Eesti eri paigust üle toodud hoonetega on vabaõhumuuseumisse jõudnud ka nende kunagiste elanike mälestusi, erinevaid külajutte ning vahel vaid ähmaseid varje sündmustest, mida neis on läbi elatud. Sellel rajal on võimalik osa saada meie hoonetega seotud tõsilugudest ja legendidest.
Sassi-Jaani talu – Köstriaseme talu – Pulga talu – Härjapea talu – Nätsi tuulik – Šveitsi villa – Via Appia – Lau pood – Kolu kõrts
Teekonna pikkus 2 km, aega kulub umbes 2 tundi
SASSI-JAANI TALU
Rahvalegendi kohaselt olnud Sassi-Jaani rehemaja ehitajaks tugev talupoeg Suur-Jüri, kes juurinud selleks Koluvere mõisa metsast kõige võimsamaid kuuski. Rehealuse väravapiitade all olevad suured veskikivid toonud ta mõne versta kauguselt seljas kohale (1 verst = 1,067 km). Kui ehitamise käigus selgus, et maja esikülg ei asu otse vastu lõunat, nihutanud Suur-Jüri härjapaaride abil hoone õigesse asendisse. Päris lõpuni see tal ei õnnestunud, rehealuse seinad ja väravapiidad jäidki nihkesse.
Tegelikkuses loetakse 1803. aastal rajatud talu esimeseks peremeheks Sassi Marti. Rahvajuttude kangelaseks oli tõenäoliselt tema poeg Sassi Jüri, kes osutus tõeliselt „suureks“, kuna asus peremehekohuseid täitma väga noorelt, 19-aastaselt. Ka veskikivide lool on tõepõhi – kuni 1807. aastani oli Sillal möldriks Sassi Jüri onu ning veskikivide hankimine sedakaudu mõeldav.
Talul on side Eesti kultuurilooga. 1907. aastal sai abielu kaudu Sassi-Jaani perenaiseks Mai-Linda Tulmin, kelle onu oli kunstnik Ants Laikmaa. Sestap viibis kunstnik sageli õetütre juures Sassi-Jaanil ning tõi siia kaasa kuulsaid külalisigi nagu Marie Under jt. Väidetavalt taotlenud Laikmaa juba 1920. aastatel rehemaja üleviimist Tallinna Kadriorgu vaatamisväärsuseks.
KÖSTRIASEME TALU
Nagu nimigi ütleb, on Köstriaseme olnud endisaegadel köstrite eluasemeks, hiljem anti talu rendile. Et Kirikla küla oli kirikuvalla küla, maksti renti lähedalasuvale Hageri kirikumõisale. Talus elanud köster olnud suur aiandusesõber, Köstriasemel olnud palju õunapuid ja mitut sorti ilupõõsaid. Küllap sai sellest omaenda õunaaia rajamisel innustust nii mõnigi kohalik talumees. Taluaeda sobisid pookealusteks metsõunapuud, pookeoksad toodi enamasti mõisast või kiriklast, kas salaja hõlma all või sakste soovitusel – sellest ka üldnimetus saksa õunapuud meie vanemate taluõunapuusortide puhul. Ka ilupuud ja -põõsad, nende seas eriti armsaks saanud sirelid, leedrid ja jasmiinid, levisid meile Saksamaa kaudu ja kohalike sakste vahendusel.
PULGA SEPIKODA
Pulga talu sepikoda pärineb Kahala küla Oluva talust. Pärimuse kohaselt olevat mõisa sepp Olav saanud talu Kolga krahvilt kingituseks hea teenistuse eest. Oluva (Ollawa) nimi esineb juba rootsiaegses 1678. aasta vakuraamatus.
Paekivist sepikojaga on seotud lopsakas rahvajutt – nimelt lasknud Tallinnasse teel olnud tsaar Peeter I seal oma hobust rautada.
Venemaa esimene keiser olevat esmakordselt Eestis viibinud juba Rootsi ajal 17. sajandi lõpus. Põhjasõja ajal juhtis ta Tartu ja Narva piiramist. Pärast 1710. aastat, kui Eesti läks Vene tsaaririigi koosseisu, viibis Peeter I siin korduvalt. Ta huvitus eriti Paldiskisse sadama ehitamisest ja Tallinnast, kuhu lasi rajada Kadrioru lossi. Legendaarse valitsejaga on seotud nii palju kohalegende, et võib vaid imestada, kuidas tal puude istutamise ja erinevate paikade külastamise kõrval üldse muuks aega jätkus. On nagu on, igatahes on Pulga sepikoda silmapaistev hoone ning selle omaaegne asupaik Kahala külas Peterburi-Tallinna maantee lähedal legendi võrsumiseks soodne.
