Teksti suurus
Kontrastsus
Reavahe kõrgus
Teised valikud

Meist

 Erasmus+ projekt: „Sellist meistriks“ 

Eramus+ programmi raames loodud projekt “Sellist meistriks” hõlmab 2023-2024 toimuvat kümmet konservaatorite ja digijate õpirännet erinevatesse Euroopa riikidesse ja kolme Eestisse kutsutud väliseksperdi koolitust. Projekti käigus laienevad nii Eesti Vabaõhumuuseumi kui Kanuti konserveerimisvaldkonna töötajad spetsiifilised erialased oskused. Kuna meie konservaatorid on tihti ka koolitaja rollis, siis kindlasti omandatakse õpirännete käigus ka uusi koolitusmeetodeid. Neid oskuseid kasutatakse hiljem õpirännetele järgnevates seminarides ja töötubades, kui oma uusi teadmisi kolleegidega jagatakse.

 

Õpirände käigus loome uusi suhtlussidemeid Euroopa mäluasutuste ja konserveerimiskeskustega ning lähendame suhteid vanade koostööpartneritega. Lisaks annab õpirännete kaudu omandatu Vabaõhumuuseumile ja Kanutile võimaluse olla rahvusvahelisel tasandil aktiivne kompetentsikeskus ning laiemas plaanis kaardistame ennast olulise asutusena Euroopa konserveerimismaastikul.

Erasmus+ programmi riiklik agentuur Eestis on Haridus- ja Noorteameti Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuur.

Rohkem infot programmi kohta leiab agentuuri kodulehelt: https://eeagentuur.ee/



Projekti kokkuvõte


Erasmus+ projekti Sellist meistriks I õpiränne


9.-10. mail 2023 toimus konserveerimisvaldkonna Erasmus+ projekti esimene õpiränne, mis viis Kanuti konserveerimisosakondade juhatajad, digiosakonna juhataja ja kuraatori Hollandisse, kus Rijksmuseumi töötajate juhendamisel tutvusime muuseumi konserveerimis- ja teaduskeskuse Ateliergebouw'ga ning mitme muuseumi ühishoidla CollectieCentrum Nederlandiga. Ühishoidla asukoha järgi olime valinud oma ööbimispaigaks Utrechti provintsis asuva eripärase ajaloolise linnakeskusega Amersfoorti.


9. mai: Ateliergebouw


Õppereisi esimesel päeval suundusime Amersfoortist hoopis tagasi vihmasesse Amsterdami, et külastada Rijksmuseumi konserveerimiskeskust Ateliergebouw'd. Rijksmuseumi ajaloolise hoone kõrval paiknev keskus ei tegele mitte ainult muuseumi objektide konserveerimisega, vaid väga suurt rõhku pannakse ka objektide teaduslikule uurimisele. Isegi sel määral, et teadusosakond on töötajate arvu poolest keskuse suurim. Objekti uurimine konserveerimistehniliste meetodite ja vahenditega (näiteks UV-, IP- ja röntgenuuringud) täiendab selle kultuuriloolist konteksti ning võimaldab muuseumil eset eksponeerides ja kirjeldades pakkuda muuseumi külastajale võimalikult sisukat uut teadmist.

Ateliergebouw's võttis meid vastu Karin Lieftink, kes meile maja lähemalt tutvustas. Sarnaselt Kanutile jaotub ka see konserveerimiskeskus erinevateks osakondadeks eelkõige konserveeritava materjali järgi. Nägime lähemalt puidu-, maali- ja metallikonserveerimise osakondi, kuid lisaks tegeletakse seal veel keraamika, tekstiili ja paberi konserveerimisega.

Ateliergebouw fundamentaalseks aluseks võib nimetada traditsiooniliste konserveerimismeetodi täiendamist uute tehnoloogiliste võtete ja lahendustega. Sellise lähenemisnurga lõplik eesmärk on muidugi selge - pakkuda külastajale, nii näitusesaalis kui virtuaalselt, paremat sissevaadet Hollandi ajalukku. Heaks näiteks on metalliosakonnas arendatud pildistamistehnoloogia, kus keerlevale alusele asetatud objektist tehakse kaameraga mõne minuti jooksul sadu fotosid, mis hiljem töötlustarkvara abil üheks kujutiseks liidetakse. Loodud kujutised tehakse veebivärava kaudu avalikuks, mis tähendab, et eset on võimalik iga külje pealt uurida, ilma et seda füüsiliselt peaks käes hoidma. Sama tehnoloogiat on kindlasti võimalik rakendada eri suuruses ja erinevast materjalidest objektidele. Tasub mainida, et 360-kraadise kujutise loomine oli lahendatud võrdlemisi kättesaadavate vahenditega ja oleks väga huvitav sellist lahendust ka meie enda töös järgi proovida.


Ateliergebouw’s võttis meid vastu projektiassistent Karin Lieftink (fotol vasakul).


Museaalide kirjeldamise tööruumis.


