
Kauaoodatud õppereis, mis toimus 3.–9. september 2023, oli osa meie sihtasutuse suuremast projektist ,,Sellist meistriks“ ja teostus Erasmus+ projekti toel.
Tekstiilikonservaatorid Ruth, Anna ja Liili läbisid plaanitud kursuse Hollandi linnas Leidenis, mis on olnud ajalooliseltki tekstiilikaubanduse ja villatöötlemisega seotud paik. Kursus toimus Tekstiilide Uurimise Keskuses (Textile Research Centre, https://www.trc-leiden.nl), kokku osales üheksa naist: peale meie veel kolm hollandlannat, üks inglanna, üks tudengineiu USA-st ja teine Prantsusmaalt. Kursuse viis läbi keskuse juht Gillian Vogelsang-Eastwood. Tegemist oli tegusa naisega, kes teatas meile reipalt juba esimesel hommikul, et kursus tuleb pinev ja peame arvestama sellega, et reedel lahkume sealt väsinuna!
Esimesel päeval istusime igaüks enda ees laual lebavaid väikseid kiutupsusid vaadates ja imestasime, kui juhendaja soovitas meil neid kuulatama asuda! Nii me siis istusime seal vaikuses lina-, villa-, siidi ja puuvillakiudusid sahistades ja krudistades. Ja me tõesti kuulasime ja kuulsime!
Seejärel tegime nädala jooksul läbi kõik põhilised töövõtted tekstiilikiust kanga saamiseni. Esmalt tutvusime erinevate taimsete ja loomsete kiudude ja nende omadustega (peale meile tuntud kiudude veel nt maisi-, soja- ja teokarbist saadud kiud), tegime kiumääramise teste, värvisime villakiudu ja tekstiiliproove nii külm- kui kuumvärvimise teel, kasutades erinevaid naturaalseid värvaineid (nt sibul, sandlipuu, henna, košennillitäid jmt). Sai proovitud ka batika- ja ikat-tehnikaid. Veel kammisime ja kraasisime villa ning ketrasime seda lõngaks, saime näha ja kasutada erinevaid tööriistu. Samuti proovisime kätt mitmesuguste kudumistehnikatega, mille juures oli peamine osata lugeda kangakirja ehk koemustrit. Kõige tipuks õppisime kuduma sametit! Peale selle vaatlesime suurt hulka eri rahvaste ajaloolisi ning tänapäevaseid tekstiile ja tekstiilitooteid koos eriilmeliste kaunistusviisidega: trükimuster, kuldtikand, ristpistetikand jpm. Õppisime tundma nii kõrgekvaliteedilisi kui vastukaaluks kehva kvaliteediga materjale, nii originaaltehnikaid kui järeletehtut, nägime kulda ja karda. Mis kõige tähtsam – saime oma silmaga näha ja oma käega katsuda paarituhande aasta vanust Egiptuse linast kangast ja silmitseda u 5000 aasta vanuseid ja hetkel maailmas vanuse poolest viiendal kohal olevaid tekstiilifragmente Türgi aladelt.
Reede saabudes istusime keskuses kõik vaikselt ja väsinult. Näha oleks olnud veel paljutki, keskus sisaldas ka väikest näituseruumi ja kolme hoidlaruumi, mis olid maast laeni täis riiuleid ja näidiste karpe, aga aeg sai otsa!
Kõigi nende päevade jooksul saime teha endale palju kanga-, lõnga-, kiudude jmt näidiste lehti. Seda materjali saame edaspidi oma töös kasutada ning teistegagi jagada.
Kursuse lõpusõnadena jäid kõlama juhendaja mõtted, et edaspidi oleme nüüd terasema silmavaatega ja oskame tekstiile veelgi paremini lugeda! Jah just – lugeda! Mustrid, materjali kallidus ja peenus ning värvid ja viimistlus on keel, mis räägib tekstiilidest paljugi! Seda võibki lugeda suurimaks kasuks, mida sellelt kursuselt saime – sügavama vaate ja tunnetuse!
Tekst: Liili Aasma
Fotod: Liili Aasma ja Ruth Paas
Erasmus+ projekti Sellist meistriks III õpiränne
Paberikonservaatori Tea õpiränne Genzano di Roma linna Itaalias
Õpirände eesmärgiks oli laiendada teadmisi ja oskusi paberalusel fotode konserveerimises, et Kanutil oleks võimalus pakkuda tasemel teenust ka selle materjali vallas.
Koolitus toimus 9. - 13. oktoobrini Rooma lähistel asuvas väikelinnas Genzano di
Roma 40-aastase töökogemusega meistri Sandra Maria Petrillo erastuudios SMP In
ternational Photo Conservation Studio.
Koolituse teoreetilises osas anti ülevaade 19.–20.
sajandil enamlevinud fotoprotsessidega valmistatud fotode ajaloost (nt
soolapaberfotod, albumiinfotod, hõbeželatiinfotod) ja nendele iseloomulikest
tunnustest, sest fotoprotsesside määramisoskus on konserveerimise alus.
Seega oli väga suur rõhk fotoprotsesside identifitseerimise harjutamisel, sest sellest oleneb sobiva metoodika valik. Vastasel juhul võib näiteks foto kujutise poole puhastamisel vale lahustit kasutades kujutise hoopis maha pühkida.
Koolituse praktilises osas tehti läbi erinevat tüüpi
fotode konserveerimise baastöövõtted nagu kuivpuhastamine, puhastamine
lahustitega, niisutamine ja sirutamine kompressis, toestava jaapani paberist
tausta kleepimine ja õhukeste fotode vormistamine.
Nii identifitseerimiseks kui ka töövõtete harjutamiseks kasutati juhendaja rikkaliku fotokollektsiooni eksemplare, mida ta on aastaid mööda antikvariaate ja kirbuturgusid kokku kogunud. Kätt sai proovida ka parasjagu stuudios olevate tellimustööde peal. Viimaste seas olid kaunitesse karpidesse vormistatud soolapaberfotod, carte de visite formaadis albumiinfotodega uhke juugendstiilis fotoalbum.