HÄRJAPEA TALU
Võide külas asunud toreda elumaja ehitamine oleks nooremale perepojale peaaegu elu maksnud. Teismeeas Johannes tahtis isa ja vanema venna kõrval täismehe eest väljas olla, sestap võttis ta vundamendikivide lõhkamise salaja omapäi ette. Vilumatus tasus kätte koleda õnnetusena, õnnekombel päästsid lähikonnas asuva Kuremäe kloostri nunnad oskusliku raviga nooruki elu. Maja ehitamist jäi meenutama dateering „1909“ pruunidest maakividest alusmüüris ning Johannese luulevormis meenutus: „neidsamu pruune kilde minul ikka veel on kätes, jalges, pääs“. Johannes Orrost sai Eesti Vabariigi ajal majori aukraadini jõudnud sõjaväelane, pärast erruminekut kohviku ja kaupluste omanik Tallinnas.
Rahvasuu kõneleb ka Võide küla nõukamate meeste omavahelisest mõõduvõtmisest hoogsa ehitustegevuse ajajärgul – üksteist püüti üle trumbata nii tubade kõrguse, uhkemate ahjude kui peenema sisustusega. Sellal kui Härjapea peremees olnud külast ära asju ajamas, jõudnud võistleva Sepa talu peremees oma poolelioleva elamu seinad veel palgikorra võrra kõrgemaks ehitada. See-eest ei olnud kellelgi külas nii ilusaid Peterburi päritolu kolmevärvilisi ahjusid ega uhket tiibklaverit nagu Härjapeal!
NÄTSI TUULIK
Läänemaalt pärit võimas tuulik asus Koonga vallas Nätsi külas. Pärimuse kohaselt toodud see sinna 19. sajandi keskel sama valla Rabavere külast Pärdi-Madiselt. Et talu peremees olnud vaimuhaige, müünud käemehed tuuliku Nätsi külla Karjamaa tallu. 19. sajandi II poolel lükanud torm tuuliku ümber – rahvasuu räägib, et Karjamaa talu perepoeg tulnud parajasti metsast luuahagudega ja märganud, et tuulik hakkab ise käima. Poiss visanud haod maha ja hakanud jooksma, et tuulikut seisma panna. Tuuliku juurde jõudes kukkunud see ümber, poiss jäänud tuuliku alla ja saanud surma. Veski ehitati uuesti üles, sedakorda tehti sambale toestuseks kivivare ümber.
Umbes 1898. aastal müüs Karjamaa peremees tuuliku sama küla Reinu talule, uues asupaigas ehitati veski suuremaks. Peale Esimest maailmasõda vahetas tuulik taas omanikku, sedakorda ostis selle Vanasauna pops Ants Kümmel enesele elatise teenimiseks. Veskil käis kogu ümbruskonna rahvas, hea tuulega jahvatati umbes paar tonni vilja läbi.
ŠVEITSI VILLA
Rocca al Mare suvemõisa rajas 1863. aastal Tallinna pürjermeister Arthur Girard de Soucanton. Suvituskoha itaaliakeelne nimetus „Kalju mere ääres“ kõneleb tollasest vaimustusest Itaalia kui „kõikide igatsuste maa“ vastu. 19. sajandi lõpus asus Rocca al Mares juba mitmeid toredaid villasid, kujundati kaunis metsapark, kus lookles hulk hästihooldatud teid, paiknesid mälestuskivid ja antiikmütoloogia ainelised skulptuurid.
Šveitsi mägimajakeste stiilis suvila ehitas 1870. aastal suvemõisa rajaja poeg Etienne Girard de Soucanton. Villa ees laiusid roosi- ja lillepeenrad ning algas suur viljapuuaed. Nagu ühes õiges mõisamajas ikka, ei puudu siitki oma kummitus – hilistel õhtutundidel kostab treppidelt samme ja summutatud uksepaugatusi. Mine tea, kas tegemist on Suka Antoni enda, mõne tema lähikondlase või hoopis mõne rahutu hingega suvemõisa pansionipäevilt.