Metalli konserveerimine töökojas.


10. mai 2023: CollectieCentrum Nederland


Õpirännak jätkus järgmisel päeval Amersfoorti linna piiril asuvas CollectieCentrum Nederlandis (CC NL). Tegemist on 2020. aastal valminud kolme suure Hollandi muuseumi (Hollandi Vabaõhumuuseumi, Paleis Het Loo muuseum, Rijksmuseum) ja Hollandi Muinsuskaitseameti ühise hoidlaga. 30 000 m² hoones hoiustatakse ca 500 000 museaali, lisaks on seal veel konserveerimisstuudiod, fotostuudio, töökojad ning projekti- ja kontoriruumid.

Sarnast funktsiooni täitvat muuseumiteülest pärandihoidlat plaanitakse rajada ka Eestisse ja see oligi peamine põhjus, miks valisime CC NL-i oma esimese õpirände sihtkohaks. Erasmus+ andis suurepärase võimaluse oma silmaga üle vaadata, kuidas sarnane projekt on ideest reaalsuseks saanud ja kuidas kulgeb nende igapäevatöö. Kuna mitmed Kanuti töötajad on kaasatud Eesti pärandihoidla planeerimisse, siis mõistagi oli meil Hollandi kolleegidele kuhjaga küsimusi, mis ulatusid hoone ülesehitusest ja ehitusmaterjalidest kuni erinevate triipkoodisüsteemideni, mida museaalide

haldamiseks kasutatakse. Meid võtsid vastu Wim Hoeben ja Graciella Roosien, kes selgitasid meile väga põhjalikult mitte ainult CC NL-i kui toimiva pärandihoidla funktsionaalsusi, vaid ka Hollandi ühishoidla loomise idee ajalugu. Tõdesime, et muuseumiteülese hoidlaga seotud küsimused ja murekohad ei tunne riigipiire, sest ka CC NL-i partnerid olid oma hoidla planeerimisel pidanud otsustama, kuidas korraldada museaalide transport muuseumitele kuuluvatest väiksematest hoidlatest ühishoidlasse, kuidas tagada, et saabunud museaalid on putuka- ja hallituskahjustuseta ning muidugi tuli mõelda ka selle peale, kuidas paigutada suures majas suurel hulgal objekte niivõrd süsteemselt, et neid oleks alati võimalik üles leida. Vestlus oli sisukas ja mõttevahetust oleks kindlasti jätkunud veelgi kauemaks, kuid siis oli aeg CC NL ise oma silmaga üle vaadata.

CC NL-i puhul avaldab muljet hoone jätkusuutlikkus ja sellega kaasnev lihtsus. Mõlemad aspektid mõjusid Eesti pärandihoidla planeerimise kontekstis väga inspireerivalt. Jätkusuutlikkuse ja lihtsuse põhimõtteid jälgitakse nii säilitustingimuste, töökorralduse, turvalisuse kui ka ligipääsetavuse osas. Hoone kütmiseks kasutatakse erinevaid soojust salvestavaid vahendeid, soojuspumpasid, elektriboilereid ja katusel on 2180 päikesepaneeli. Museaalide säilitamise osas on aga tähelepanuväärne, kui palju neil õnnestub pakkematerjale taaskasutada. Hoone lihtsuse osas on häälekaks näiteks aga tõsiasi, et hoidlaruumide tulekindlaid lükanduksi, mis on üle nelja meetri kõrgeid, ei liiguta mitte elektrooniline süsteem, vaid seda tehakse täiesti käsitsi. Sarnaselt toimivad ka hoidlate kõrged arhiiviriiulid, mille kokku-lahku lükkamine on kavala mehhaanilise lahenduse tõttu kõigile jõukohane. Meie Hollandi kolleegid tõdesid ka ise naljaga pooleks, et it's not a fancy building. Seda on näha kasvõi CC NL-i välisest ilmest - on see ju väikelinna piiril soisel alal asuv hõbehall karp. Kuid nägime, et tegemist on erakordselt läbi mõeldud hoone ja projektiga, kus võtmesõnadeks on eelkõige praktilisus ja ökonoomsus. Muuseumite ühishoidla kontseptsiooni iseloomulikuks seigaks on võrdlusmomenti tekitades inimestele värskete ideede ja inspiratsiooni pakkumine ning nüüd võin oma kogemuse põhjal öelda, et seda eesmärki täidab CC NL edukalt.

 
Täname Wim'i ja Graciellat meid vastu võtmast ja loodame, et koostöö jätkub ka tulevikus!

Eesti esindus CollectieCentrum Nederlandiga tutvumas: lisaks Kanutile ka kolleegid Muinsuskaitseametist ning kõige keskel Wim ja Graciella, kes meid CC NL'is vastu võtsid.


CollectieCentrum Nederland asub Amersfoorti linna piiril.