Praktika käigus tekkis tunnetus, et kuigi fotode konserveerimine kindlasti erineb pabermaterjalide konserveermisest nende mitmekihilisuse ja tundlikkuse tõttu, tulevad paberialased oskused ja eelteadmised kindlasti kasuks, sest mõlema valdkonna metoodikas on kokkupuutepunkte. Kõlama jäi põhimõte, et fotodele tuleb läheneda kihtide kaupa ja samas tuleb töid teostades kihtide omadusi tervikuna arvesse võtta. Seepärast tuleb nendega suurema ettevaatlikkusega ümber käia.
Nii mõnedki töövahendid ja materjalid olid uudsed ja huvitavad. Suuremast masinatest näiteks õrna tõmbetugevusega meditsiiniline imur (aspiraator CA-MI New Askir 30), millega oli mugav ja turvaline puhastada fotokarpide sametvoodrit. Veel oli stuudios käepärane väike kaasaskantav tolmuimeja (Muntz Museum Blowvac 555-MU-E HEPA GS), mille külge sai paigaldada juba tuttavad miniotsikud.
Töönippide vallast näitas juhendaja paari uut vatipulga tegemise võimalust ümber pintsettide ja okassea okka (leidis selle loodusest).
Üllatav ja armas töövahend oli väike keraamiline riiv, mida kasutatakse aasia köögis wasabi, küüslaugu või ingveri riivimiseks, aga sellega on mugav suure sõela asemel väikest kogust nisutärkliskliistrit pehmeks hõõruda.
Üpris keerukaks osutus õhukeste fotode vormistamine kartongist raamidesse. Selle valmistamiseks oli tarvis fotot žabloonina kasutades märkida kartongile selle väga täpne kuju ning lõigata see joonte järgi korrektselt ka välja. Enesekindla käega joone tõmbamist tuli palju harjutada, sest selleks peab olema lõdvestunud.
Huvitavalt uudne oli fotode taha toestava taustapaberi kleepimine. Seda protsessi on kodustuudios korduvalt habraste kaartide ja dokumentide peal harjutatud, aga foto puhul oli see ikka veidi erinev. Kasutatakse teistsugust liimi, abimaterjalid olid veidi erinevad, ja ka töövõtted muutsid tuttava protsessi uueks.
Hästi põnev oli fotode paikamine ja kujutise kadude toneerimine. Juhendaja näitas tehnikaid, kuidas teatud tüüpi paberi ja värvimeediumidega saab väga hästi albumiinfotot imiteerivat paigapaberit valmistada. Untsuläinud tooniga paigapaberi tükikesi ei viska ta kunagi ära vaid kogub ümbrikutesse, sest iial ei tea, millal just seda või teist tooni tükikest tarvis läheb.
Tegelikult terve koolitusnädal tekitas sellise “tagasi koolis” tunde, mis andis hea stardi uue materjaliga töötamiseks. Päevad olid pikad ja väga sisutihedad. Edaspidi on väga oluline saadud teadmisi ja juhendaja jagatud materjale kohe kasutama hakata. Tuleb järjepidevalt kirjandust läbi töötada ja praktilisi oskuseid identifitseerimises ja konserveerimises edasi harjutada.
Soojad tänusõnad juhendaja Sandrale ja Kanuti Erasmus+ projekti vedavale tiimile.
Tekst ja fotod: Tea Šumanov
Erasmus+ projekti Sellist meistriks IV õpiränne
Museaalhoonete konserveerimisosakonna töövarjutus Jamtli Vabaõhumuuseumis
Eesti Vabaõhumuuseumis on eraldi osakond, mis tegeleb museaalhoonete hooldamise ja korrastamisega. Meie rõõmuks ja mureks on muuseumi ligi 80 eksponaathoone ja tuhandete meetrite jagu aedade heaolu. Nelja konservaatori päevad mööduvad tööde planeerimise, lähteülesannete koostamise, materjalide varumise, eri keerukusastmega töölõikude läbiviimise, aga ka mitmete muude rohkem või vähem seonduvate tegevuste tähe all.
Konservaator peab isikliku arengu huvides vältima rutiini, mistõttu haarasime võimalusest teha Erasmus+ programmi toel töövarjutuse õppesõit Rootsi Jämtlandi maakonda Östersundi Jamtli Vabaõhumuuseumisse. Tänud Erasmusele selle eest! Saime väga sooja vastuvõtu osaliseks, tänud nende muuseumi muinsuskaitseala juhile Björn Olofssonile kogu abi eest!
Meist kaugel põhjas asuv Jamtli on
ligi 100 töötajaga sihtasutus, mille all asuvad maakonnamuuseum, vabaõhumuuseum
ja Jamtli rahvamuuseum. Viimane moodustati mõne aasta eest koostöös Rootsi
Rahva Muuseumiga (Nationalmuseum),
Vabaõhumuuseumisse ehitati suur näitusemaja, mille galeriis eksponeeritakse
väga väärtuslikke emamuuseumi taieseid, samuti oma kogusid. Jamtli ainulaadseimad
esemed on viikingiaegsed Överhogdali seinavaibad, need on Euroopa ühed vanimad.
Vabaõhumuuseum asutati 1912. a. Siin
eksponeeritakse suure Jämtlandi maakonna eri osade hooneid (kokku ligi 90) koos
ümbritsevate rajatiste ja sisustusega. Suvel muudavad näitlejad Jamtli
ajaloomaa (Jamtli Historieland)
eriliseks kogemuseks, kus taludes ja linnatänavatel liigub ajaloolistes
kostüümides talupoegi ja linnakodanikke. Ühes talus saab arutada Põhjasõja sündmusi,
teises 1840ndate elu-olu, kolmandas 1960-70ndate linnast tüdinenud hipide
püüdlusi loodusesse naasmisel.
