Maale ehitatud kortermajade elanikele andis ühismajand tavaliselt toidupoolise kasvatamiseks kasutada maalapikese. Enamasti mõõdeti kõikidele soovijatele välja maatükid kusagil asula piiril asuvas põlluservas. Need jäid aga ebamugavalt kaugele ja võimalusel rajati peenramaad ikka elumajale lähemale. Igal perel oli oma lapike ja nendel kasvatati kõike häda- ja meelepärast: kartulit, sibulat, porgandit, kurki, herneid, ube, tilli ja lilli. Sageli istutati sinna ka mõni viljapuu ja marjapõõsas, lisaks veel maasikapeenrad ja vaarikaread. 1970. aastatel ilmusid kortermajade juurde ka kilemajad tomatite kasvatamiseks. Oma peenralt tuli toidulisa, aga näpud mullas aiamaal nokitsemine aitas maainimestel ka linna moodi korteris elades sidet looduse ja maaeluga hoida.