Üleval: CC NL'i transpordiala, mille kaudu museaalid majja sisenesid.
All: pilguheit garantiiniruumi, kus jälgitakse kahjuri- või hallituskahtlusega objekte, enne kui nad hoidlariiulile lubatakse.


CC NL'i maalihoidlas.


Mõõtmetelt suurim museaal, mida CC NL'is hoiustatakse, on 1913. aastal Antwerpenis ehitatud väntorel De Blauwe Mortier. Hoidlaruumi kõrgus valiti just selle järgi, et orel sinna turvaliselt ära mahuks.


Abivahendid, milleta muuseumihoidlas hakkama ei saa.


CC NL'i on lisaks hoidlatele ka teise eesmärgiga ruume. Ülemisel pildil on näha üks konserveerimisstuudiotest ja alumisel fotostuudio.


Tekst ja fotod: Katrina Saar


Erasmus+ projekti Sellist meistriks II õpiränne


Tekstiilikonservaatorite tööreisist Leidenisse Hollandis


Kauaoodatud õppereis, mis toimus 3.–9. september 2023, oli osa meie sihtasutuse suuremast projektist ,,Sellist meistriks“ ja teostus Erasmus+ projekti toel.

Tekstiilikonservaatorid Ruth, Anna ja Liili läbisid plaanitud kursuse Hollandi linnas Leidenis, mis on olnud ajalooliseltki tekstiilikaubanduse ja villatöötlemisega seotud paik. Kursus toimus Tekstiilide Uurimise Keskuses (Textile Research Centre, https://www.trc-leiden.nl), kokku osales üheksa naist: peale meie veel kolm hollandlannat, üks inglanna, üks tudengineiu USA-st ja teine Prantsusmaalt. Kursuse viis läbi keskuse juht Gillian Vogelsang-Eastwood. Tegemist oli tegusa naisega, kes teatas meile reipalt juba esimesel hommikul, et kursus tuleb pinev ja peame arvestama sellega, et reedel lahkume sealt väsinuna!

Esimesel päeval istusime igaüks enda ees laual lebavaid väikseid kiutupsusid vaadates ja imestasime, kui juhendaja soovitas meil neid kuulatama asuda! Nii me siis istusime seal vaikuses lina-, villa-, siidi ja puuvillakiudusid sahistades ja krudistades. Ja me tõesti kuulasime ja kuulsime!

Seejärel tegime nädala jooksul läbi kõik põhilised töövõtted tekstiilikiust kanga saamiseni. Esmalt tutvusime erinevate taimsete ja loomsete kiudude ja nende omadustega (peale meile tuntud kiudude veel nt maisi-, soja- ja teokarbist saadud kiud), tegime kiumääramise teste, värvisime villakiudu ja tekstiiliproove nii külm- kui kuumvärvimise teel, kasutades erinevaid naturaalseid värvaineid (nt sibul, sandlipuu, henna, košennillitäid jmt). Sai proovitud ka batika- ja ikat-tehnikaid. Veel kammisime ja kraasisime villa ning ketrasime seda lõngaks, saime näha ja kasutada erinevaid tööriistu. Samuti proovisime kätt mitmesuguste kudumistehnikatega, mille juures oli peamine osata lugeda kangakirja ehk koemustrit. Kõige tipuks õppisime kuduma sametit! Peale selle vaatlesime suurt hulka eri rahvaste ajaloolisi ning tänapäevaseid tekstiile ja tekstiilitooteid koos eriilmeliste kaunistusviisidega: trükimuster, kuldtikand, ristpistetikand jpm. Õppisime tundma nii kõrgekvaliteedilisi kui vastukaaluks kehva kvaliteediga materjale, nii originaaltehnikaid kui järeletehtut, nägime kulda ja karda. Mis kõige tähtsam – saime oma silmaga näha ja oma käega katsuda paarituhande aasta vanust Egiptuse linast kangast ja silmitseda u 5000 aasta vanuseid ja hetkel maailmas vanuse poolest viiendal kohal olevaid tekstiilifragmente Türgi aladelt.

Reede saabudes istusime keskuses kõik vaikselt ja väsinult. Näha oleks olnud veel paljutki, keskus sisaldas ka väikest näituseruumi ja kolme hoidlaruumi, mis olid maast laeni täis riiuleid ja näidiste karpe, aga aeg sai otsa!

Kõigi nende päevade jooksul saime teha endale palju kanga-, lõnga-, kiudude jmt näidiste lehti. Seda materjali saame edaspidi oma töös kasutada ning teistegagi jagada.

Kursuse lõpusõnadena jäid kõlama juhendaja mõtted, et edaspidi oleme nüüd terasema silmavaatega ja oskame tekstiile veelgi paremini lugeda! Jah just – lugeda! Mustrid, materjali kallidus ja peenus ning värvid ja viimistlus on keel, mis räägib tekstiilidest paljugi! Seda võibki lugeda suurimaks kasuks, mida sellelt kursuselt saime – sügavama vaate ja tunnetuse!