Silmatorkav on töö lastega, sisuliselt iga museaalhoonetega talu kõrval on mõni lastele suunatud atraktsioon – mängulaev, rong, karusell, kiiged, rattasõiduplats jne. Meie külastuse hetkel oli ühes väiksemas muuseumimajas beebide kokkutulek, maja esine oli lapsevankreid täis pargitud. Eelmainitud rahvamuuseumi filiaalis oli eraldi meisterdamisnurk, II korruse näitusteruumi pääses omapärast tunnelit mööda.
Enda vaatenurgast: sarnaselt meie muuseumile on Jamtlis ametis vähesed konservaatorid, kes hulga hoonete haldamise ja hooldamisega tegelevad. Koha peal on olemas tasemel puiduvaruga puutöökoda ja näiteks akende-uste restaureerimise töökoda. Suuremad tööd tellitakse väljast, samas vaid mõne aasta eest püstitati Jamtlisse muuseumi ehitajate poolt Sutlepa kabeli mõõtu palkseintega kirik!
Tutvusime muuseumi ekspositsiooniga, vaatlesime 18-20. sajandi hooneid-rajatisi ning saime esmateadmisi Jämtlandi piirkonna kultuuripärandist. Tutvusime puutööga seotud spetsialistidega ja nende inspireerivate töötingimustega, katsetasime puitkatete tegemist ja aedade valmistamist. Arutasime puitmaterjali varumise küsimusi. Külastasime ehitusjärgus olevaid objekte, kus tutvusime kasetoht-lõhik-katte valmistamise spetsiifikaga ning palgivahetuse eri etappidega.
Tänud Erasmus+ programmile töövarjutuse kogemuse võimaldamise eest! Tänud SA Eesti Vabaõhumuuseum ja Kanut igakülgse toe eest õppesõidu läbi viimisel! Aitäh Östersundi kolleegidele sooja vastuvõtu eest, loodame teid järgmisel aastal Eestis näha!
Fotod ja tekst: Joosep Metslang
Erasmus+ projekti Sellist meistriks V õpiränne
Erasmus+ projekti Sellist meistriks teine õpiränne toimus 23. ja 24. augustil Soome. SA Eesti Vabaõhumuuseumi peavarahoidjal ja vanemkonservaatoril avanes suurepärane võimalus külastada Seurasaari vabaõhumuuseumit (Seurasaaren ulkomuseo) ja Vantaas asuvaid kogude ja konserveerimiskeskust (Museoviraston Kokoelma- ja konservointikeskus). Kohapeal oli meile kogu õpirände vältel suurepäraseks vastuvõtjaks Seurasaari, Hvitträsk ja Tamminiemi muuseumide juhataja Mikko Teräsvirta.
Õpirände mineku põhjuseks oli tutvuda vabaõhumuuseumides ette tulevate probleemidega Soomes ja näha kuidas meie põhjanaabrid neid lahendavad. Klimaatiliselt asume sarnases piirkonnas ja meil on veel olemas neli aastaaega mis mõjutavad museaalhoonete ja neis hoiustatud esemete kliimat olulisel määral. Soome Rahvusmuuseumi hoidlad asuvad Helsinkist pisut kaugemal Vantaas ja on hoiustamise paigaks ka teistele muuseumidele, arhiividele ja erakollektsionääridele. Samuti asub seal konserveerimiskeskus mis kõiki neid asutusi vajadusel teenindab.
Seurasaari vabaõhumuuseum
Õppesõidu esimese päeva veetsime Helsinkis Seurasaari Vabaõhumuuseumis. Kohtusime kohapeal sealsete kolleegidega ja tutvusime eksponeerimis tingimustega. Seurasaari muuseum asub eraldi saarel ja hõlmab sellest umbes 1/3, kuna saar on ajalooliselt olnud park, siis ei ole muuseumi alal viibimiseks piletit ja nii tervisejooksjad kui ka koeraga jalutajad võivad territooriumilt vabalt läbida. Hoonetesse sissepääs on muuseumi piletiga. Seurasaari vabaõhumuuseum on avatud ainult suvehooajal, talveks viiakse suurem osa museaale hoidlatesse stabiilsematesse tingimustesse. Kokku on muuseumi ekspositsioonis 87 hoonet, mis annavad temaatilise ülevaate Soome maa elust 18.-20. sajandil. Muuseumihoonetes eksponeeritud esemed on valdavalt originaalid ja kogutud koos hoonega.
Seurasaari muuseumis esemekonservaatoreid ei ole, külla aga esemeid kuivpuhastatakse, kui on suuremad konserveerimis või restaureerimistööd vaja teha siis viiakse museaalid Vantaa konserveerimiskeskusesse. Suvel käib siiski üks konservaator, kes asjadel silma peal hoiab ja talveperioodil töötab Vantaas. Muuseumihooneid koristatakse umbes iga kahe nädala tagant, koristust teevad kõik Seurasaaris kohapeal töötavad inimesed.
Aastaringselt on kohapeal ehituskonservaatorid kes teostavad hoonete restaureerimistöid ja vastutavad museaalhoonetes olevate kliimalogerite jälgimise eest. Ekspositsioonis on kasutusel ka putukate püünised ja ühed suurimad hoonete kahjustajad on oravad. Talveperioodil kui hooned on kinni kasutavad oravad kardinaid pesade tegemiseks, seetõttu vahetatakse kardinad igal kevadel välja. Muuseum asub graniitpinnal, probleemiks on ka alumiste palkide liigniiskus ja seetõttu seal aeglaselt tegutsevad seened.
