Vundamendi ja sokli kahjustused, hooldus ning renoveerimine
Vundamendi ja sokli taastamisel tuleb alati tagada kaks peamist omadust: kandevõime ja kaitse niiskuse eest. Kolmandaks omaduseks võiks elumajade puhul pidada energiatõhusust.
Jättes hetkeks kõrvale nurgakivid ja muud arhailisemad lahendused, on meil kõige levinum vundamenditüüp ajalooliselt olnud lintvundament, mis on kas paekivist, maakivist või betoonist. Looduskivist vundamendid on laotud alati lubimördiga. Paekivist vundamendi ladumisel on võimalik kasutada sidekive, mis tagas parema monoliituse, võrreldes näiteks maakividega, mis laotakse tavaliselt nõrgemalt "korvi". Betoonvundamente hakati Eestis kasutama alates 1920. aastatest ning nende tänapäevane seis sõltub tollase aluspinnase, täitematerjali ja tsemendi kvaliteedist.
Näited tüüpilistest soklite puudustest on:
- katkine või puuduv veenina, mis ei juhi sademete vett sokli tasapinnalt eemale
- mördist veenina, mis takistab alumise palgirea kuivamist
- puuduv hüdroisolatsioon soklikivide ja puidust seina vahel
- ebapiisav sokli kõrgus, mille tagajärjel on puitseinad ja -põrandad pinnasele liiga lähedal
- pudenenud krohviviimistlus ja vuugid
- tsemendiga tehtud parandustööd, mis ei toimi hästi koos lubimördiga
- vales suunas maapinna kalded, mis ei lase sademeveel soklist eemale voolata
- tihe haljastus, mis hoiab sokli piirkonnas pidevalt niiske keskkonna
Kõige tõsisemad probleemid vundamentide ja soklite puhul, mis võivad lõppeda tervete seinte või hoone-sektsioonide vajumisega, on:
- väljavajunud kivid või küljed
- külmakerkest põhjustatud läbivad praod
- kehvast aluspinnasest tingitud läbivad praod ja vajumine (eriti tundlikud on hoone nurgad)
Lisamaterjalid
"Vundament ja sokkel"; "Eramu vundamendi ja sokli lisasoojustuse vead"