Vasakul tutvustab juhendaja Gillian erinevate rahvaste koonlalaudasid. Paremal aga mitu võtet ketramisest. Kõige väiksem kedervars on siidi jaoks.


Annal on käsil villa ketramine, Ruthil aga kiuanalüüside tegemine.


Detailirohked kuldtikandid. All parempoolsel fotol võib aga näha 5000 aastat vana tekstiilifragmenti.


Hetkeid meie konservaatorite reisist Leideni linna.


Tekst: Liili Aasma

Fotod: Liili Aasma ja Ruth Paas



Erasmus+ projekti Sellist meistriks III õpiränne


Paberikonservaatori Tea õpiränne Genzano di Roma linna Itaalias


Õpirände eesmärgiks oli laiendada teadmisi ja oskusi paberalusel fotode konserveerimises, et Kanutil oleks võimalus pakkuda tasemel teenust ka selle materjali vallas.
Koolitus toimus 9. - 13. oktoobrini Rooma lähistel asuvas väikelinnas Genzano di

Roma 40-aastase töökogemusega meistri Sandra Maria Petrillo erastuudios SMP In

ternational Photo Conservation Studio.


Rõõmsalt vulisev Püha Sebastianuse purskkaev Genzano di Romas jäi töö-kodu marsruudile. Paremal on fotode konserveerimise stuudio.


Koolituse teoreetilises osas anti ülevaade 19.–20. sajandil enamlevinud fotoprotsessidega valmistatud fotode ajaloost (nt soolapaberfotod, albumiinfotod, hõbeželatiinfotod) ja nendele iseloomulikest tunnustest, sest fotoprotsesside määramisoskus on konserveerimise alus.

Seega oli väga suur rõhk fotoprotsesside identifitseerimise harjutamisel, sest sellest oleneb sobiva metoodika valik. Vastasel juhul võib näiteks foto kujutise poole puhastamisel vale lahustit kasutades kujutise hoopis maha pühkida.


Identifitseerimisharjutus. Käsil on platinotüübi tuvastamine.


Koolituse praktilises osas tehti läbi erinevat tüüpi fotode konserveerimise baastöövõtted nagu kuivpuhastamine, puhastamine lahustitega, niisutamine ja sirutamine kompressis, toestava jaapani paberist tausta kleepimine ja õhukeste fotode vormistamine.

Nii identifitseerimiseks kui ka töövõtete harjutamiseks kasutati juhendaja rikkaliku fotokollektsiooni eksemplare, mida ta on aastaid mööda antikvariaate ja kirbuturgusid kokku kogunud. Kätt sai proovida ka parasjagu stuudios olevate tellimustööde peal. Viimaste seas olid kaunitesse karpidesse vormistatud soolapaberfotod, carte de visite formaadis albumiinfotodega uhke juugendstiilis fotoalbum.


Koloreeritud soolapaberfotod paarist sametvoodriga karpides.


Juugendstiilis album albumiinfotodega.


Praktika käigus tekkis tunnetus, et kuigi fotode konserveerimine kindlasti erineb pabermaterjalide konserveermisest nende mitmekihilisuse ja tundlikkuse tõttu, tulevad paberialased oskused ja eelteadmised kindlasti kasuks, sest mõlema valdkonna metoodikas on kokkupuutepunkte. Kõlama jäi põhimõte, et fotodele tuleb läheneda kihtide kaupa ja samas tuleb töid teostades kihtide omadusi tervikuna arvesse võtta. Seepärast tuleb nendega suurema ettevaatlikkusega ümber käia.

 

Nii mõnedki töövahendid ja materjalid olid uudsed ja huvitavad. Suuremast masinatest näiteks õrna tõmbetugevusega meditsiiniline imur (aspiraator CA-MI New Askir 30), millega oli mugav ja turvaline puhastada fotokarpide sametvoodrit. Veel oli stuudios käepärane väike kaasaskantav tolmuimeja (Muntz Museum Blowvac 555-MU-E HEPA GS), mille külge sai paigaldada juba tuttavad miniotsikud.


Õrna tõmbetugevusega aspiraator sobib delikaatsete pindade puhastamiseks. Paremal  soolapaberfoto pinnapuhastus aspiraatoriga.


Miniotsikutega kaasaskantav tolmuimeja Muntz. Paremal fotoalbumi puhastamine lahtisest tolmust.


Töönippide vallast näitas juhendaja paari uut vatipulga tegemise võimalust ümber pintsettide ja okassea okka (leidis selle loodusest).

Peene otsaga pintsettide ümber saab hõlpsasti vatti keerata ja hiljem musta vati eemaldada. Paremal on okassea okas, hea tööriist vatipulkade tegemiseks.


Üllatav ja armas töövahend oli väike keraamiline riiv, mida kasutatakse aasia köögis wasabi, küüslaugu või ingveri riivimiseks, aga sellega on mugav suure sõela asemel väikest kogust nisutärkliskliistrit pehmeks hõõruda.


