Kogukondade kasvatamine ja kaasamine kultuuripärandiga seotud tegevustesse Eesti Vabaõhumuuseumis

Eesti Vabaõhumuuseum on saanud Erasmus+ 2025-2026 programmi raames toetust projektile “Kogukondade kasvatamine ja kaasamine kultuuripärandiga seotud tegevustesse Eesti Vabaõhumuuseumis” (2025-1-EE01-KA122-ADU-000325564).

 

Kavakohaselt toimub 2026. aastal kuus maa-arhitektuuri ja kultuuripärandi valdkonna töötajate õpirännet erinevatesse Euroopa vabaõhumuuseumidesse. Projekti eesmärgiks on laiendada täiskasvanuharidusega seotud töötajate erialaseid oskusi, et parandada muuseumi õppe- ja nõustamistegevuse ning kultuuripärandiga tegelemise kvaliteeti. Õpirännete käigus püütakse leida lahendusi erinevate sihtgruppide ja kogukondade paremaks kaasamiseks ning keskkonnahariduse metoodika arendamiseks. Ühtlasi võimaldab projekt arendada Eesti Vabaõhumuuseumi rahvusvahelist mõõdet, leida uusi koostööpartnereid ja uuendada juba toimivaid sidemeid.

 

Erasmus+ programmi riiklik agentuur Eestis on Haridus- ja Noorteameti Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuur.

Rohkem infot programmi kohta leiab agentuuri kodulehelt: https://eeagentuur.ee/

Projekti kokkuvõte

Esimene õppereis Belgiasse Bokrijki vabaõhumuuseumisse 23.-27. aprillil

23.-27. aprillil külastasid viis Eesti Vabaõhumuuseumi töötajat maaarhitektuuri keskusest Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri programmi toetusel Belgias asuvat Bokrijki vabaõhumuuseumi. Õppereisi eesmärk oli täiendada töötajate erialaseid oskusi, et parandada muuseumi õppe- ja nõustamistegevuse ning kultuuripärandiga tegelemise kvaliteeti. Külastuseks valiti spetsiaalselt aprilli viimane nädalavahetus, kuna siis toimus esmakordselt suur erinevate käsitööliste ja meistrite tööd tutvustav avalik üritus.

Õppereisi esimesel päeval võtsid meid vastu muuseumi töötajad Jeroen Desaver ja Rien Bogaert, kes korraldasid meile muuseumis ekskursiooni ja andsid põhjaliku ülevaate muuseumist, enda tööst, traditsioonilisest Belgias levinud vahvärk ehitusest ning nädalavahetusel toimuvast sündmusest.

Bokrijki vabaõhumuuseumi omapäraks on see, et see on osa suuremast organisatsioonist, mis haldab ka suurt loodusparki ümber muuseumi koos arboreetumi ning suure vabaõhumänguväljakuga. Pindala ning hoonete arvu poolest on muusem mõnevõrra suurem kui Eesti Vabaõhumuuseum.

Üheks muuseumi tegevussuunaks on ka traditsiooniliste käsitööoskuste ning materjalikasutuse edendamine läbi koostöö disaineritega omamoodi loomeinkubaatoris. Muuseumi kõrval asuvas mõisamajas on sisse seatud töökojad, korraldatakse töötubasid käsitööoskuste tutvustamiseks, igal aastal antakse välja disainiauhinda.

Kuigi praegu toimib see üksus veel riigipoolse toega, loodetakse tulevikus erasektorit kaasates muuta need tegevused isemajandavaks. Ilmekalt väljendus selline koostöö hiljuti renoveeritud mõisamaja detailideni läbi mõeldud sisustuses: võttes eeskujuks kunagiste aristokraatlike hoonete interjöörid ja tüüpilised esemed, oli disainerid loonud kaasaegsed, kuid traditsioonilistel materjalidel ja tehnikail põhinevad mööbliesemed ja sisustustekstiilid (nt kardinate valmistamisel oli kasutatud hobusejõhve). Üksusel on ka raamatukogu, mille juurde plaanitakse luua n-ö materjaliraamatukogu, mis aitaks disaineritel ja käsitöölistel paremini mõista, uurida ja kasutada naturaalseid materjale ja traditsioonilisi tehnikaid.