Soome Muuseumiameti kogude ja konserveerimiskeskus Vantaas
Teise päeva õpirändest veetsime Vantaas, kus asub suur muuseumide ühishoidla. Varem asus hoidla Orimattilas kui alates 2016 aastatst on etapiliselt kolitud üle Vantaasse. Hetkel on seal käimas juurdeehitustööd, seega oli meil õnn, et külastada saime. Ka Seurasaari muuseumi museaalid on hoiustatud Vantaa hoidlates ja kohapeal Helsinkis on ainult muuseumi ekspositsioon. Tõeliselt suur endine logistikakeskus kus on koos paljude riigi- ja eramuuseumide museaalid, samuti on seal konserveerimiskeskus. Natuke seda tüüpi mida me ka Eestis pikisilmi ootame. Ka oma eestlane on juba kohapeal olemas – tekstiili konservaator Salme.
Hoidla hoones on kokku 11 erinevat hoidlaruumi. Esemed on ruumides materjalipõhiselt ja kliimat hoitakse stabiilsena. On olemas ka eraldi külmutuskamber töötluse jaoks ja museaalide pakkimisruum ning fotostuudio. Kõige jahedam hoidla on ette nähtud karusnahkadele ja kummist esemetele, seal hoitakse temperatuuri 9.5 °C juures. Hoidlates on esemed kaetud ja kohati alustele kinnitatud, kuna nii toodi need teisest hoidlast üle ja osaliselt on veel tegu transportimisel kasutatud lahendustega. Siiski on valdav osa museaale pakendatud karpidesse. Museaalide üle peetakse arvet triipkoodide abil, esemete liigutamise korral kasutatakse ka paber nimekirju ja kui karbis on mitu eset siis on karbile tihti peale kleebitud foto esemete paiknemise kohta. Dokumenteerimine konserveerimisosakondades on arvutipõhine. Tähelepanuväärne on, et igal konservaatoril on enda tööruumis olemas fotonurk kus enda tööd üles ise üles pildistada.
Konserveerimisosakonnas töötavad erinevate materjalide konservaatorid eri ruumides, kaetud on suurem osa materjalidest. Erilist vaimustust tekitas, et on olemas eraldi arheoloogia ja allveeleidude konserveerimise osakond. See osakond teeb tihedat koostööd Eesti Meremuuseumiga.
Aitäh soome kolleegid!
Õpirände jooksul oli meil palju äratundmist Seurasaari muuseumis ja palju millest unistada nägime Vantaa suures hoidlas. Oli tore kohata palju toredaid eriala kolleege ja saada uusi kontakte, kellega edaspidi kindlasti jätkame suhtlust enda töö sisulise poole arendamise ja teemade üle.
Fotod ja tekst: Sille Siidirätsep
Erasmus+ projekti Sellist meistriks VI õpiränne
Digiteerijate õpiränne
Erasmus+ projekt "Sellist meistriks" andis Kanuti digiteerijatele hea võimaluse täiendada oma erialaseid teadmisi Soome kolleegide juures. Digiteerijatele suunatud Erasmus+ õpiränne toimus 2. - 3. novembril Soome ühes kesksemas arhiivinduse linnas Mikkelis.
Õpirände programmis osalesid Eestist Kanuti digiteerimisosakonnast Jaak Rand ja Martin Sermat. Mikkelis veetsime paar infotihedat päeva Kagu-Soome ametikõrgkooli Xamk – Digitalia parimate spetsialistide saatel.
Esimene päev, Xamk esitlus Digitalias.
Digiteerijate õpirände eesmärgiks oli tutvuda digiteerimisala spetsialistide tööga Soome mäluasutustes. Neil käikudel tutvusime digiteerimise töökorraldusega ja digiarhiivide andmemajandusega. Mäluasutuste juhid ja giidid tutvustasid lahkesti ka oma töökeskkonnaga seotud teemasid ja personali – meile tutvustati, millised on digiteerijate töökohad, nõuded digiteerimisseadmete ruumidele.
Töökeskkond koos digiteerimisseadmetega.
Digiteerimist puudutava tehnika, meetodite ja teenuste kohta saime väga hea ülevaate. Põhjalikumalt vahendati infot ka selle kohta, kuidas neil arhiivides ja raamatukogudes objektide digiteerimiseks ette valmistatakse, milliseid valikuid võimaldab Soomes seadus ja võimalused ning milliseid otsuseid tuleb seejuures teha.
Arhiiv ja kogud.
Õpirändel saadud kogemust saame mõneti rakendada ka oma töös, ent meil on ka mitmed erinevused võrreldes Soomega, mistõttu saame valida, mida võtta ja mida jätta.
Kanutil on jätkuvalt võimalus pakkuda tasemel digiteerimisteenust muuseumitele kultuuriväärtuslike objektide digimisel.
Tekst ja fotod: Martin Sermat
Erasmus+ projekti Sellist meistriks VII õpiränne
Puidukonservaatorite töövarjutus Saksamaal
Ühel jaanuarikuu tuisusel hommikul põrutasid Kanuti puidu ja pehme mööbli konservaatorid Mart, Viljar ja Kärol koos osakonnajuhataja Gretega veidi soojemasse ent sombusesse Saksamaa väikelinna Hildesheimi. Reisi eesmärk oli ERASMUS+ õpirände programmi raames tutvuda Saksamaa maineka HAWK (Hochschule für angewandte Wissenschaft und Kunst) ülikooli konserveerimisosakonna õppetööga puidu ja polükroomia vallas ning tudengitele õpetatavate meetoditega. Meid võttis vastu kunagine sama kooli vilistlane ning praegune puidu- ja konserveerimisteaduskonna professor Dr. Julia Antonieta Schultz, kelle lahkel juhatusel kulgesime mitmel päeval läbi kooli.