Nisutärkliskliistri pehmeks hõõrumiseks on mugav kasutada aasia päritolu keraamilist riivi.


Üpris keerukaks osutus õhukeste fotode vormistamine kartongist raamidesse. Selle valmistamiseks oli tarvis fotot žabloonina kasutades märkida kartongile selle väga täpne kuju ning lõigata see joonte järgi korrektselt ka välja. Enesekindla käega joone tõmbamist tuli palju harjutada, sest selleks peab olema lõdvestunud.

Õhukeste fotode vormistamiseks toestava raami valmistamine ja kindla käega joone tõmbamise harjutamine.


Huvitavalt uudne oli fotode taha toestava taustapaberi kleepimine. Seda protsessi on kodustuudios korduvalt habraste kaartide ja dokumentide peal harjutatud, aga foto puhul oli see ikka veidi erinev. Kasutatakse teistsugust liimi, abimaterjalid olid veidi erinevad, ja ka töövõtted muutsid tuttava protsessi uueks.


Klucel G liim fotodele toestava taustapaberi kleepimiseks. Paremal liimi pealekandmine läbi  polüesterkanga Bondina.


Hästi põnev oli fotode paikamine ja kujutise kadude toneerimine. Juhendaja näitas tehnikaid, kuidas teatud tüüpi paberi ja värvimeediumidega saab väga hästi albumiinfotot imiteerivat paigapaberit valmistada. Untsuläinud tooniga paigapaberi tükikesi ei viska ta kunagi ära vaid kogub ümbrikutesse, sest iial ei tea, millal just seda või teist tooni tükikest tarvis läheb.

Albumiinfoto puuduva nurga taastamine.


Tegelikult terve koolitusnädal tekitas sellise “tagasi koolis” tunde, mis andis hea stardi uue materjaliga töötamiseks. Päevad olid pikad ja väga sisutihedad. Edaspidi on väga oluline saadud teadmisi ja juhendaja jagatud materjale kohe kasutama hakata. Tuleb järjepidevalt kirjandust läbi töötada ja praktilisi oskuseid identifitseerimises ja konserveerimises edasi harjutada.


Soojad tänusõnad juhendaja Sandrale ja Kanuti Erasmus+ projekti vedavale tiimile.



Tekst ja fotod: Tea Šumanov


Erasmus+ projekti Sellist meistriks IV õpiränne


Museaalhoonete konserveerimisosakonna töövarjutus Jamtli Vabaõhumuuseumis


Eesti Vabaõhumuuseumis on eraldi osakond, mis tegeleb museaalhoonete hooldamise ja korrastamisega. Meie rõõmuks ja mureks on muuseumi ligi 80 eksponaathoone ja tuhandete meetrite jagu aedade heaolu. Nelja konservaatori päevad mööduvad tööde planeerimise, lähteülesannete koostamise, materjalide varumise, eri keerukusastmega töölõikude läbiviimise, aga ka mitmete muude rohkem või vähem seonduvate tegevuste tähe all.


Konservaator peab isikliku arengu huvides vältima rutiini, mistõttu haarasime võimalusest teha Erasmus+ programmi toel töövarjutuse õppesõit Rootsi Jämtlandi maakonda Östersundi Jamtli Vabaõhumuuseumisse. Tänud Erasmusele selle eest! Saime väga sooja vastuvõtu osaliseks, tänud nende muuseumi muinsuskaitseala juhile Björn Olofssonile kogu abi eest!


Töövarjudeks maskeerunud puidukonservaatorid Jamtlis (vasakult): Villem Oras, Indrek Olt, Tanel Kivilo ja Joosep Metslang. Paremal Jamtli muuseumi muinsuskaitseala juht Björn Olofsson ja nende peakonservaator.


Meist kaugel põhjas asuv Jamtli on ligi 100 töötajaga sihtasutus, mille all asuvad maakonnamuuseum, vabaõhumuuseum ja Jamtli rahvamuuseum. Viimane moodustati mõne aasta eest koostöös Rootsi Rahva Muuseumiga (Nationalmuseum), Vabaõhumuuseumisse ehitati suur näitusemaja, mille galeriis eksponeeritakse väga väärtuslikke emamuuseumi taieseid, samuti oma kogusid. Jamtli ainulaadseimad esemed on viikingiaegsed Överhogdali seinavaibad, need on Euroopa ühed vanimad.


Jamtlis asub Rootsi Rahva Muuseumi filiaal, kus on eksponeeritud nii Stockholmi emamuuseumi kui kohaliku kogu kunstiteosed.


Vabaõhumuuseum asutati 1912. a. Siin eksponeeritakse suure Jämtlandi maakonna eri osade hooneid (kokku ligi 90) koos ümbritsevate rajatiste ja sisustusega. Suvel muudavad näitlejad Jamtli ajaloomaa (Jamtli Historieland) eriliseks kogemuseks, kus taludes ja linnatänavatel liigub ajaloolistes kostüümides talupoegi ja linnakodanikke. Ühes talus saab arutada Põhjasõja sündmusi, teises 1840ndate elu-olu, kolmandas 1960-70ndate linnast tüdinenud hipide püüdlusi loodusesse naasmisel.

