Punaseks värvitud katuste aegu...

Meie vanemate ehitiste puhul on traditsiooniliselt katuste katmiseks kasutatud enamasti õlge ja roogu või puitu, harvemini põletatud savikive. 1920-1930. aastatel hakkasid levima valatud betoonkividest ja tsinkplekist katused. Ka Eesti Vabaõhumuuseumis on kõik need katusetüübid esindatud. Puitkatustest on muuseumis ülekaalus laastukatused, lisaks on siin mõned laudkatused ning ainsana võib sindelkatust näha 2012. aastal külastajatele avatud Lau külapoe hoonel.

1914. aastal püstitatud pood oli alates 1930. aastate lõpust vooderdatud rootsipunase püstlaudisega ning 2025. aasta sügisel võõbati rootsi muldvärviga punaseks ka hoone katus. Kuigi algupäraselt polnud Lau poe juures seda tehtud, oli värvimisel kaks eesmärki. Esmalt katuse eluea pikendamine ja teisalt tähelepanu juhtimine siinmail tänaseks suuresti unustatud ehitustehnilisele võttele ja lühikesele perioodile, mil puitkatuste muldvärviga punaseks värvimist aktiivselt propageeriti.

Lau külapood 2025. aasta sügisel. Foto H. Talving

Esimesi nõuandeid puitkatuste värvimiseks võib leida juba 1920. aastate lõpust. Asunikkude, Riigirentnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu ajakirjas Uus Talu 9/1928 kirjutab A. Ainson, et „Nii vastupidavuse kui ka ilu mõttes peaksime tingimata kõik uued katused ülevärvima, nagu seda mujal Põhjamaades tehakse.“ Autori arvates tuli katusekatte materjal värvida juba enne peale löömist ehk kastes laaste 3-4 kaupa valmis keedetud värviga anumasse.

Esialgu jäid sellised puitkatuste värvimise soovitused üksikuteks, kuid sagenesid 1930. aastate teisel poolel märkimisväärselt. Seotud oli see ajastule iseloomulike massikampaaniatega, eelkõige 1936. aasta kevadel valitsusjuht Kaarel Eenpalu eestvedamisel algatatud kodukaunistamise aktsiooniga.

Tõenäoliselt sai idee kodukaunistamise kampaaniaks tugeva tõuke Konstantin Pätsi 1935. aasta mais Poolas Truskaveci tervisevetelt ja sama aasta augustis Soome visiidilt saadud muljetest, mida riigivanem ka hiljem üldsusele vahendas: „Galiitsias olles võisin jälgida sealset elu ja võin öelda, et kui kuskile kõrgendikule tõusid ja alla vaatasid, siis olid need majad seal kõik kui pildid. Väikesed savimajakesed valgeks lubjatud, punased telliskivi katused, õued puhtaks pühitud, kõnni kui ballisaalis. Õue ümber on kaks-kolm suurt rohelist kirsipuud, punane katus ja valge maja, - see kõik kokku andis väga ilusa pildi. Seal olid kõik suured tee ääred kirsi-, pirni- ja teatud sorti õunapuid täis istutatud. /--/ Tooksin eeskujuks Soome. Kui teie seal sõidate, ei leia teie kuskil lagunenud maja, mis kuidagi torkaks silma. Sõitsin mineval suvel Soome presidendiga maal ringi ja ma just otsisin ja vaatasin, kas ei ole niisugust maja, mis oleks lagunenud või korrast ära. Ei, kõik oli väga ilus, inimesed olid seal küll lihtsalt, kuid puhtalt riietatud. Turu linna ümbruses nägin väikeseid tööliste majasid, mis olid kenad kui nuku-kastid.”

Kodukaunistamise fookus oli lai, see hõlmas nii puude istutamist ja iluaedade rajamist, puhtust ning korda elamutes, talude ehtimist rahvuslippudega, lagunenud ehitiste lammutamist kui ka hoonete värvimist: ühesõnaga praktiliselt kõike seda, mida kodukaunistamise hoogtöö patrooniks valitud riigivanema kirjapandud muljetest leida võis.