Koolis said konservaatorid hea võimaluse tutvuda lähedalt õppetööga, näha ruume ning suhelda õpilastega, kes pühendunult vanade väärikate esemetega tegelesid. Põhifookus on bakalaureuseõppes suunatud materjaliuuringutele, et esemega põhjalikult tutvuda ning aru saada, kuidas on objekt üles ehitatud ning milliseid materjale kasutatud. Õpitakse tundma erinevaid ajaloolisi tehnikaid ja materjale ning nende vananemise tunnuseid, et tulevikus oleks hõlpsam ka silma järgi objekte esmaselt hinnata ning mitte ainult tugineda tehnikale. Bakalaureuseõpingute lõpuks valmis ühele kindlale objektile konserveerimiskava, mille põhjal asutakse magistriõppes esemega ka reaalselt tööle.
Sealseid õppejõud ja tudengid olid väga huvitatud ka Kanutist ning meie projektidest, seetõttu improviseeris maali, metalli ja puidu osakonna juhataja Grete kiirelt valmis ettekande, mis näitasid meie elu-olu. Ning kuna juba Saksamaal, siis sai tutvustatud ka põgusalt Notke-projekti, mis tekitas suurt huvi. Loomulikult pani puidukonservaatorite silma särama kooli hoole all hoiustatud ajalooliste puidutööriistade kogu, mis sisaldas endas imekauneid käsitööriistasid ning mida meile lahkelt näidati ning katsuda anti.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu oli väga inspireeriva ja mitmekülgse reisiga, mis meie arusaamisi mitmeti avardasid ning andsid hulgaliselt uusi ideid, kuidas vanade objektide konserveerimisele ja uurimisele läheneda! Loodetavasti on koostöö Saksamaa veel pikaaegne, sest sai ju vahetatud kontakte nii erinevate uurimisteemade kui ka praktikantide osas.
_huge.jpg){kind=link}
Tekst ja fotod: puidu ja mööbli konserveerimise osakonna konservaatorid.
Õpirändeid toetas Euroopa Liit
(Projekti nr 2022-2-EE01-KA122-ADU-000096714)
Erasmus+ projekti Sellist meistriks VIII õpiränne
Maali ja polükroomia konservaatorid Hollandis
15.–19. aprill käisid Kanuti maali ja polükroomia konservaatorid Maria, Kristina, Marika, Üüve ja Ingrid Erasmus+ õpireisil Hollandis. Päevad olid äärmiselt sisutihedad ja välismaa kolleegidelt saadi palju kasulikku informatsiooni.
Erasmus+ töövarjutuse põhiprogramm leidis aset Maastrichtis asuvas konserveerimiskeskuses SRAL (Stichting Restauratie Atelier Limburg). SRAL-i tiim oli meie konservaatoritele kokku pannud terve kahepäevase spetsiifilise programmi, mis vastas täiesti eelnevalt kirja pandud ootustele. Igas stuudios tehti väga põhjalik tutvustus ja vastati meeleldi ning väga avatult kõigile küsimustele. Kahe päeva jooksul jõuti tutvuda skulptuuri/polükroomia, maali ning puitalusel maali konservaatorite ja nende tegemistega. Lisaks oli väga põnev näha SRAL-i enda võimekust teha tehnilisi uuringuid ning nende labori sisustust. Saadud uus informatsioon aitab kindlasti arendada meie konservaatorite tööd, kuid lisaks oli väga hea meel tõdeda, et mitmed kaasaegsed materjalid ja töövõtted on meil juba teada ja ka kasutuses.
_huge.jpg)
_huge.jpg)
_large.JPEG)
_huge.jpg)
_huge.jpg)
_large.JPEG)
Tekst: Kristina Aas Fotod: Maria Lillepruun
Erasmus+ projekti Sellist meistriks IX õpiränne
Esemeosakonna konservaatorite õpiränne Budapesti
15.-18. aprillil 2024 viis järjekordne Erasmus+ projekti õpiränne konservaatorid Euroopasse. Seekordne sihtmärk oli kevadine Budapest ning ränduriteks esemeosakonna konservaatorid Aire, Jolana ja Kaisa. Eesmärgiks oli külastada erinevaid konserveerimisega tegelevaid asutusi Budapestis.
Esimesel päeval külastasime Ungari Kaunite Kunstide Ülikooli (Hungarian University of Fine Arts), kus võttis meid vastu konserveerimisosakonna juhataja ning professor András Heitler. Ta tutvustas ülikooli erinevaid hooneid ning konserveerimis stuudioid, kus õnnestus näha tööhoos üliõpilasi. Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis on viis konserveerimis suunda: maal ja seinamaalingud, puit ja mööbel, kivi ja skulptuur, tekstiil ja nahk ning paber. Iga aasta võetakse tudengeid vastu ainult 2-3 erialale, ehk siis igale erialale saab ainult korra 2-3 aasta tagant kandideerida.
Ülikoolil on kaks laborit, kus uuringutega alustavad tudengid juba teise kursuse lõpus. Seal õpivad nad tegema pigmendiuuringuid, mikrolihvi, XRF uuringuid, kasutavad erinevaid mikroskoope jne. Lisaks teeb ülikool tihedalt koostööd Kunstimuuseumiga (Budapest Museum of Fine Arts), mille konserveerimislaborites on tudengitel võimalik praktikal käia ning mille kogust saavad konserveerimiseks kunstiteoseid.
Tegime õppejõududele ja tudengitele oma asutust ning töid tutvustava powerpoint ettekande, millest kujunes välja pikem arutelu.
Vastuvõtva ülikooli professorid korraldasid ka teiste Budapesti konserveerimisasutuste külastusi ning kolleegidega kohtumisi.
Rände teisel päeval külastasime Budapesti linnaarhiivi (Budapest City Archives), kus meid võttis vastu Katalin Orosz. Linnaarhiivi praegune hoone ehitati aastatel 2002-2004 ning on väga struktuurselt läbimõeldud ehitis. Hoone koosneb kolmest korpusest. A korpus on nn avalik osa, kus asuvad uurimissaalid, õppeklassid, näitused jne. B korpusess on hoidlad ja arhivaaride tööruumid. Hoidlad on maja keskel nii, et väliskeskkonna ja hoidla vahele jääb vähemalt kaks seina ja koridor, mis aitab tagada säilikutele stabiilse keskkonna ka elektririkete korral. Hoidlates sees hoitakse temperatuur 16-18 kraadi vahel, kuid energia kokkuhoiu mõttes töötab konditsioneer korraga ainult paaris hoidlas, u 1-2 tundi, kuni kogu õhk on välja vahetatud. Linnaarhiivis on kokku 36000 jookvat meetrit dokumente.