Traditsiooniliste tehnikate kasutamist kaasasegsed võtmes näeb ka vabaõhumuuseumis: otsides viise, kuidas külastajatele rääkida leivategemise lugu ja pakkuda värskeid küpsetisi, kasutati ära muuseumi ühe talukompleksi suurt kõrvalhoonet, kuhu arhitektid projekteerisid kaasaegse leivaküpsetusköögi. Köök rajati traditsioonilises vahvärktehnikas hoone sisse, kusjuures kõik uuendused on tagasi pööratavad. Sama kompleksi teises hoones saab jälgida ka leivaküpsetamist traditsioonilises leivaahjus.

Erinevalt EVMist ei korralda Bokriijki vabaõhumuuseum eraldi seminare majaomanikele ja renoveerimis- või kultuuripärandispetsialistidele, küll aga koguvad ja dokumenteerivad nad koostöös Bokrijki loometegevuse inkubaatori ja kogenud meistritega projekti Craftership ja Heritage raames mitmesuguseid käsitööoskusi, teadmist materjalidest ja tehnoloogiatest, mille hulka kuulub ka ehitamisega seotu. Valmivad õppevideod erinevatel teemadel. Samuti korraldatakse Belgia erinevais paigus huvilistele praktilisi töötube.

Muuseum on rakendanud põhimõtet, et mõne museaalse hoone renoveerimistööde lõpetamise järel on korraldatud selle hoone n-ö päritolukogukonnale muuseumis kokkutulek, et säiliks side kogukonna ja muuseumisse toodud hoone vahel. Kogukondi on kaasatud peamiselt läbi kohalike ajaloo- ja muinsusseltside.

Õppereisi teine ja kolmas päevas möödusid muuseumis suurel käsitöölistele ja meistritele pühendatud sündmusel. Käsitööliste päevade raames tutvustati muuseumis nii klaasipuhumist, taimedega värvimist, puutööd, savipõrandate rajamist, kui ka Belgiale omast vahvärk konstruktsiooni punutud saviseinte ehitamist ja krohvimist.

Oli põnev, et muuseum on lasknud disainida pisikese vahvärkhoone sõrestiku, mille peal saab näitlikustada ja harjutada vahvärk-tehnikat, samuti näidata erinevaid katusekattematerjale ja -tehnikaid. Sõrestik on kokkupandav ja seda saab transportida eri paikadesse, nt messidele kaasa võtta.

Täheldasime, et ka Bokrijki muuseum seisab silmitsi traditsiooniliste piirkondlike katusematerjalide kasutamisega seotud raskuste ees. Vaid ühe elumaja ja abihoone katus on ehitatud õlgedest. Neilgi on keeruline koha pealt saada sobivat katuseõlge.

#erasmuspluss #euroopasolidaarsuskorpus #erasmus+

Teine õppereis Taanis asuvasse Den Gamle By vabaõhumuuseumisse 25.-27. mail

25.-27. mail oli viiel Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri ja kultuuripärandi valdkonna töötajal võimalus külastada Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri programmi toetusel Taanis Aarhusis asuvat Den Gamle By vabaõhumuuseumi. Tegemist on ajaloolist linnaelu kajastava muuseumiga, mille väljapaneku kvaliteet ja käsitletavate teemade ajakajalisus teeb sellest ühe silmapaistvama vabaõhumuuseumi kogu Euroopas. Kuna EVM on välja töötamas haridusprogrammi vaimsete erivajadustega külastajatele, oli õppereisi üheks eesmärgiks tutvuda vastava praktikaga Den Gamle By’s, kes on olnud sel alal pioneeriks ja eeskujuks paljudele teistele. Samuti tundsime huvi tundlike ja keeruliste teemade käsitlemise vastu ekspositsioonis ning soovisime saada kogemusi, kuidas kaasata ja kõnetada erineva sotsiaalse ja kultuurilise taustaga inimesi.

