Moodsam taluarhitektuur

Eesti maaarhitektuur moderniseerus ja mitmekesistus XIX-XX sajandil põhjalikult. Muutus inimeste mõtteviis, mis kujundas uue „modernse isiksuse” koos üksikisiku kasvava individualiseerimisega. See oli põhjus, miks majast sai taluperemehe üks
tähtsamaid staatusesümboleid ja sotsiaalse eristumise märke. Ehitiste väljanägemine
ja suurus muutus omanike jaoks üha enam au- ja uhkuseasjaks. See kehtis ka avalike hoonete suhtes – maarahva ühisettevõtmisena ehitatud seltsi- ja koolimajade või meiereide puhul oli otstarbekuse kõrval sama tähtis nende arhitektuurne ilme.  

Maal, eriti palju jõukamates Lõuna-Eesti (eriti Mulgimaa), aga ka Tallinna lähiümbruse ja Ida-Virumaa taludes ehitati uusi hooneid sama suure hooga kui linnades. Põhja- ja Lääne-Eesti külades säilis vana arhitektuuripilt paar aastakümmet kauem kui Lõuna-Eestis. Vaesemad ja rikkamad talud hakkasid üksteisest selgesti eristuma mitte ainult ehitiste suuruse ja kvaliteedi, vaid ka arhitektuurse ilme poolest. Puidu kõrval hakati järjest rohkem kasutama tellist, maakivi ja paasi. Elumajad muutusid nii välisilmelt kui ka siseehituselt keerukamaks ning ühtlasi kõrgemaks. XX sajandi algul muutus talumajade peaaegu lahutamatuks osaks klaasveranda, mille peale tehti sageli veel lahtine rõdu. 

Uutes elamutes oli igale asjale ja toimingule ette nähtud oma kindel koht. Vana, hulgiotstarbega rehetoa asemele tuli hulk eriruume: köök, söögituba, sahver, esinduslik võõrastetuba, peremehe töötuba, magamistuba, puhvetituba jmt.  

Samal ajal hakkas kujunema arusaam talust kui ühest tervikust kindla korra järgi paiknevate ühtses stiilis hoonetega. Sellega kaasnes teadlikum suhtumine haljastusse: viljapuuaedade kõrval hakati rajama iluaedu ning kujundama taluparke.

Elamuist veelgi hoogsamalt uuendati taludes majandushooneid. Karjakasvatuse tulukus pani talumehi põhjalikult moderniseerima loomalautu ja hobusetalle. Sageli on tahutud maakivist laudad, tallid, kuivatid ja aidad välimuselt isegi mõjuvamad kui elamud. Neid hooneid ilmestavad tellistest või paekivist nurgad, uste-akende sillused ja raamistused ning muud detailid.  

Samal ajal edenes maal jõudsalt ka avalik arhitektuur – ehitati hulk moodsaid koole, seltsimaju, vallamaju, kauplusi ja meiereisid. Kui oma talu oli iga peremehe isikliku uhkuse ja enesetunde asi, siis ühiselt püstitatud ehitised kujundasid ja tugevdasid kohalikku identiteeti. Paljud neist muutusid aja jooksul oma küla või isegi valla sümboleiks. Kirikute ja kõrtside kõrval muutusid XX sajandi algul kohaliku elu keskmeks ja sümboliks seltsimajad, mida kõige elavamalt ehitati aastail 1905–1915. Hulk tollal ehitatud paremaid seltsimaju, millest enamus kuulus tuletõrjeseltsidele, on kasutusel tänaseni. 


XX sajandi algul hoogustus ka koolimajade ehitamine. Soodsamas seisus olid nn ministeeriumikoolid, mille ehitamist ja ülalpidamist toetas riik, aga ehitati ka kihelkonna- ja kohalike haridusseltside koole. Nii nagu seltsimajade puhul, pöörati ka uute koolihoonete välimusele suurt tähelepanu. Paiguti täitsid koolimajad ka seltsi- ehk rahvamaja ülesannet.  


Paljude meie külade ja alevike arhitektuuripilti ilmestavad talumeeste ühisettevõtmisel ehitatud arvukad meiereihooned. Suuremalt jaolt ehitati enne I maailmasõda seks otstarbeks historitsistlikus laadis puit- ja kivihooneid, hiljem ka päris modernistlikke kivist meiereisid ja koorejaamu. 


Tollasele maa-arhitektuurile on märgatava jälje jätnud kaks paikkondlikku kiviehitusstiili – üks kujunes välja Muhu saarel, teine Peipsiveere vene külades. Nii muhulased kui peipsivenelased ehitasid lisaks kodukandile palju ka mujal Eestis, sest ehitustöö oli nende tähtsamaid tulundustegevusi. Muhu stiili iseloomustab tumeda maakivi oskuslik ühendamine heleda dolomiidi või paekiviga ning avapiirete ja nurkade kvaaderladu, mis andis hoonetele väga dekoratiivse ja värvika välimuse. Selle parimad näited asuvad kodusaarel: „suurel maal” nähtu ja õpitu on talukeldrite, -aitade, -sepikodade ja -õueköökide juures loovalt ühendatud kohaliku traditsiooniga. 


Veelgi laiema levikuga kiviehituslaadi esindasid peipsivene müürsepad. Peipsiveere külade arhitektuur moodustab omaette, muust Eestist selgelt erineva piirkonna. Sajandi algul arenes siin välja oma ehitusstiil, mis kõige selgemini väljendub tellishooneis. XX sajandi algul keskendusid vene müürsepad e murnikud talude majandushoonete (laudad-tallid, kuivatid, aidad) ehitamisele, ent päris palju tehti tööd ka mõisades ja linnades. Kuulsaimad müürsepad pärinesid Kolkja-Kasepää-Varnja vanausuliste seast, ent tuntud olid ka Mustvee kandi mehed. Nende tegevuspiirkond ulatus kaugele läände – umbes Tallinn-Pärnu jooneni.  


Eesti Vabariigi loomisega suurenes maaarhitektuuri kujundamisel ja hoonete ehitamisel otsustavalt riigi osa. Kõigepealt tingis seda vajadus abistada kümneid tuhandeid endistele mõisamaadele rajatavate nn asunikutalude ülesehitamisel.  


Muuhulgas kehtestati kord, mille järgi võis pangast ehituslaenu saada ainult siis, kui oli ette näidata ehitusjoonised hoonete kohta: põhiplaan, eestvaade ja ristlõige. Valdav osa taluhooneid ehitati siiski ilma projektita, sest õppinud arhitekte oli vähe, ehitajaid aga palju. Eeskuju võeti alevi- ja linnamajadest, aga ka raudteearhitektuurist, eriti kitsarööpmelistele raudteedele rajatud hoonekompleksidest. 

Märkimisväärsemaid arenguid toimus 1920.–1930. aastatel koolimajade ehitamises. Haridusministeerium korraldas uute koolihoonete saamiseks kaks arhitektuurivõistlust – 1921/22 ja 1929/30 ning maakoolimaju projekteerisid peaaegu kõik Eesti paremad arhitektid. 


Uue hoo sai Eesti Vabariigi ajal rahvamajade ehitamine, eriti alates aastast 1931, mil kehtestati rahvamajade seadus. Esinduslikud ja avarad rahvamajad ehitati siis paljudesse küladesse ja alevitesse, silmapaistvamad neist näiteks Kadrina (ins. H. Tuberg, 1930) ja Rapla (K. Burman, A. Volberg ja E. Velbri 1933) rahvamajad ning Haanja rahvamaja-turistidekodu (N. Kusmin 1936).  

Kirjutas Heiki Pärdi.