C korpuses asuvad digiteerimise, foto ning köite ja konserveerimise osakonnad. Ruumid on korruste peale ära jaotatud nõnda, et digiteerijad, kellele on töötegemiseks parem vähene valgus, asuvad alumisel korrusel ning konservaatorid, kelle tööks on päevavalgus väga vajalik, asuvad ülemisel viiendal korrusel.
Kolmandal päeval külastasime ühishoidlat OMRRK (National Museum Conservation and Storage Center) kunstimuuseumi hiljuti avatud uuringute ja konserveerimise stuudioid. Keskuse juhataja Bela Tamas Konya tutvustas meile keskuse tipptasemel seadeid, hoidlaid, kliimaseadmeid, tööde karantiiniruumi ja palju muud põnevat.
Maailmatasemel kunstihoidla ja konserveerimiskeskuse viiest hoonest koosnev 37000 ruutmeetrine kompleks valmis 2019. aastal. Keskuse neljal maa-alusel korrusel asuvad kunstihoidlad, kus on kokku u 350000 Kunstimuuseumi, Ungari Rahvusgalerii ja Etnograafiamuuseumi kunstiteost. Kolmel maapealsel korrusel asuvad konserveerimis stuudiod, raamikojad, uuringute ja foto laborid jne.
Neljandal päeval külastasime Rahvusraamatukogu (National Széchényi Library), kus tutvusime digiteerimisosakonnaga ning konserveerimisstuudiotega. Saime põhjaliku ülevaate kasutusel olevatest digiteerimisseadedest, mida oli neil kokku 30 ning tänu millele saab digiteeritud keskmiselt miljon lehekülge ühes kuus. Lisaks vestlesime paberi ja köite konservaatoritega nende põnevamate objektide teemal. Kuna Raamatukogu asub Buda Lossi ühes hoones, mis on osaliselt mäe sisse ehitatud, siis enamus hoone korruseid on nn maa-alused, kuid sellegipoolest paistab igast aknast imeline linnavaade.
Kuigi ametlik reisi osa oli neli päeva, otsustasime jääda lisapäevaks linna nautima. Kui mainisime soovi Kunstimuuseumi (Budapest Museum of Fine Arts) külastada, korraldas koheselt ülikooli skulptuuri konserveerimise professor Balázs Szemerey-Kiss meile tuuri Kunstimuuseumi skulptuuri osakonna juhataja Miriam Szőcs’iga, kes tutvustas muuseumi hoonet ja ajalugu, näitusi, huvitavamaid teoseid ning konserveerimislugusid.
Kokkuvõttes oli väga tihe ja informatsioonirohke nädal. Kõikides asutustes suhtlesime töötavate konservaatoritega, uurisime nende tööpraktikaid ning eluolusid. Jagasime informatsiooni enda asutuse ja Eestis üldisemalt levivate tavade ja metoodika kohta. Oli tore teise maa kolleegidega jagada ühiseid erialaseid rõõme ja muresid. Saime kaasa palju mõtteid, mida edasi mõlgutada, ning nippe, mida omal käel läbi katsetada. Suur tänu Ungari kolleegidele sooja vastuvõtu eest!
Tekst: Kaisa Milsaar
Fotod: Aire Aksiim, Jolana Laidma ja Kaisa Milsaar
Erasmus+ projekti Sellist meistriks X õpiränne
16.-19. juunil 2024 viis järjekordne Erasmus+ projekti õpiränne konservaatorid Poolasse. Seekordne sihtmärk oli suvekuumusest pakatav Varssavi ning ränduriteks esemeosakonna konservaatorid Jolana Laidma ja Tulvi Turo. Eesmärgiks oli külastada kahte konserveerimisasutust ning erinevaid Varssavi muuseume.
Esimesel päeval külastasime Poola Juutide Ajaloomuuseumi POLIN-i, mis rajati 2005. aastal endise Varssavi geto südamesse. Muuseumis on 3 konservaatorit, kes tegelevad pabermaterjalide konserveerimisega. Peakonservaator Erika Krzyczkowska-Roman tutvustas hoidlaid, paberi konserveerimise stuudiot ja juhatas kätte teeotsad suures muuseumis ekspositsiooniga tutvumiseks. Muuseum on tuntud oma interaktiivse ja kaasahaarava lähenemise poolest, mis tutvustab külastajatele Poola juutide ajalugu alates keskajast kuni tänapäevani. Muuseumis on ka haridus- ja teaduskeskus, lasteala, ajutiste näituste ekspositsiooni ruum ja väga hea juudi söögikultuuri restoran. POLIN’i muuseumi külastus oli kogemuslik. Näiteks olid vaatajate jaoks valmistatud trükipressid, mille abil külastaja sai ise endale kõrgreljeefseid graafilisi lehti trükkida.
Saime teada, kuidas muuseum toimib, kuidas otsustatakse milliseid esemeid kogusse võetakse ja mida see kõik konservaatorile tähendab. Eelmisel sajandil nägid poolakad kõvasti vaeva, et kõik taas ülesehitada ja võimalikult palju originaalilähedaselt taastada. Nüüd keskendutakse vana säilitamisele. Lisaks saime kasulikku informatsiooni hoidlate süsteemide kohta. Nägime erinevaid andurite süsteeme, mis annavad märku võimalikust veelekkest.