Den Gamle By võlub oma ehedusega! Sestap on tegemist Taani populaarsuselt teise kultuurharidusliku muuseumiga, mida külastab üle 568000 inimese aastas. Ajalooliselt tõetruu miljöö loomise kõrval pannakse väga suurt rõhku ka omaaegsete oskuste ja käsitöövõtete säilitamisele ja edasiõpetamisele. Muuseumis on mitmeid suurepäraselt sisustatud ja toimivaid töökodasid ning arvestatav aiandus.

Meie huvi keskendus eeskätt kaasamisele ja vahendustegevusele. Meid vastu võtnud pedagoogid Pauline ja Birgitte andsid põhjaliku ülevaate muuseumi haridusvaldkonna tööst. Kõlama jäid mõtted, et muuseum peab pakkuma eeskätt emotsioone, olema kaasav, kujutlusvõimet elavdav ja kriitilist mõtlemist toetav. Põnevust pakkus uus haridusprogramm, mis aitab kasvatada tolerantsust vähemuste suhtes (LGBT, autism, usulised ja rahvuslikud eripärad). Den Gamle By programmides kasutatakse sageli reaalsete lugude põhjal kujundatud tegelasi, kelle positsioonilt on lihtsam diskussiooni tekitada. Tore oli kogeda, et igapäevatöös on nii meie kui taani muuseumipedagoogidel üsna sarnaseid väljakutseid.

Ääretult huvitav oli tutvuda dementsetele mõeldud keskkonna ja tegelusprogrammiga, millest oli palju õppida. Suhtumine vaimsete erivajadustega külastajatesse on ääretult delikaatne, lugupidav ja pisiasjadeni läbimõeldud. Eriprogrammide läbiviimiseks on muuseumis sisustatud 1950. aastate stiilis korter, sest just sellesse aega jääb praeguste 80-aastaste nooruspõlv ja tegus aeg. Dementsetele suunatud programmid on saanud väga positiivset tagasisidet, sest suudavad seda rasket haigust põdevaid inimesi avada ja nende mälu äratada.

Nn mälukorteris toimus ka meie kohtumine muuseumi direktor Julie Rokkjær Birchiga. kes tutvustas Den Gamle By uut visiooni ja strateegiat aastani 2030. Selle keskmes on kodutunde rõhutamine nii asutusesisesel, kohalikul kui ka riiklikul tasandil, korduvkülastuste kasvatamine, erinevate sihtgruppide kaasamine.

Reisil tutvusime ka muuseumi telgitagustega. Den Gamle Byl on tohutu suur elavdajate armee, kes kõik tuleb ajastuomaselt rõivastada. Selleks on muuseumil oma õmblustöökoda, kus valmivad sobivad kostüümid nii 1974, 1923 kui ka 18.-19. sajandi ekspositsiooni tarbeks. Muuseumi kõrghooaeg on juulis, mil seda külastab u 12000 inimest päevas. Teine kõrgpunkt on jõulud. Hooaja kõrghetkedel on muuseum põhjalikult erinevate tegelastega kaetud. Muuseumi elavdamisel on oluline roll umbes 330-360 vabatahtlikul.

Tore, et meil oli piisavalt aega, et muuseumiga ka omal käel põhjalikult tutvuda ning omavahel arutleda. Tähelepanu väärib, kui julgelt käsitletakse n-ö raskeid ja tundlikke valdkondi, mis põhinevad sageli reaalsetel karakteritel ja nende mälestustel. Fookusesse on toodud arutelu õhutavad teemad nagu naiste õigused, abort, samasooliste kooselu, Gröönimaale tehtud ülekohus, sallivus, immigratsioon, võõrtöölised, erivajadused, demokraatia. 1974/2014 linnaosa kuraatori Anna juhtimisel toimunud ekskursioonil saime teada, kuidas on selleks kogukondi ja erinevaid informante kaasatud. Saime palju mõtlemisainet ja kasulikke võtteid, mida oma edaspidises töös rakendada.