1-7. maini 1938 toimunud üleriigilise puhtusnädala plakat Pärnumaalt. Rahvusarhiiv

Hoonete värvimise küsimust ja selleks sobiva tooni leidmist arutati juba esimesel kodukaunistamisalasel koosolekul 24. märtsil 1936, millest võtsid osa esindajad Haridus-, Teede- ja Põllutööministeeriumist, Asundusametist, Põllutöökojast, Riigimaade ja metsadevalitsusest, Eesti Maanaiste Keskseltsist ning Eesti Maakodu Kaunistamise seltsist. Peaminister K. Eenpalu tõdes, et „Meie maa on oma elamute välimuse poolest veel liiga hall ja troostitu. Kahjuks meil ei ole seni jõutud teatud kindlate värvideni, ei ole maamajade jaoks kindlaks määratud standardtoone, ei ole kujunenud värvimise massviisi. Teame, et Soomes ja Rootsis maastiku roheluse keskel me kõikjal võime silmata punast, seda tuntud Rootsi punast, missugune majade värvimise viis seal on levinenud kergesti kättesaadava värvimulla tõttu. Kas meile just sobib kopeerida Rootsi tooni, selle küsimuse peaksid otsustama asjatundjad, võimalik, et leiame omale ise kohase värvi.“ Nõupidamisel moodustatigi teiste seas 8-liikmeline komisjon, mis pidi leidma Eestile sobiva standardtooni ning kokku seadma vastupidavate värvide retseptide nimekirja, mille alusel saaks avaldada brošüüre vastavate juhendite, jooniste ja värvitoonidega.

Sama aasta augustis ilmuski Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee brošüür „Hoonete välisvärvimine“. Väljaande järgi oli maa välisilme korrastamine ja kaunistamine üldrahvuslik ülesanne, milles silmapaistvat osa etendab elamute ja ehitiste välisilme korrastamine, eriti nende värvimine, sest „ehitiste välimuses peegeldub suuresti rahva korraarmastus ja ilumeel ning meie ehitiste üldpilt annab kogu maale ilme.“

Brošüür jagas näpunäiteid, kuidas valmistada ja kasutada erinevaid värve ning sisaldas kaheksa värvitrükis joonist erinevate fassaadiviimistlustega hoonete värvimiseks. Sealjuures soovitati kõikide hoonetüüpide, olgu siis krohvitud või laudisega kaetud majade puitkatused värvida rootsi muldvärviga punaseks: „Eriti maal, kus meil laialdaselt levikut on leidnud puust katusekate, on võimalik katuse värvimisega tuua elustavat ilmet ehitustesse. Kuna puukatuste värvimisel tuleb tarvitada punast rootsi värvi, siis võimaldub selle kaudu hooneile anda rõõmus üldmulje, mis alati hästi sobib ümbritseva loodusega. Katuste värvimist nimetatud värviga tuleb veel soovitada sellegi pärast, et see värv kaitseb katust tunduvalt välismõjude vastu ja pikendab seega katuse iga.“

Krohvitud ning puidust viilu ja väljaehitusega hoone värvimise näidislahendus. Hoonete välisvärvimine 1936

Kuigi Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee brošüüris käsitleti värvimist ka lubja- ja õlivärvidega, osutus praktikas kõige populaarseimaks just rootsi muldvärv, ennekõike selle odavuse tõttu. Lisaks oli rootsi värvi kasutamine lihtne ning eriti katuse värvimise kiirust sai tõsta maalri- või aiapritsi abil. Põllutöökoja meeskäsitöö konsulendi Harri Velbri järgi jõudis pritsi kasutades värvida 25-30 m² katust tunnis. Suurema ilmastikukindluse saavutamiseks soovitati küll pärast katuse pritsimist värvikiht pintsliga läbi hõõruda.

