Küünlapäev

Eestlaste rahvakalendris on 2. veebruaril peetav küünlapäev suure tähtsusega püha. Sel päeval sai talv poolitatud ja loodus hakkas tasapisi kevade poole piiluma. Taludes tuli küünlapäeval toidutagavarad üle vaadata ja veenduda, kas pool talvistest varudest on veel alles ja kas kevade saabumiseni hing sees püsib.

Oma nime on küünlapäev saanud ilmselt selle järgi, et Bütsantsis ja Roomas õnnistati sel päeval alatari ees küünlaid. Alati on arvatud, et just küünlapäeval valmistatud valgusallikad põlevad kõige kauem ja kõige heledama leegiga. Seepärast tehti 2. veebruaril rasvaküünlaid, mida sai erinevatel pidupäevadel süüdata.

Küünlapäev on ka aasta esimene talvine naiste püha, mil õrnema soo esindajatel on paslik kõrtsi minna ja põski õhetama panevaid punaseid jooke rüübata. Roosad põsed on alati olnud ilu ja tervise sümboliks. Mehed pidid aga sel päeval kodus lapsi hoidma ja tegema ära kõik naiste tööd.

Nagu igal rahvakalendri tähtpäeval, nii kuulusid ka küünlapäeva juurde omad toidud. Tavaliselt keedeti selleks päevaks tanguputru ja sealiha. Ka ilma sai küünlapäeval ennustada. Usuti, et kui küünlapäeval on taevas selge, siis tuleb ilus suvi, taevas on pilves, siis sajab kogu suve.