 

Et meie vabaõhumuuseumis on elavat arutelu põhjustanud nõukogudeaegne kolhoosi kortermaja, siis saime taani kolleegide palvel seda, aga ka 1950. aastate algust käsitlevat Sepa talu lähemalt tutvustada. Workshopil toimus konstruktiivne arutelu tundlike teemade kajastamisest ning kaasavatest haridusprogrammidest. Väga oluliseks reisi tulemuseks on uued kontaktid Den Gamle By kolleegidega, kellega loodame koostööd jätkata ka edaspidi.

 

Vastuvõtjate soovil hõlmas meie õppereis ka Moesgaardi muuseumi. 2014. aastal valminud uues moodsas peahoones sukeldusime terveks pikaks päevaks vaimustavatesse arheoloogia ja etnograafia väljapanekutesse. Imetlust äratasid nii heatasemeline näitusekujundus, erinevate AV ja disainlahenduste kasutamine kui ka mahukaid teemasid kokku võtvad näitusetekstid, mis olid erineva taustaga külastajatele lihtsasti arusaadavad.

Kolmas õppereis Ungarisse Szentendre Vabaõhumuuseumisse 29.06–03.07

Oleme väga tänulikud ja õnnelikud, et saime võimaluse kiigata Ungari vabaõhumuuseumi köögipoolele, tutvuda toredate väljamaa kolleegidega ja nautida 43-kraadist kuumust.

 

Meie reisiseltskonda kuulusid Kerti, Allan, Birgit ja Einike, kes kõik kohtusid sealse muuseumi nende endi tööd tegevate inimestega. Väga tore oli tõdeda, et muuseumitöötajad on üks eriline liik inimesi, kes olenemata riigist teevad oma tööd tohutu kire ja pühendumusega. Sealne imearmas muuseumi pedagoog Marta tutvustas meile erinevatele sihtrühmadele mõeldud haridusprogramme, millest saime ka ise aktiivselt osa võtta. Eriti tore oli rollimänguline programm, kus saime kehastuda juudipereks, kes peab kompromissile jõudma ja elulise tähtusega otsuseid langetama.

 

Mulle läks väga hinge see, missuguse soojuse ja armastusega Marta puuetega lastesse suhtus. Samuti rääkis ta sütitavalt dementsusega inimestest ja neile korraldatavatest tegevustest. Hea oli teada saada, et neil on väga tihe koostöö lastekodude ja erikoolidega, kust lapsed käivad igal aastal tasuta haridusprogrammides ja lastelaagrites. Väga suureks üllatuseks oli see, et sealsed pedagoogid teevad aastas 9 lastelaagrit, erinevas vanuses lastele. Samuti korraldavad nad laagreid lasteaia õpetajatele ja pakuvad erinevaid koolitusi. Kuna Szentendre muuseum on talvehooajal suletud, siis tehaksegi suvel väga, väga palju tööd ja talvel puhatakse.

 

Suurürituste koha pealt saime teada, et neil on suur meeskond, kus iga liige vastutab erinevate toimingute eest. Teadurid mõtlevad välja ürituse teema ja otsivad vajalikke ajaloolisi materjale, näitlejad mängivad elavat ajalugu, rekvisiitorid otsivad vajalikud esemed jne.

 

Harjumatu oli see, et nende muuseumis ei kanna ei pedagoogid ega perenaised-peremehed ajastukohaseid riideid. Igaüks võib teksades oma tööd teha. Mõistsime, et meie muuseumi perenaised ja peremehed näevad oma ajaloolises riietuses imelised välja.

 

Meie suureks kurvastuseks selgus, et Szentendre muuseumis pole ühtegi looma. Tundsime puudust koduloomade häältest ja sõnnikuhaisust.

 

Igatahes oli reis meile kõigile väga kasulik, sest pakkus võimaluse võrrelda ja analüüsida asju, mis meil hästi toimivad ja mida tasuks sealt eeskujuks võtta. Meie reisiseltskond oli väga tore ja me kõik mõistsime, et meil on väga vedanud, et meie hobid ja töö ühtivad ning sellepärast me töötamegi vabaõhumuuseumis.