VIA APPIA
Kui Rocca al Mare rajaja tütar Helene abiellus tuntud ajaloo-uurija dr Eugen von Nottbeckiga, kandus siinsesse suvitusmõisa eriline muinsussõbralik õhkkond. 1879. aastal hakati Rocca al Mare metsaparki rajama omapärast puiesteed, mille eeskujuks oli Roomast Capuasse viiv roomlaste vanim sõjatee Via Appia.
Via Appia Rocca al Mares kujutas endast umbes 0,5 km pikkust metsateed, mida palistas 18 suurt raidkivitahvlit. Põhiliselt olid need Tallinna dominiiklaste kloostri põrandalt leitud suured hauaplaadid. Via Appia algust ja lõppu tähistasid auväravad. Varjuline romantiline metsatee püsis aastakümneid Tallinna lähiste vaatamisväärsuste esirinnas. Eriti kõrgelt hinnati vanimat, raehärra Adolfi hauakivi aastast 1330. Selle hauakivi 600-aastast juubelit tähistati Rocca al Mares 1930. aastal suure pidulikkusega. Pidustuste käigus lavastati Via Appial tõrvikutega keskaegsete „vaimude“ rongkäik, kes kogunes Adolfi kivi juures. Pärast ladinakeelse ettekande kuulamist kadus vaimude rongkäik taas ja peokülalised siirdusid Šveitsi majakesse, kus tantsiti hilisööni.
LAU KÜLAPOOD
Juuru kihelkonnas Lau külas kauplusena tegutsenud hoone ehitas 1914. aastal Jaan Meinberg. Suure osa oma elust Ingliste mõisa viinapõletajana töötanud mehele sai viin omal moel saatuslikuks: nimelt joonud ta viina pähe karboolhapet ja surnud mürgistuse tagajärjel. Kindlad teated poepidamisest pärinevad 1925. aastast, madala ja vesise asukoha tõttu pälvis teederistil asunud kauplus rahvapärase nimetuse Pasaaugu pood.
1930. aastate teisel poolel tegelesid äriga hoone ehitaja lesk Anna-Pauline Meinberg ja tema vallastütar Alice. Rahva seas kutsuti neid Poe-Mammaks ja Poe-Liisiks. Lau külapood oli tüüpiline väike segapood, kus müüdi nii toidu- kui pudu-, riide- ja rauakaupa. Kaup toodud poodi põhiliselt ringisõitvate kaubaagentide poolt. Jõulude ajal käinud alati Saku ja Tartu õlletehaste esindajad ja kinkinud poele tasuta kasti või korvi õlut. Väidetavalt hangeldanud Poe-Liisi ka salaviinaga. Poepreili lemmikväljendiks olnud: „Kõik kaubad on angroo hinnaga!“, s.t hulgihinnaga.
Laul olnud ka küla esimene raadio, mida paljud kuulamas käisid. Paraku polnud selle omanikuks mitte poemamslid, vaid 1938–1939 poetagust ruumi eluasemeks ja ateljeeks üürinud vigane rätsep Karl Rinaldo.
KOLU KÕRTS
Esimestest kõrtsidest Eestis on teateid 15. sajandist. Eeskätt olid need alkohoolsete jookide müügikohad, kuid pidid vajadusel andma teelistele ka öömaja. Lisaks sellele olid kõrtsid talupoegadele omamoodi seltsimajadeks, kus arutati päevasündmusi, sõlmiti kaubatehinguid, kaubeldi taluteenijaid, korraldati tantsuõhtuid. Talurahvarahutuste ajal said kõrtsidest talupoegade kogunemiskohtad, kus uuriti seadusetähte ja hauti vastuhakuplaane. Nii oli see 1805. aastal Orina, Paju ja Kuivajõe kõrtsis ning 1858. aastal Mahtra sõja ajal Atla-Eeru kõrtsis.
Tallinn-Tartu maantee äärne Kolu kõrts on seotud Johannes Lauristini lapsepõlve- ja kooliaastatega Kolu külas. 20. sajandi algusaastatel tegutses vanas kõrtsihoones pood, kus tulevane kommunist ja poliitikategelane olevat kuulanud külarahva jutte ning jälginud inimtüüpe. Neid noorpõlves tehtud elulisi tähelepanekuid olevat Johannes Lauristin kasutanud Tallinna Keskvanglas 1936. aastal alustatud romaani „Vabariik“ kirjutamisel. Suuresti autobiograafiline, kuid lõpetamata jäänud teos töölisliikumise ajaloost ilmus Juhan Madariku nime all 1953. aastal.