Eesti külas valitses pikki sajandeid naturaalmajandus, kus kaubalis-rahalisi suhteid oli vähe. Peaaegu kõik eluks vajaminev saadi talust, seda vähest, mida ise valmistada ei osatud, nagu raud, sool, tubakas jms, osteti mõisatest või kõrtsmike vahendusel, harva ka linnadest. Alates 19. sajandi algusest elavnes maal tunduvalt laadakaubandus. Suurtel aastalaatadel oli võimalik talutoodangut osta ja müüa või vahetada peenema kauba vastu. Lisaks laatadele oli võimalik kraami osta rändkaubitsejate ehk harjuskite käest, kes müütasid põhiliselt küll pudukaupu.
Seoses talude päriseksostmise ja tööstuse arenguga 19. sajandi viimasel veerandil tõusis nõudlus maal linnamoelise kauba järgi, kaubavalik laienes ning ettevõtlikumad inimesed hakkasid ka külades kauplusi avama. 20. sajandi alguseks kujunes maal välja kaunis tihe külapoodide võrk. Poed asutati käidavamatesse paikadesse, nagu kirikute ja raudteejaamade ümbrus, suuremad asulad ning elava liiklusega teede ristumiskohad.
Lisaks erakauplustele muutusid Eestis 20. sajandi algul populaarseks ühistupoed, mille asutasid suurem hulk liikmeid, et teenida vastastikku kasu. Esimesed tarbijate ühistud loodi 1902. a Antslas ja Sindis, kümme aastat hiljem tegutses neid Eestis juba üle saja. 1917. aastal loodi ühistupoodide keskorganisatsioon: Eesti Tarvitajateühisuse Keskühisus ehk ETK, mille järglane Coop Eesti Keskühistu tegutseb maapiirkondades edukalt tänapäevani.
Enamik erapoodidest olid üsna tagasihoidlikud, elumaja sarnased hooned, viimastest eristas neid üksnes laoruumi ning leti ja riiulitega müügisaali olemasolu. Ühisuse kauplused olid tavaliselt esinduslikumad, sageli suure mansardkorrusega, kus paiknesid kaupluse juhataja ja müüjate korterid. Kunagised külapoed on tänapäeval tihti tuvastatavad üksnes iseloomuliku nurgaukse või uste-akende kindlalt sulgemiseks kasutatud raudlati ja luukide järgi.
Kirjutas Hanno Talving.