Paeonia
Tumepunaste õitega varajane pojeng (P. officinalis) on pärit Lõuna-Euroopast ja Väike-Aasiast. Seda kasvatati ravim- ja ilutaimena juba keskaja kloostrites. Umbes 16. sajandist on pärit tema täidisõitega sort ´Rubra plena´, mida meie koduaedadeski sageli leidub.
Kõrgema kasvu ja hilisema õitsemisajaga Aasiast pärit valgeõieline pojeng (P. lactiflora) toodi Euroopasse ilmselt 18. sajandil ja sellest on aretatud hästi palju pojengisorte.
Taluaedades hakati pojenge rohkem kasvatama 19.-20. sajandi vahetuse paiku, mõnedel andmetel alles 1920. - 1930. aastatel. Pojengid on väga pikaealised ega taha sagedast ümberistutamist. Õige hooldamise ja väetamise korral rõõmustavad nad meid oma õitega igal aastal. Osad vanad pojengisordid on aedades siiani väga levinud, kuid tavaliselt nende nimesid ei teata. Pea igas koduaias õitseb suve hakul valgeõielise pojengi roosade täidisõitega sort ´Edulis Superba´ ehk matsiroosa, mis aretati 1824. aastal. Levinud on ka 1851. aastal aretatud valgete täidisõitega ´Festiva Maxima´.
Pojenge leiad Härjapea, setu ja Jüri-Jaagu talu, Kuie koolimaja ning kolhoosimaja juures.
Tumepunaste õitega varajane pojeng (P. officinalis) on pärit Lõuna-Euroopast ja Väike-Aasiast. Seda kasvatati ravim- ja ilutaimena juba keskaja kloostrites. Umbes 16. sajandist on pärit tema täidisõitega sort ´Rubra plena´, mida meie koduaedadeski sageli leidub.
Taluaedades hakati pojenge rohkem kasvatama 19.-20. sajandi vahetuse paiku, mõnedel andmetel alles 1920. - 1930. aastatel. Pojengid on väga pikaealised ega taha sagedast ümberistutamist. Õige hooldamise ja väetamise korral rõõmustavad nad meid oma õitega igal aastal. Osad vanad pojengisordid on aedades siiani väga levinud, kuid tavaliselt nende nimesid ei teata. Pea igas koduaias õitseb suve hakul valgeõielise pojengi roosade täidisõitega sort ´Edulis Superba´ ehk matsiroosa, mis aretati 1824. aastal. Levinud on ka 1851. aastal aretatud valgete täidisõitega ´Festiva Maxima´.
