Pärast nõukogudeaegse, 1960. aastatel ehitatud kolhoosi kortermaja püstitamist on muuseum hakanud tunnetama vajadust käsitleda ka sellele eelnenud perioodi. Tahame kõnelda nõukogulike ühismajandite algusaegadest, kollektiviseerimisest kui iseseisvate talude ja peremehetunde hävitajast, pealesunnitud valikutest, lõhest reipa punapropaganda ja karmi elutegelikkuse vahel, senise mõtteviisi murenemisest. Uue ekspositsiooni loomisel viime 19.-20. sajandi vahetuse Lõuna-Eesti käsitöölise majapidamise varase kolhoosiaja olustikku, aastasse 1952.
1950. aastate algus oli keeruline ja vastuoluline aeg, mil paljud väikesed kolhoosid virelesid tõsistes raskustes, kolhoosnikel oli hulgaliselt erinevaid riiklikke kohustusi, kuid normipäevadesse arvestatud töötasu pea olematu. Oli majandeid, kus inimesed ei saanud oma aastase töö eest ivakestki vilja ega kopikatki raha. Kolhoosniku toitjaks oli tema väike isiklik abimajapidamine ja eestiaegne töökultuur. Ajastu märksõnadeks olid vaesus, nõutus ja hirm.
Sepa muuseumitalus saab endisest
külasepast kolhoosisepp, kes peab uue korra tingimustes hakkama saama ja
kohanema. Muudatused puudutavad eeskätt Sepa
talu õueala ning elamut, kasutatakse
ka Sepa talus elanud Harakute perekonna lugusid.
Kolhoosi korterelamuni viival külastajateekonnal annab uus 1950. aastate algust kajastav ekspositsioon suurema üldistuse ja mõttelise tausta nõukogudeaegsele sundkollektiviseerimisele Eestis.
Sepa talu ekspositsiooni kontseptsioon on koostatud teadusprojekti “Maaelu muutused ja argielu Eesti külas varasel kolhoosiajal“ raames, mida on rahastatud Kultuuriministeeriumi valdkondliku teadus- ja arendustegevuse eelarvest. Ekspositsiooni teostamist toetab Eesti Kultuurkapital.
