Samovar või sellelaadne asi on maailmas eksisteerinud juba mitu tuhat aastat. Venemaale jõudis see aga umbes 300 aastat tagasi. Ühed esimesed teated veekeetmise masinast on pärit Vana-Kreeka aladelt, kust on leitud metallist nõusid, kuhu visati tules kuumaks aetud kivi, mis ajas vee keema. Hiljem on leitud Vana-Rooma aladelt kõrgeid kannusid, milles oli juba veest eraldi olev mahuti, kuhu sai panna sooja joogi saamiseks kuuma sütt ja vedeliku jahutamiseks jääd. Umbes samast ajast on teateid ka Hiina samovaridest, mida nimetati Ho-Go. Hiina samovarid olid nii metallist, kui portselanist ning neis serveeriti suppi ja puljongit. Arvatakse, et just Hiinast jõudis samovar koos musta teega 16. sajandil Venemaale. Kinnitamata andmetel tõi esimese samovari Peeter I Hollandist. Esimene samovar toodeti Venemaal tõenäoliselt Venemaal 1740. aastal Uuralites. Tuulas, mida peetakse samovaride pealinnaks, valmis esimene samovar 1746. Koos samovariga sai Venemaal väga populaarseks ka must tee, mis 19.s lõpuks oli venelaste hulgas üks armastatumaid jooke.


Samovaride tootmine Venemaal oli tegelikult väga raske töö. Esialgu toodeti neid vee keetmise masinaid vasest ja melhiorist, hiljem messingist. Muuseumites ja väga jõukate inimeste kodudes võib aga ka näha väärismetallist samovare, näiteks kullast, hõbedast ja kvartsist. Samovarid erinevad ka vormilt, ainuüksi Tuulas on neid üle 50 erineva kujuga. Selline tore veekeetja oli väga kompaktne ja erineva suurusega, teda võeti kaasa suvilasse, reisile ja külla. Erinevates Venemaa paikades kandis samovar erinevaid nimesid, näiteks Jaroslavlis öeldi tema kohta SAMOGAR, Kurskis SAMOKIPETS ja mõnes kohas nimetati teda SAMOGREI.

Kõige populaarsemad olid 3-8 l samovarid, kuigi leidus ka 12-15 l vett mahutavaid eksemplare. Venemaa külma kliima tõttu tõusis samovar kiiresti au sisse ja iga pere üritas endale säärase asja soetada. Samovaris vett keetes sai ilma ahju kütmata ka toa soojaks. Populaarse keedunõu hind polnud tegelikult sugugi odav ja selle maksumus sõltus konkreetse samovari kaalust. Mida raskem samovar, seda soolasem hind.


Üsna kiiresti said samovarist iga Vene pere uhkuseasjad, mida pärandati põlvest põle järeltulijatele. Samuti oli samovar üks hinnatumaid esemeid pruudi kaasavara hulgas. Sageli hinnati just samovari hinna, välimuse ja kuju järgi pere jõukusastet.

Samovare on oma teostes ülistanud paljud kuulsad Vene kirjanikud. Nii mõnedki kaunid poeemid on sündinud samovari sumina (laulu) saatel.

Samovare on tänaseni paljudes riikides: Türgis, Iraanis, Iraagis, Hiinas, Valgevenes, Ukrainas jne.



Samovariteed saab Eesti Vabaõhumuuseumis juua 25. veebruaril üritusel maaslenitsa

Teksti autor on Einike Sooväli