Puidust ja õlgkatusega talumajad, eriti korstnata rehehooned, langesid Eesti külas sageli tuleroaks. 19. sajandi teisel poolele hakati seoses talude päriseksostmisega ja majanduse arenguga pöörama suuremat tähelepanu võitlusele tuleohuga. Esimesed vabatahtlikud tuletõrjeühingud ehk priitahtlike pritsimeeste seltsid asutati maal juba aastal 1876 – Alatskivil ja Lihulas. Enne Esimest maailmasõda oli maal juba ligi 150 tuletõrjeseltsi. Eesti Vabariigi ajal kohustati 1926. aastal Riigikogus vastu võetud seadusega asutama tuletõrjeühing igasse valda ning iseseisvuse lõpul oli neid juba üle 600.
Tuletõrjeseltsi asutamise järel tõusis esmaseks vajaduseks kustutusvahendite, eelkõige käsipritsi muretsemine ning seoses sellega varustuse hoiukoha ehk pritsimaja või -kuuri ehitamine. Elujõulisemad tuletõrjeseltsid, kes olid paljudes kohtades ka seltsiliikumise eestvedajad, ehitasid tihti kihelkonnakeskustesse ja suurematesse alevikesse pritsimajad, mis ühendasid endas nii seltskondlikke kui ka tuletõrje spetsiifilisi funktsioone. Sellistes tuletõrje pritsi- või seltsimajades oli pidude ja näitemängude tarvis lavaga saal, puhvet, riietehoid jm ruumid ning sama katuse all ka tuletõrjetehnika hoiuruumid. Tavaliselt oli taoline hoone ehitud häirekellaga torniga.
Väiksemates keskustes ja külades piirduti ainult tuletõrje vajaduseks mõeldud pritsikuuride püstitamisega. Need olid üldiselt laudvoodriga kaetud puidust sõrestikehitised, harvemini ka kivist lihtsamat tüüpi hooned, kus hoiti käsipritsi, veevaate ja muid kustutusvahendeid. Tavaliselt oli taolisel pritsikuuril eriline torn, mis oli mõeldud voolikute kuivatamiseks. Osadel pritsikuuridest siiski tornid puudusid, mistõttu olid need üsnagi tavaliste kuuride sarnased.
