Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest ees seisis hall igapäevsus: risakil ja laokil hooned, elumajaga hakates ja karjalautadega lõpetades. Kõige halvem lugu oli kambritega, sest seal kõlbas ainult suvel elada. Talvel külmaga pidi rehetuppa pugema, kus seisis nurgas kummiga ahi nagu elevant. Ahjusuu ees oli kolle kookudega padade riputamiseks, ahjunurga sees piht peeru pistmiseks.
A. H. Tammsaare Tõde ja õigus I, lk 24
Sassi-Jaani (talu avatud)
Nüüd logiseb vanker üle põllukupli, lähenedes jõele ja Keldriaugu uuele, kõrge kivivundamendiga karjalaudale. Nüüd peab kiiresti sellest ärapõlatud kohast mööda saama, et veelgi sügavamale metsa sisse pugeda. Ilusad hooned on Keldriaugul, ilusamad kui teistel Mägede meestel. Elumaja asub omaette, juba eemale paistab selle kollane vooder. Võib-olla on see pulmapäevaks koguni värskelt üle võõbatud?
V. Saar „Ukuaru“ lk 54
Üle tänava on siiski üks rohelise sildiga pood, kuhu ei kutsuta, ei meelitata ega lubata kaupa müüa odavamalt kui mujal. Ometi on see pood kubinal rahvast täis, ootajate rida ulatub tänavalegi. Poe ees käib tähtsa kõnnakuga mõõgamees edasi-tagasi. Toots hakkab tema sammude peale mõttes kaasa laulma: „Valmista, mu vaim, end küll…“
O. Luts „Suvi“ lk 146
Pärast kohut läksid üleaedsed kõrtsi. Mis ühes ütlemata jäänud, selles võis teises vabalt rääkida. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siin polnud vaja vastast poolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui rinnast häält tuli. Nõnda oli asi mõlemile palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamist.
A. H. Tammsaaare „Tõde ja õigus I“ lk 176
Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
Sääl ämblikuvõrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.
Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda. -
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!
Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, -
oh issand, halasta!
Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda.
J. Liiv „Sinuga ja sinuta“ - Must lagi on meie toal
Aga ka kolmas viga oli veskil, kuid see ei mõjutanud kunagi jahu sordi pääle halvasti. See oli see, et suvel tikkus kahanema jões vesi. Küll toppis õhtuti mölder tammi, kuid hommikuks kogunes ainult natuke vett tammi ette. Veski sai vurada vaid keskhommikuni ja jäi siis meelituste pääle vaatamata seisma. Peremees ronis läbi katuseluugi tammisillale ja nägi, et jõgi oli otsas, et porisel põhjal suples vaid suur must konn ja rabelesid kaks lutsupoega surmahirmus.
Juhan Jaik „Kaarnakivi“- Vihmatark lk 13
Vanausk räägib, et sepad siin maailmas oma tööga kunagi ei või saada rikkaks, kuigi mõnele nendest jookseb iga päev tasku palju raha. See on nii seepärast, et sepp oli vanast teinud naela, millega Kristus risti naelutati, ja seepäras sepad ei tohtivatki saada rikkaks ja nende pidavat tulema elus igasuguseid äpardusi.
Juhan Jaik „Kaarnakivi“-Kaval sepp ja paharet lk 199
***
Sepp oli vanasti nii külas kui mõisas vajalik ametimees, kelleta poleks ei mõisas ega külas hakkama saadud. Sepad olid tublid meistrimehed, kes, kui tarvis, oleksid kirbugi ära rautanud. Tagusid valmis kõik tarvisminevast rauast tööriistad ja tarbeasjad – vikatid, sirbid, sahaninad, naelad, õngekonksud ja nõelad. Nemad rautasid hobused, vankrid ja reed. Oli seppi, kes aurukatlaidki kokku needisid, rehepeksumasinad ja lokomobiilid valmis ehitasid. See tuli küll hilisemal ajal. Aga sepakunst ise on väga vana ja amet lugupeetud nii Eestis kui ka mujal.
H. Jõgisalu ja L. Tihkan „Lugusid vanalt Läänemaalt“ – Higiraha lk 88
Meil ukse ees lainetab meri, käib alla ja ülesse;
siin laine lainet ajab
küll taga järjesti.
See lainetaja meri
on rukkiväljake,
tuul, päike, pilvevari
teeb laineid temale.
Siin lainetan, rukkiväli,
kuldlaineid su õue all.
Ka isa ja ema ja käli
nad vaatavad väraval…
Su kodu, su kodu, su kodu
su kullane koduke,
siin lainetan, Eesti meri,
ma Eesti rahvale.
Mu üle Eesti taevas
on nõnda sinine,
ja Eestimaa päike paistab
nii selgesti, soojasti!
J. Liiv „Sinuga ja Sinuta“ - Meri lk 99
Jüri-Jaagu talu merepoolne väravKorrapidaja kõlistab klassitoas kella. See on hiljuti ostetud nagu viierublane pommidega seinakellgi, mille pärast Pommer käis mitu korda vallamajas kauplemas. Mis puutub kelladesse, siis vähemalt neid Jaagusilla koolimajas jagub. Kõik nad näitavad tsaariaega.
M. Traat „Pommeri aed“ lk 6
Väljamäe kivise ja kadakase rannakarjamaa ääres seisis kõrgel alusel väike tuulik. Merelt tulevad iilid panid veskitiivad ringi käima, nii et need aina tõusid ja vajusid ning laulu lasksid:
Uht-tsahh-tsaa,
uht-tsahh-tsaa!
Ega tiivad üksi ringi käinud – need panid ka kivid ringi jooksma ja vilja jahvatama ning tiibadega seltsis mürinal laulma.
H. Jõgisalu ja L. Tihkan „Lugusid vanalt Läänemaalt“ – Tuuleveski laul lk 16
Tööd oli aedadega kõvasti: neid tuli järjest kohendada ja uuendada, sest ikka juhtus, et mõni pahur loom puistas paha peale minnes roikad laiali, tige pull tõstis tüki aeda koos teivastega sarvede otsa või puges siga roigaste vahelt läbi. Ega siis muu ei aidanud kui kirves kätte võtta ja parandama hakata. Kevadeti tuli teinekord mitusada sülda uut roigasaeda teha.
H. Jõgisalu ja L. Tihkan „Lugusid vanalt Läänemaalt“ – Teibakoorem lk 134
„Kas talu on sama, mis maja?“ päris Irja.
„Täpselt sama ei ole,“ vastas tädi Leida. „Talusse kuulub elumaja koos lauda ja aiaga ning mõnel pool on talu juures veel ait ja saungi“.“
„Mis loomad aidas elavad?“
„Hiired“, naeris tädi Leida. „Aidas ei peeta loomi, seal hoitakse hoopis toiduaineid. Vanasti hoiti aidas ka vilja, aga nüüd ostavad maainimesed leiba-saia poest ja viljaaita pole enam tarvis.“
L. Tungal „Kartul, lehm ja kosmonaut“ lk 20
Vanaema kaev oli keset õue. Kui sisse vaatasid, siis paistsid põllukivid vastu, nendega oli kaev seest vooderdatud. Et vett kätte saada, pidid pange alla laskma. See oli pika toki ja naela otsas. Rakked olid tal ka, nii Miku põlve kõrgused, muidu oleks veevõtjad lups ja lups kaevu kukkunud.
L. Tigane „Vanaema maja“ – Vanaema kaev lk 27