Silmatorkav on töö lastega, sisuliselt iga museaalhoonetega talu kõrval on mõni lastele suunatud atraktsioon – mängulaev, rong, karusell, kiiged, rattasõiduplats jne. Meie külastuse hetkel oli ühes väiksemas muuseumimajas beebide kokkutulek, maja esine oli lapsevankreid täis pargitud. Eelmainitud rahvamuuseumi filiaalis oli eraldi meisterdamisnurk, II korruse näitusteruumi pääses omapärast tunnelit mööda.


Lapsed vallutasid linnamaja.


Enda vaatenurgast: sarnaselt meie muuseumile on Jamtlis ametis vähesed konservaatorid, kes hulga hoonete haldamise ja hooldamisega tegelevad. Koha peal on olemas tasemel puiduvaruga puutöökoda ja näiteks akende-uste restaureerimise töökoda. Suuremad tööd tellitakse väljast, samas vaid mõne aasta eest püstitati Jamtlisse muuseumi ehitajate poolt Sutlepa kabeli mõõtu palkseintega kirik!

Rõõmus sügisene koristustöö hobuse ja vankriga. Muuseumis on muuseas ka lehmad, lambad ja kitsed. Vasakul mõne aasta eest muuseumi puidukonservaatorite poolt püstitatud puitkirik.


Tutvusime muuseumi ekspositsiooniga, vaatlesime 18-20. sajandi hooneid-rajatisi ning saime esmateadmisi Jämtlandi piirkonna kultuuripärandist. Tutvusime puutööga seotud spetsialistidega ja nende inspireerivate töötingimustega, katsetasime puitkatete tegemist ja aedade valmistamist. Arutasime puitmaterjali varumise küsimusi. Külastasime ehitusjärgus olevaid objekte, kus tutvusime kasetoht-lõhik-katte valmistamise spetsiifikaga ning palgivahetuse eri etappidega.


Jamtli muuseumi puutööhoov: paremal töökoda ja puiduladu, keskel saeraami hoone, vasakul küttepuude saagimise-lõhkumise varikatus. Oleks meil ka umbes nii.


Tänud Erasmus+ programmile töövarjutuse kogemuse võimaldamise eest! Tänud SA Eesti Vabaõhumuuseum ja Kanut igakülgse toe eest õppesõidu läbi viimisel! Aitäh Östersundi kolleegidele sooja vastuvõtu eest, loodame teid järgmisel aastal Eestis näha!


Fotod ja tekst: Joosep Metslang



Erasmus+ projekti Sellist meistriks V õpiränne


Erasmus+ projekti Sellist meistriks teine õpiränne toimus 23. ja 24. augustil Soome. SA Eesti Vabaõhumuuseumi peavarahoidjal ja vanemkonservaatoril avanes suurepärane võimalus külastada Seurasaari vabaõhumuuseumit (Seurasaaren ulkomuseo) ja Vantaas asuvaid kogude ja konserveerimiskeskust (Museoviraston Kokoelma- ja konservointikeskus). Kohapeal oli meile kogu õpirände vältel suurepäraseks vastuvõtjaks Seurasaari, Hvitträsk ja Tamminiemi muuseumide juhataja Mikko Teräsvirta.

Õpirände mineku põhjuseks oli tutvuda vabaõhumuuseumides ette tulevate probleemidega Soomes ja näha kuidas meie põhjanaabrid neid lahendavad. Klimaatiliselt asume sarnases piirkonnas ja meil on veel olemas neli aastaaega mis mõjutavad museaalhoonete ja neis hoiustatud esemete kliimat olulisel määral. Soome Rahvusmuuseumi hoidlad asuvad Helsinkist pisut kaugemal Vantaas ja on hoiustamise paigaks ka teistele muuseumidele, arhiividele ja erakollektsionääridele. Samuti asub seal konserveerimiskeskus mis kõiki neid asutusi vajadusel teenindab.


Seurasaari vabaõhumuuseum


Õppesõidu esimese päeva veetsime Helsinkis Seurasaari Vabaõhumuuseumis. Kohtusime kohapeal sealsete kolleegidega ja tutvusime eksponeerimis tingimustega. Seurasaari muuseum asub eraldi saarel ja hõlmab sellest umbes 1/3, kuna saar on ajalooliselt olnud park, siis ei ole muuseumi alal viibimiseks piletit ja nii tervisejooksjad kui ka koeraga jalutajad võivad territooriumilt vabalt läbida. Hoonetesse sissepääs on muuseumi piletiga. Seurasaari vabaõhumuuseum on avatud ainult suvehooajal, talveks viiakse suurem osa museaale hoidlatesse stabiilsematesse tingimustesse. Kokku on muuseumi ekspositsioonis 87 hoonet, mis annavad temaatilise ülevaate Soome maa elust 18.-20. sajandil. Muuseumihoonetes eksponeeritud esemed on valdavalt originaalid ja kogutud koos hoonega.

