Vesiveskid jahvatasid meie jõgedel ja ojadel jahu arvatavasti varem kui tuuleveskid tuulistes kohtades – veski nimetus tulebki sõnadest vesi + kivi. Neid tunti ilmselt enne 13. sajandi algust, mil ehitistest on esimesed kirjalikud teated. Mandri-Eesti suurematel jõgedel olid 19. sajandil lausa veskite kaskaadid, kus jahvatati jahu, saeti laudu, kraasiti ja kedrati villa, tehti sepatööd.
Kahala on nn altvooluga veski, kus vesiratta paneb liikuma alt läbi jooksev vesi. Hammasratas-ülekande abil keerutab vesiratas omakorda veskikive. Kahekorruselise veskihoone alumisel murdpaest korrusel asuvadki püstise vesirattaga vesituba ja jahvatusmehhanismiga veskikoda, viimasest veidi kõrgemal on vahelagi maakivist jahvekividega. Ülemisel palkidest korrusel veskikoja peal on kotilagi. Vesirenni e lüüsi mööda rattale voolava vee hulka reguleeritakse vesiväravate abil, mida liigutatakse kangiga vesitoa laelt.
Veskikivideks otsiti enamasti punaseid raudkive mustade söetükkidega. Alumine kivi pidi olema kõvem kui pealmine, sest kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Jahvepindadele raiuti kivisilmast servani kaarjad jahusooned, mida tuli aegajalt teritada.
Kahala vanim teadaolev mölder oli Kolga mõisa toapoiss Villem Leimann. 19. sajandi keskpaiku läks ta paari mõisa toatüdruku Eltsega ning sai parunilt hea teenistuse eest tasuta elamiseks Möldri talu koos veskiga. Hiljem jätkas tööd nende poeg Kustas. Tema surma järel päris koha tema linnas koolitatud tütar Maali, kes pidas talu koos oma endisest pangateenijast mehega. Maali poeg ei saanud veskiga hakkama ja see müüdi ära. Uued omanikud „moderniseerisid“ seda jõudumööda. Muuseumis on taastatud vesiveski sellisena, nagu see oli Villemi ajal.
Joonis
1 – veskikoda, 2 – vesituba
Kas teadsid?
- Veskid olid talurahvale kokkusaamise ja suhtlemise paigaks. Mõnel pool on veskites käinud seltsimaja puudumisel harjutamas isegi kohalik pasuna- või laulukoor.
- Veskis oli kõige rohkem tööd sügisel, mil veskikivid käisid ööd-päevad läbi nii, et pöörlevad puuosad kippusid mõnikord suisa suitsema. Heinaajal peale heinaleiva jahu jahvamist oli veskil seisu aeg.
- Mölder jahvatas esimese uudsevilja matita. Tavaliselt võeti matti igast kotist 2-3 toopi, mis valati vesitoa lael seisva mativilja kirstu kaaneaugust sisse.
- Möldrid olid lugupeetud mehed, kel pidid olema terased kõik viis meelt: silm, nina ja keel, et otsustada terade headuse üle; kuulmine ja kompamine masinate käigu hindamiseks; lisaks kuldsed käed veski parandamiseks ja lahe loomus veskilistega läbisaamiseks. Liikus ju veskil alati palju rahvast ja sepapajas ning veskikojas aeti kõige magusamad jutud.