Teisel päeval külastasime Varssavi Ajaloo Keskarhiivi ehk AGAD-i, mis asub kesklinnas Raczyński palees. Suurte kogemustega vanemkonservaator Anna Czajka rääkis arhiivi metsikust ajaloost, põlengutest ja arhiividokumentide hävitamisest. Peale Varssavi pommitamist säilis arhiivikollektsioonist ainult 5 protsenti. Hoone on renoveerimse ootel, asutuses töötab 4 konservaatorit, kes korrastavad erinevaid dokumente ja köiteid, mis lähevad edasi digiteerimisse. Nägime, kuidas sirutatakse mitme saja aasta vanuseid suuri pärgamendist dokumente, mille küljes on vahapitserid. Tutvusime lähemalt pitserite konserveerimisega, milliseid vahasegusid kasutada ja kuidas nende abil vanu pudisevaid pitsereid toestada, et vajadusel oleks võimalik ka parandused eemaldada. Lisaks nägime, milliseid digilahendusi kasutatakse arhiivimaterjalide dokumenteerimiseks, et kulunud ja silmale nähtamatuid tekste erinevate materjalide seest välja lugeda.
Külastasime ka Varssavi vaatamisväärsuste magneteid - Wilanówi lossi ja Lazienki parki. Wilanówi loss on üks Poola kõige olulisemaid säilinud Euroopa barokkpaleesid, mis kunagi kuulus kuningas Jan III Sobieskile. Loss koos hästi hooldatud pargiala, veekogu ja metsiku inglise stiilis pargiga on imposantne ja meeldejääv. Lossis on vaadata muljetavaldav kunstikogu, mis kajastab Poola ja Euroopa ajalugu alates 17. sajandist kuni II maailmasõjani. Ajutise näitusena oli võimalik näha pooleliolevaid konserveerimistöid lossis, mitmeid meisterlikke pärgamendi, tekstiili, seinamaalingute ja teiste erialade konserveerimistudengite poolt valmistatud koopiaid. Poolas saab konservaatoriks õppida Varssavi Kunstiakadeemias ja Toruni linnas. Õpe pole kergete killast ja kestab 6 aastat. Õpingud edukalt lõpetanu leiab ka oma erialal tööd.
Ka Lazienki pargis asub 17. sajandi barokkloss, mis on eriti võluv ja armastatud just selle tõttu, et loss on ehitatud kunstjärvele. Ajalooline park, mis hõlmab 76 hektarit, koosneb mitmest erinevast aiast, ajaloolistest hoonetest, villadest ja kaunist järvest, mida ümbritsevad rohelised niidud ja puude alleed. Pargis asub ka maailmakuulus Chopini monument, mida on korduvalt hävitatud ja uuesti taastatud.
Külastasime ka Frédéric Chopini muuseumi, mis asub ajaloolises Ostrogski palees ja on üks kõige moodsamaid biograafilisi muuseume Euroopas. Muuseum pakub interaktiivset ja mitmekülgset lähenemist Chopini elule ja tööle. Eksponaadid on enamasti koopiad. Väga hästi läbi mõeldud olid privaatsed Chopini heliteoste audiokabiinid, mis andsid võimaluse tundma õppida erinevaid muusikalisi vorme ja helilooja loomingulisi protsesse.
Reis oli silmaringi avardav, põnev ja eriliselt meeldejääva mulje jättis taastatud Varssavi linn.
Tekst & fotod: Tulvi Turo ja Jolana Laidma
Õpirändeid toetas Euroopa Liit
(Projekti nr 2022-2-EE01-KA122-ADU-000096714)
Erasmus+ projekti „Sellist meistriks“ I kutsutud ekspert
Erasmus+ projekti "Sellist meistriks" raames saabus Kanutisse meie konservaatoreid koolitama Tannar Ruuben Helsingi Rakendusteaduste Ülikoolist. Põnevast ja sisutihedast koolitusest kirjutas lähemalt meie maalikonservaator Marika:
02.– 03.04.2024 toimus Kanutis ERASMUS+ projekti raames kursus teemal: „Kahjustunud maali pinnastruktuuride tekitamine erinevatele kadudele. Lakid konserveerimises“. Koolitajaks oli Tannar Ruuben, kes töötab Helsingi Rakendusteaduste Ülikool Metropolias (Helsinki Metropolia University of Applied Sciences). Aastatel 1997–2001 oli ta Ennistuskoda Kanuti direktor ja teadis, milliste materjalide ja meetoditega me igapäevaselt töötame.
_large.jpg)
_large.jpg)
_large.jpg)
_large.jpg)
_large.jpg)
_large.jpg)
Nendest kahest töisest päevast sai palju mõtteid, kuidas ühitada uusi ja vanu meetodeid erinevate objektide konserveerimisel-restaureerimisel.
Koolitusel osalesid Kanuti maali-, eseme- ja puidukonservaatorid. (Kristina, Üüve Ingrid, Maria, Marika, Aire, Jolana, Heige, Viljar, Mart, Kärol)
_large.jpg)
_large.jpg)
_large.jpg)
Suured tänud Tannar Ruubenile!
Tekst: Marika Mängel
Fotod: Katrina Saar
Erasmus+ projekti „Sellist meistriks“ II kutsutud ekspert
Graafika- ja trükitehnikate määratlemise koolitus
23.–24. mail 2024 toimus konserveerimiskeskuses Kanut graafika- ja trükitehnikate määratlemise koolitus, mida juhendas pikaaegsete kogemustega paberikonservaator ja koolitaja Hildegard Homburger Saksamaalt. Koolitusel osalesid Eesti ja Läti mäluasutuste konservaatorid ja koguhoidjad, kes kõik puutuvad üsna sageli oma töös kokku teostega, mis on valminud erinevates graafika- ja trükitehnikates ning seega aitab nende määratlemise oskus töid teadlikumalt konserveerida ja säilitada.
