Vabaõhumuuseumis talust tallu liikudes saab külastaja uurida kellegi kunagisi kodusid ja kõike seda, mis neis leidub. Kuid kas teade, mis on muuseumi püsinäituse toimimise taga? Siinjuures paotab tekstiilirestauraator Liili Aasma veidike saladust meie ekspositsiooni telgitagustesse, sest olgugi suvi tore aeg puhkamiseks, jagub muuseumis tööd siiski küllaga.
„Kogu muuseumiekspositsioon vajab pidevat hoolt ja kaitset, kuid kelle eest? Kuna vabaõhumuuseum asub õuetingimustes keset looduslikku metsaala, tulenevad ohudki siitsamast – ilmastikutingimused, loomad, linnud, hallitus ja putukad. Muu veel, aga loomad? Vahel on vooditekkidel näha karvadega kaetud pesalohku, kus on öösiti magatud. Ei teagi, kas siin on mõnulemas käinud mõni ümbruskonna kass või hoopis oma küla rebane. Linnud? Jah, ka linnud võivad pahandust teha ja rebida vaipade narmaid, et oma pesasid pehmemaks muuta. Aeg-ajalt teeme tekstiilinäitusi mõnes rehealuses, kuhu linnud kergelt ligi pääsevad. Kui oma silmaga poleks näinud, siis isegi ei usuks seda narmavedu! Kui ühel aastal hakkasid herilased vooditeki nurga alla pesa tegema, oli taas imestamist küllaga. Päriselus seda ette ei tule, sest kodus kergitame tekiserva igal õhtul ja hommikul, muuseumi taludes aga vaid suvel seiret tehes.
Hiirtest ja rottidest ei tasu rääkidagi! Nemad tulevad siis, kui ilmad hakkavad jahenema. Vahel on näha, et nad on end mõne teki all hästi tundnud, villavakas või voodikoti sees hullanud. Paraku jõuavad nad üsna lühikese ajaga hekseldada kõike, mis teele ette jääb, jättes endast maha reostatud tekstiilid. Putukad on aga omamoodi pahalased, kelle vastsed eriti villaste esemete ja naha sisse auke söövad. Nii mõnigi kord on mul tegemist muuseumides eriti kardetud näriliste või koidega, kes riidekraami kallal maiustavad.
Kodud on meil muuseumis küll, kuid neis ju ei elata ja ahjusidki köetakse vaid vahetevahel, mitte nii nagu päriselus. Reheahju kütmist saab näha talupäevadel ja muudel sündmustel, näiteks kuivatatakse viljalõikuse järel Köstriaseme talus partel vilja. Vahel köetakse suitsusaunasid, suviti saab näha lõngavärvimist, pesupesemist või toidutegemist. Taolistest elava ajaloo toimetustest saavad aga paraku osa ka museaalid – esemetele sadestub tolm, tahm, vahel ka toiduaurud. See jällegi meelitab ligi pahalasi…
Niisiis seisan konservaatorina oma igapäevatööd tehes paljude kahjutekitajatega pidevalt silmitsi: kord on linad auklikuks näritud, kord tekid karvaseks magatud, siis jälle hallitustäpid mütsil või kuuel, mõni voodikate peene tahmakorraga kattunud…Vaevu saad ühe asjaga toime, kui tuleb teine mure.
Ja Aeg, see kõige halastamatum tegelane! Tema pureb vaikselt, aga järjekindlalt. Käsitööprogrammides olen vahel lastelt küsinud: kas keegi on näinud aja hambaid? Mõned teatasid seepeale asjalikult, et ajal on väga teravad hambad! Tõepoolest, just Aeg teeb pöördumatut kahju kõigile esemetele. Õrnad esiemade tekstiilesemed muutuvad viimaks nii hapraks, et võivad tolmuks pudeneda ja selle vastu ei aita miski, hoia neid kui hästi tahes. Tekstiilidele teevad liiga ka niiskus ja valgus. Üks põhjustab hallitust ja kanga määndumist, teine pleekimist ning kiudude hapraks muutumist.
Suvehooajal teevad muuseumi konservaatorid koostööd perenaiste-peremeestega, kes talude eest igapäevaselt hoolt kannavad. Vajadusel puhastatakse ja korrastatakse esemeid jooksvalt. Lisaks teevad konservaatorid taludes regulaarseid seireid ning vahel astutakse ka muul ajal läbi. Just selline igapäevane silma peal hoidmine on väga tähtis. Vaid vilunud pilk märkab väiksemaidki kõrvalekaldeid ning mured saavad kiiresti lahendatud nii, et külastaja neist aimu ei saa. Nõnda on meie töötajatel ka suvekuudel päris palju tegemist, et muuseumihooneid ja neis olevaid kodusid heaperemehelikult/-naiselikult hoida!“
Fotod:
Kuhu küll kõik narmaid jäid, mis on neist nüüd saanud? Kutsari-Härjapea talu rehealuse kunagises suvises väljapanekus jäi üks vaip narmatuks. Foto: Liili Aasma.
Kui hiired on oma töö teinud, võib neist maha jääda just selline auklik pind. Foto: Liili Aasma
Loe ka Liili Aasma lugu sellest, kuidas vabaõhumuuseum valmistus suvehooaja avamiseks.