Katuse värvimine pritsi abil Räpina vallas. Rahvusarhiiv

Lisaks erialase kirjanduse levitamisele hakati 1930. aastate teises pooles korraldama ka praktilisi värvimiskoolitusi. Kuigi vähesel määral toimus neid Põllutöökoja ehitus- ja nõuandetalituse ning Eesti Maakodude Kaunistamise Seltsi eestvõttel ka 1935. aastal, siis laia ulatuse said need pärast kodukaunistamise aktsiooni algust. 1936. aasta kevadel andis Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee teada, et käesoleval suvel algavad taluhoonete värvimiskursused ülemaalises ulatuses. Neid plaaniti korraldada kõikides maakondades 75-100 inimesele ja sinna tuli osalejaid leida igast vallast. Nõnda koolitati välja kaader, kes hakkas saadud teadmisi edasi andma juba kohtadel. Järgnevatel aastatel toimuski üle Eesti sadu vastavaid kursusi, korraldajateks tavaliselt maakondade või valdade kodukaunistamise komiteed ja toimkonnad. Kursused viidi läbi mõnel näidisobjektil, milleks valiti kas mõni avalik hoone, kuid tihti ka talumaja. Praktilise töö käigus võidi värvida erinevaid hooneosi, kuid sageli kuulus nende hulka ka katuse võõpamine rootsi muldvärviga.

Katusevärvimine Pärnumaal. Rahvusarhiiv

Suurema efekti saavutamiseks ja värvimise ergutamiseks eraldas riik 1937. aasta lõpus kodukaunistamise peakomiteele 10 000 krooni. Komitee hankis omalt poolt juurde veel 10 000 krooni ja selle eest osteti 100 tonni värvimulda, mis otsustati tasuta välja jagada parimate kodukaunistajate vahel. Algselt plaaniti värvimuld osta Rootsist, kuid lõpuks osteti 80 tonni Soomest ja 20 tonni kodumaa tehastest. Hangitud kogusest moodustati 2000 nn värvipreemiat suurusega 48 kg. Sellest 500 preemiat oli mõeldud linnadele ja alevitele, 1500 maakondadele ehk jagamisele taludes, külades ja alevikes. Värvipreemiat võisid saada ainult eraisikud ning kultuuri- ja noorteorganisatsioonid ja esmajoones oli see mõeldud katuste värvimiseks.

Kõige rohkem ehk 200 värvipreemiat sai suurim maakond Virumaa, samas peaaegu sama pindalaga Tartumaale, kus elas märksa rohkem inimesi, eraldati 175 värvipreemiat. Virumaa eelistamine oli tõenäoliselt seotud hoopis muul põhjusel. Nimelt eraldati 12. augustil 1938 Virumaa Kodukaunistamise Peakomiteele veel 3000 kg lisavärvi, mis oli mõeldud spetsiaalselt Tallinn-Narva maantee, Oru lossi ümbruse teede ja Tapa-Narva raudtee piirkonnale. Loetletud marsruute kasutasid Eesti esimene president Konstantin Päts ning tema suveresidentsi väisavad väliskülalised. Nii püüti omamoodi Potjomkini võtet kasutades nii riigipeale kui külalistele jätta maast võimalikult hea mulje.

Lisaks Oru lossile oli prioriteetne Harjumaal Keila-Joa, kus paiknes valitsusliikmete suveresidents, nõukogude ajal ministrite suvilatena tuntud kinnine puhkepaik. 7. juunil 1938 algaski Harjumaa Kodukaunistamise Komitee korraldusel hoogtöö, mille eesmärgiks oli värvida kõigi Haabersti ja Keila-Joa vahelise maantee ääres olevate talude hooned. Pooleteise kuu jooksul toimusidki Keila-Joa maantee ääres tööd kokku 58 talus, kusjuures igas talus tuli värvida 3-4 hoonet. Sama kampaania ajal võõbati üle ka Iru-Lükati tee ääres ehk Konstantin Pätsi kodutalu ligiduses oleva 4 talu hooned.