Aja jooksul on kunstnikud ja trükkalid välja töötanud palju erinevaid graafika- ja trükitehnikaid, mille eristamine palja silmaga võib kohati olla raske või lausa võimatu. Nende tuvastamise kaasajal muudab aga veelgi keerulisemaks 19. sajandi keskpaigas alanud fotomehaaniliste protsesside järjepidev areng ja täiustumine, mis võimaldab traditsiooniliselt aeganõudvaid graafika- ja trükitehnikaid hõlpsamini, kiiremini ja suures mahus reprodutseerida. Antud koolituse käigus olid eelkõige tähelepanu all traditsioonilised kõrg-, sügav-, lame- ja siiditrüki tehnikad ning nende mitmesugused alavormid, kuid vaadeldi ka kõigi nimetatud tehnikate fotomehaaniliste protsesside abil teostatud trükke, samuti juba kaasaegsete printeritega tehtud digitaalseid töid.
Erinevate graafika- ja trükitehnikate tuvastamiseks tuleb töid mikroskoobi all vaadata ja seda sai nendel kahel päeval palju tehtud. Koolituse ülesehitus oli läbimõeldud ning teoreetiline ja praktiline osa täiendasid teineteist hästi. Kõigi tehnikate puhul tutvustas Hildegard nende valmistamisviise, iseloomulikke tunnuseid ja kuidas neid mikroskoobi all ära tunda. Lisaks ilmestasid loenguid Hildegardi toredad lood oma kogemustest tehnikate määratlemisel ja nende edasi andmisel erinevatele inimestele, kes graafikateostega kokku puutuvad. Igale graafika- ja trükitehnika põhiliigi teoreetilisele osale järgnes kohe ka praktiline töö mikroskoopidega, mille käigus vaadeldi originaalteoseid ja fotomehaanilisi reproduktsioone Hildegardi kollektsioonist, et õppida üles leidma ja märkama erinevusi, mis võimaldavad trükitehnikaid võimalikult täpselt määratleda. Tegemist polnud sugugi lihtsa ülesandega ja isegi mitmekümne kordse suurendusega oli teatud tööde puhul keeruline öelda, millise tehnikaga ikkagi täpselt tegu on. Teise päeva lõpus tuli õpitu proovile panna ja toimus n-ö eksam, mille käigus jagunesid osalejad kahte rühma ja pidid üheskoos määratlema Hildegardi antud teosed, mida varem veel nähtud ei oldud. Eksam oli asjakohaselt raske, aga mitme peale graafikaid ja trükiseid vaadates ning ühiselt arutledes õnnestus mõlemal tiimil suurem osa töid siiski õigesti määratleda. See näitas, et koolitusel õpitu on praktikas hästi rakendatav, kuigi alati tuleb olla pigem kahtlev ja jääda kõhkluse korral spetsiifilise määratluse asemel üldisema juurde.
_large.jpg){kind=link}
_large.jpg){kind=link}
Edasi tuleb omandatud teadmisi harjutamise läbi kinnistada, mis tähendab, et kui konservaatori või koguhoidja töölauale jõuab mõni graafika- või trükitehnikas töö, tuleb seda ka mikroskoobi all vaadata, sest ainult kogemustega õpib lõpuks erinevaid graafika- ja trükitehnikaid silma ja mikroskoobi abil eristama.
Tekst: Eliis Otti
Fotod: Katrina Saar
Erasmus+ projekti „Sellist meistriks“ III kutsutud ekspert
Vabaõhumuuseumis ja Kanutis käisid Skanseni muuseumi konservaatorid. Vastastikusest kogemuste ja mõttevahetusest kirjutas lähemalt meie museaalhoonete konserveerimisosakonna juhataja Joosep:
Eelmisel aastal käisime museaalhoonete konserveerimisosakonna meeskonnaga Rootsis Skansenis ja Jamtli muuseumites sealsete töötingimustega tutvumas. Nüüd 11.-12. juunil tulid Skanseni eksperdid meile nõu andma, tulijateks olid puuseppade osakonna juhataja Hans Adamsson ning puusepad Mikael Strömberg ja Carolina de la Fé Dahlin.
Näitasime Vabaõhumuuseumi museaalhooneid, peatusime Rocca al Mare suvemõisas, sahmaka vihma järel vaatasime meie puidureservid üle, peatusime puidu töökojas. Skansenlastele torkas silma muuseumi avarus ja arenguvõimalus, meie vabad ruutmeetrid ei ole võrreldavad Stockholmi kesklinna kitsikusega. Teemaks oli muuseumi looduskeskkond, muuseas saame endale siitsamast puitu varuda. Objektidest torkas vist kolhoosimaja enim silma.
Teisel päeval võtsid meid vastu kanutlased. Kalev Uustalu tutvustas Kanuti tegevusi, käisime seekord küll kõik teie korrused läbi ja saime väga sooja vastuvõtu osaliseks – tänud! Skansenis võrreldavas mahus konserveerimis-suunda ei ole, mistõttu meie tandem-organisatsioon oli väga muljetavaldav.
Pikemas perspektiivis on kasulik, kui suhtlus skansenlastega jätkub. Kahe muuseumi tegevused on paljuski sarnased, kogemuste ja eri objekti-juhtumite pagas on väga suur. Et Erasmuse projekt selleks korraks lõpeb, peab edaspidi otsima uusi viise, kuidas kahe riigi vabaõhumuuseumite vahelist suhtlust soodustada.
Puidumeeste vaatevinklist oleks kasulik, kui õnnestuks lähiajal Rootsis mõnel töötoal käia, näiteks tõrva valmistamine või tuulikute hooldamine, haldamine ja kasutamine. Skansenlastele tasub roigasaedade valmistamist täpsemalt selgitada, see tuleb Villem Orasel väga hästi välja.
Tekst & fotod: Joosep Metslang
Õpirändeid toetas Euroopa Liit
(Projekti nr 2022-2-EE01-KA122-ADU-000096714)