Seurasaari muuseumis esemekonservaatoreid ei ole, külla aga esemeid kuivpuhastatakse, kui on suuremad konserveerimis või restaureerimistööd vaja teha siis viiakse museaalid Vantaa konserveerimiskeskusesse. Suvel käib siiski üks konservaator, kes asjadel silma peal hoiab ja talveperioodil töötab Vantaas. Muuseumihooneid koristatakse umbes iga kahe nädala tagant, koristust teevad kõik Seurasaaris kohapeal töötavad inimesed.

Aastaringselt on kohapeal ehituskonservaatorid kes teostavad hoonete restaureerimistöid ja vastutavad museaalhoonetes olevate kliimalogerite jälgimise eest. Ekspositsioonis on kasutusel ka putukate püünised ja ühed suurimad hoonete kahjustajad on oravad. Talveperioodil kui hooned on kinni kasutavad oravad kardinaid pesade tegemiseks, seetõttu vahetatakse kardinad igal kevadel välja. Muuseum asub graniitpinnal, probleemiks on ka alumiste palkide liigniiskus ja seetõttu seal aeglaselt tegutsevad seened.

Soome Muuseumiameti kogude ja konserveerimiskeskus Vantaas


Teise päeva õpirändest veetsime Vantaas, kus asub suur muuseumide ühishoidla. Varem asus hoidla Orimattilas kui alates 2016 aastatst on etapiliselt kolitud üle Vantaasse. Hetkel on seal käimas juurdeehitustööd, seega oli meil õnn, et külastada saime. Ka Seurasaari muuseumi museaalid on hoiustatud Vantaa hoidlates ja kohapeal Helsinkis on ainult muuseumi ekspositsioon. Tõeliselt suur endine logistikakeskus kus on koos paljude riigi- ja eramuuseumide museaalid, samuti on seal konserveerimiskeskus. Natuke seda tüüpi mida me ka Eestis pikisilmi ootame. Ka oma eestlane on juba kohapeal olemas – tekstiili konservaator Salme.

Hoidla hoones on kokku 11 erinevat hoidlaruumi. Esemed on ruumides materjalipõhiselt ja kliimat hoitakse stabiilsena. On olemas ka eraldi külmutuskamber töötluse jaoks ja museaalide pakkimisruum ning fotostuudio. Kõige jahedam hoidla on ette nähtud karusnahkadele ja kummist esemetele, seal hoitakse temperatuuri 9.5 °C juures. Hoidlates on esemed kaetud ja kohati alustele kinnitatud, kuna nii toodi need teisest hoidlast üle ja osaliselt on veel tegu transportimisel kasutatud lahendustega. Siiski on valdav osa museaale pakendatud karpidesse. Museaalide üle peetakse arvet triipkoodide abil, esemete liigutamise korral kasutatakse ka paber nimekirju ja kui karbis on mitu eset siis on karbile tihti peale kleebitud foto esemete paiknemise kohta. Dokumenteerimine konserveerimisosakondades on arvutipõhine. Tähelepanuväärne on, et igal konservaatoril on enda tööruumis olemas fotonurk kus enda tööd üles ise üles pildistada.

Konserveerimisosakonnas töötavad erinevate materjalide konservaatorid eri ruumides, kaetud on suurem osa materjalidest. Erilist vaimustust tekitas, et on olemas eraldi arheoloogia ja allveeleidude konserveerimise osakond. See osakond teeb tihedat koostööd Eesti Meremuuseumiga.




Aitäh soome kolleegid!


Õpirände jooksul oli meil palju äratundmist Seurasaari muuseumis ja palju millest unistada nägime Vantaa suures hoidlas. Oli tore kohata palju toredaid eriala kolleege ja saada uusi kontakte, kellega edaspidi kindlasti jätkame suhtlust enda töö sisulise poole arendamise ja teemade üle.

Fotod ja tekst: Sille Siidirätsep



Erasmus+ projekti Sellist meistriks VI õpiränne


Digiteerijate õpiränne


Erasmus+ projekt "Sellist meistriks" andis Kanuti digiteerijatele hea võimaluse täiendada oma erialaseid teadmisi Soome kolleegide juures. Digiteerijatele suunatud Erasmus+ õpiränne toimus 2. - 3. novembril Soome ühes kesksemas arhiivinduse linnas Mikkelis.

Õpirände programmis osalesid Eestist Kanuti digiteerimisosakonnast Jaak Rand ja Martin Sermat. Mikkelis veetsime paar infotihedat päeva Kagu-Soome ametikõrgkooli Xamk – Digitalia parimate spetsialistide saatel.

Esimene päev, Xamk esitlus Digitalias.



