Ei-ei, pudrusilm pole mitte pudrusõja tulemus! Kui kelleltki söögilauas küsitakse: „Kas tahad võid/rasva ka silma saada?“, siis ei tasu sellest kohkuda – tegemist pole ähvardusega, vaid vastupidi – jutt käib hoopiski pudrule lisatavast maitsvast võisilmast.

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli maarahva toitude vaheldus üsna väike ning nende valmistamine küllalt algeline. Söögikeetmine toimus suure pajaga reheahju ees koldel või suveköögis. Kindlaid söögiaegu oli suvisel tööajal kolm, talvel vaid kaks, kusjuures põhiline söömaaeg oli õhtul. Toiduvalik polnud kuigi suur: ikka järgepidi vähese rasvaga keedetud odratangu-, kartuli- või kapsasupp ning tangu- või jahupuder või vedelam kört. Vastavalt väljakujunenud tavale olid pudrupäevadeks esmaspäev, kolmapäev ja laupäev. Väga tavaline sööm oli odratangupuder, mis oli ka tähtis peo- ja tavanditoit. Jahutoitudest peeti maitsvamaks odrajahuputru.

Pudru kui toekama toidu kõrvale tavaliselt leiba ei söödud. Võimalusel anti selle juurde ühisest kausist hapupiima. Vahel pani lahkem perenaine pudrule sulatatud rasvagi „silma”. Võid sai taluperes enamasti vaid jaopärast, põhiliselt suvisel lüpsiperioodil. Arvata võib, et seda maitsvam selline pudrusilm oli!

Nii et kui meid vaatab hommikul pudrutaldrikust kollane võisilm, siis võiksime olla rõõmsad, et ei pea puudust kannatama ning meile pole vaja lohutuseks öelda: „Ega võid või süija, sis et sõisa sauna laval, läheb tagumik libedast!“