Eesti jõuvaru

Hernes

Pisum sativum
Põldhernest kasvatati siinsetel põldudel arvatavasti juba meie ajaarvamise alguses. Hernes on vähenõudlik ja vastupidav põllu- ja aiakultuur, mida võib külvata juba varakevadel. Hernest sai toitvat suppi, puruks tambitud teradest keedeti putru ja küpsetati käkke. Hernes kuulus ka kama koostisse. Keppide najal roniv ja peamiselt värskelt tarvitatav aedhernes sai koduaedades tuntumaks aga alles 20. sajandi algupoolel.

-Pääsusilma ja kullerkupu õite ajal paras ernest külva. Külvat varem lähevat ernet ussitama, külvat hiljem ei kee pehmeks. (Rannu)

Põlduba

Vicia faba
Põlduba oli tuntud aiavili juba keskajal ja soolaga keedetud värsked oakaunad armastatud õllekõrvane. Enamasti keedetigi oaterad soolvees pehmeks, nõrutati ja söödi kuivalt. Oasupp täitis korralikult kõhtu ja purustatud ubadest keedeti putru ning tehti käkki. Varasemalt kasvatati peamiselt väikeseteralisi sorte, aga praegu hinnatakse rohkem suurte kaunte ja teradega põldube. Kahjuks tänapäeval põldoa terasid naljalt poest enam ei leia.

-Uba külva hommiku enne päikese tõusu, mill sead veel magavad, nii et nad ei näe. (Rõuge)

Aeduba

Phaseolus vulgaris
Aeduba toodi Ameerikast Euroopasse 16. sajandil ja tasapisi on ta vallutanud kogu maailma. Meie aedades hakati aeduba e türgi uba rohkem kasvatama 20. sajandi esimesel poolel. Kasvuvormi järgi eristatakse madalaid põõsasube ja mitme meetri kõrguseks kasvavaid ronijaid e lattube. Eri sortide kaunte ja terade värvus on väga mitmekesine. Aeduba on soojanõudlik taim, mistõttu tema külvamisega ei tohi kevadel kiirustada. Poolvalminud kaunu kasutatakse toiduks peamiselt värskelt, aga küpseid terasid võib ka kuivatada talviseks toiduvalmistamiseks.

Herned ja oad sisaldavad rohkelt kergesti omastatavat valku ning lisaks veel mitmeid vitamiine ja mineraalaineid. Kaunviljade valk on hea asendamatute aminohapete allikas, kusjuures aedoa valku peetakse isegi lihavalgust paremaks.