Digiteerijate õpirände eesmärgiks oli tutvuda digiteerimisala spetsialistide tööga Soome mäluasutustes. Neil käikudel tutvusime digiteerimise töökorraldusega ja digiarhiivide andmemajandusega. Mäluasutuste juhid ja giidid tutvustasid lahkesti ka oma töökeskkonnaga seotud teemasid ja personali – meile tutvustati, millised on digiteerijate töökohad, nõuded digiteerimisseadmete ruumidele.

Töökeskkond koos digiteerimisseadmetega.

Digiteerimist puudutava tehnika, meetodite ja teenuste kohta saime väga hea ülevaate. Põhjalikumalt vahendati infot ka selle kohta, kuidas neil arhiivides ja raamatukogudes objektide digiteerimiseks ette valmistatakse, milliseid valikuid võimaldab Soomes seadus ja võimalused ning milliseid otsuseid tuleb seejuures teha.

Arhiiv ja kogud.



Õpirändel saadud kogemust saame mõneti rakendada ka oma töös, ent meil on ka mitmed erinevused võrreldes Soomega, mistõttu saame valida, mida võtta ja mida jätta.

 

Kanutil on jätkuvalt võimalus pakkuda tasemel digiteerimisteenust muuseumitele kultuuriväärtuslike objektide digimisel.


Tekst ja fotod: Martin Sermat



Erasmus+ projekti Sellist meistriks VII õpiränne


Puidukonservaatorite töövarjutus Saksamaal


Ühel jaanuarikuu tuisusel hommikul põrutasid Kanuti puidu ja pehme mööbli konservaatorid Mart, Viljar ja Kärol koos osakonnajuhataja Gretega veidi soojemasse ent sombusesse Saksamaa väikelinna Hildesheimi. Reisi eesmärk oli ERASMUS+ õpirände programmi raames tutvuda Saksamaa maineka HAWK (Hochschule für angewandte Wissenschaft und Kunst) ülikooli konserveerimisosakonna õppetööga puidu ja polükroomia vallas ning tudengitele õpetatavate meetoditega. Meid võttis vastu kunagine sama kooli vilistlane ning praegune puidu- ja konserveerimisteaduskonna professor Dr. Julia Antonieta Schultz, kelle lahkel juhatusel kulgesime mitmel päeval läbi kooli.

Suhtluse käigus selgus, millistel tingimustel ja kuidas selles koolis konserveerimise vallas kõrgharidusõpe on korraldatud ning et enne kõrgkooli astumist tuleb tulevasel tudengil läbida aastane selliõpe mõnes restaureerimistöökojas või muuseumis praktiseerides.

Koolis said konservaatorid hea võimaluse tutvuda lähedalt õppetööga, näha ruume ning suhelda õpilastega, kes pühendunult vanade väärikate esemetega tegelesid. Põhifookus on bakalaureuseõppes suunatud materjaliuuringutele, et esemega põhjalikult tutvuda ning aru saada, kuidas on objekt üles ehitatud ning milliseid materjale kasutatud. Õpitakse tundma erinevaid ajaloolisi tehnikaid ja materjale ning nende vananemise tunnuseid, et tulevikus oleks hõlpsam ka silma järgi objekte esmaselt hinnata ning mitte ainult tugineda tehnikale. Bakalaureuseõpingute lõpuks valmis ühele kindlale objektile konserveerimiskava, mille põhjal asutakse magistriõppes esemega ka reaalselt tööle.

Suurt tähelepanu oli pööratud esimesel õpiastmel just uuringutele, reaalseid konserveerimistöid sel ajal ei teostata, mis on väga erinev Eesti õppest, kus on võimalus praktiseerida juba ka bakalaureuseõppes.

Sealseid õppejõud ja tudengid olid väga huvitatud ka Kanutist ning meie projektidest, seetõttu improviseeris maali, metalli ja puidu osakonna juhataja Grete kiirelt valmis ettekande, mis näitasid meie elu-olu. Ning kuna juba Saksamaal, siis sai tutvustatud ka põgusalt Notke-projekti, mis tekitas suurt huvi. Loomulikult pani puidukonservaatorite silma särama kooli hoole all hoiustatud ajalooliste puidutööriistade kogu, mis sisaldas endas imekauneid käsitööriistasid ning mida meile lahkelt näidati ning katsuda anti.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu oli väga inspireeriva ja mitmekülgse reisiga, mis meie arusaamisi mitmeti avardasid ning andsid hulgaliselt uusi ideid, kuidas vanade objektide konserveerimisele ja uurimisele läheneda! Loodetavasti on koostöö Saksamaa veel pikaaegne, sest sai ju vahetatud kontakte nii erinevate uurimisteemade kui ka praktikantide osas.

Tekst ja fotod: puidu ja mööbli konserveerimise osakonna konservaatorid.

Õpirändeid toetas Euroopa Liit

(Projekti nr 2022-2-EE01-KA122-ADU-000096714)

Põhja-Eesti
Saared
Lääne-Eesti
Lõuna-Eesti