Sarnast värvipreemiate jagamist korrati ka 1939. aastal. Nii teatas Kodukaunistamise Tartu Maakomitee 5. juulil vallavalitsustele, et on ostnud Soomest 7500 kg kõrgekvaliteedilist punast värvimulda: „Tasuta värvimuld tuleb jagada võimalikult rohkemate majapidamiste vahel ja eeskätt just katuste värvimiseks. Esmajoones tuleb silmas pidada tähtsamate maanteede ja raudteede ääres asetsevaid üksikuid majapidamisi. Tuleval suvel Helsingis toimuva ülemaailmse olümpiaadi puhul sõidavad läbi Eesti suurel arvul reisijaid. On loota, et pärast olümpiaadi väga palju välismaalasi meie kodumaad külastavad ja siin ringsõite teevad. Sellepärast peame oma armast kodumaad neile näitama ka väliselt armsama ja kaunina. Seda nõuab meilt meie rahvuslik enesetunne ja rahvuslik uhkus.”

Torkab jällegi silma, et ennekõike kohustati punaseks värvima väliskülaliste teele jäävaid katuseid. Tartumaa puhul oli selleks peamiselt raudtee ümbrus, sest siit möödus Tallinna-Riia-Varssavi-Berliini reisirong ehk Balti Ekspress.

Kui palju katuseid kampaania korras kogu Eestis punaseks võõbati, pole teada. Olemas on mõne maakonna aruanded ja seda peamiselt 1938. aasta kohta. Virumaal värviti toona hoonete seinapindu kokku ümmarguselt 25 000 m², katuseid aga lausa 70 000 m², Viljandimaal kokku 657 ja Tartumaal 1485 katust. Arvestades, et Tartumaal oli 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetel 20 597 talu ja neis hooneid omakorda 3-4 korda rohkem, siis on see muidugi üsna väike arv. Samas näiteks Elva alevivalitsuses võeti vastu sundmäärus, et 1937. aasta lõpuks peavad eranditult kõik puitkatused olema rootsi värviga punaseks värvitud. Kas seda ka tegelikult saavutati on muidugi kaheldav.

Aktiivsest propagandast hoolimata jäi katuste punaseks värvimine Eestis siiski küllalt marginaalseks nähtuseks. Esmalt tuleb arvestada, et väga palju oli hoonetel veel õlgkatuseid, samuti ei sobinud värvimiseks vanemad, juba sammaldunud või pehastunud puitkatused. Pärssivaks teguriks oli loomulikult raha nappus, näiteks loobusid lisakulude kartuses värvimisest ka mitmed preemiaks tasuta muldvärvi saanud. Palju oli nurinat muldvärvi, eriti kodumaal toodetu kvaliteedi üle, millega võõbatud katusepind oli järgmiseks aastaks juba kulunud ja luitunud.

Vastumeelsust tekitas ka kogu värvimiskampaania sund ja kroonulikkus. Ajalehes Oma Maa 29. juulil 1939 avaldatud artikkel võtab selle hästi kokku: „Pea tähelepanu koondamisel värvimisele on veel see nõrk külg, et ta võib viia meie kodukaunistamise pealispinnale. Värvitud hooned ja katused paistavad kaugelt vaadates maastiku üldpildis küll nägusad, kuid see on väline külg. Kas nende katuste all ja ümbruses olev kodu tõepoolest on kaunistatud ja korrastatud, seda näeme alles siis, kui jõuame hoonete lähedale, kui astume läbi õue värava ja üle elamu künnise. Meie kodude kaunistamine peaks olema suunatud mitte üksnes väliste efektide saavutamisele, vaid kõige tõsisemat rõhku tuleks panna kodude sisemisele kaunistamisele.“

Võimalik, et ajapikku oleks rootsi muldvärviga puitkatuste punaseks värvimise komme siinmail tasapisi kinnistunudki, kuid II maailmasõja tõttu katkes ka Soomest ja Skandinaaviast värvi hankimise võimalus.