 

Kogu programm oli Mareti poolt nii hästi koostatud, et meil oli piisavalt aega ka iseseisvalt muuseumis ringi vaadata ja olustikku uurida. Vabal ajal sai igaüks tegeleda oma meelistegevustega. Allan sai otsida ja osta seenest tehtud mütse ja muusikainstrumente, Einike sai mooruspuu marju korjata ja saunas mõnuleda, Kerti otsis igal õhtul marke ja postkontorit, Birgit nautis kauneid linnavaateid ja tegi ilusaid pilte. 

Neljas õppereis Rootsi maailma vanimasse vabaõhumuuseumisse Skansenisse 24.–25. septembril.

Õppereisi üheks eesmärgiks oli saada kogemusi, kuidas kaasatakse Skansenis kogukonda kultuuriväärtusliku ehituspärandi säilitamisel ja ajaloo elavdamisel.

 

Ülevaate organisatsiooni struktuurist, tööprotsessidest ning vabatahtlike kaasamisest tegid peavarahoidja Ulrika Sundberg ja avalikkuse kaasamise juht Eva Blomqvist.

Olime üllatunud, kui hea koostöövõrgustik on loodud kohalike käsitöölistega. Muuseumi ajaloolistes töökodades tegutsevad keraamikud, klaasipuhujad, kullassepad, plekksepad ja kingsepad on ühendanud oma igapäevase töö pärandoskuste tutvustamisega, elavdades nii kogu muuseumi. Samal ajal on neil võimalus ka oma toodangut kohapeal müüa. 

Muuseum on peaaegu et teiseks koduks ka üle poolesajale vabatahtlikule, keda kaasatakse nii sündmuste läbiviimisse kui ka igapäevatöösse. Muuseumikogu esemete restaureerimisel ja konserveerimisel tehakse suur töö koostöös ametikoolidega, olles nende õpilastele praktikabaasiks.

Skanseni kolleegid näitasid meile lahkelt ka oma nn köögipoolt. 
Kustumatu mulje jättis muidugi kostüümiosakonna tekstiilihoidla, mille koridoril peaaegu et lõppu ei paistnudki. Kõik tekstiilid on aastakümnete järgi sorteeritud ning riiulid on täis kingapaare ja kauneid kübaraid. Tekstiili- ja kostüümiosakonna juhataja Camilla von Braun Scardigno tutvustas süsteemi, kuidas ligi 100 vabatahtliku kostüüme alati laitmatult korras ja puhtana hoitakse.

Konservaator David Fucik tutvustas meile pooleliolevaid töid ja viis meid jalutuskäigule alanud talvehooajaks juba suletud hoonetesse ning kunstnik Julius Kronbergi ateljeesse, mis on külastajatele veel avamata ja mille seintel on ligi 100 kunstiteost. Kõige huvitavam on see, et ateljee interjöör on säilinud täpselt nii, nagu see oli 100 aastat tagasi: sahtlid on täis korrastamata töövahendeid ja õlivärve.

Kuraator Lina Gissberg tutvustas meile muuseumi aiandust ja seda, kuidas erinevad aiad on aja jooksul Rootsis arenenud. Saime põhjaliku ülevaate muuseumis aiandusalal viimasel ajal tehtust, käsilolevatest uuendustest ja tulevikuplaanidest. Seda alates kitsikuses elanud pere väikese peenrasiilu planeerimisest kuni kogukonnaaedadeni välja. Ta tõi välja ka kitsaskohad, mis vajavad nii suure külastajate arvu kui ka kiiresti levivate taimeliikide tõttu korrigeerimist.

Meile jäi aega muuseumi ka iseseisvalt avastada. Nii saimegi hommikul külastada kohvikut, mille ahjust tulnud küpsetiste lõhn tekitas elevust isegi kohalikes koolipoistes, kes tahtsid kohe otse muuseumitunnist värskeid saiakesi ostma minna. Meie õuelaua juurde koondusid kokku aga nii muuseumis vabalt ringi jalutavad kanad kui ka aplad varblased. Skanseni kõige metsalisemal alal, loomaaias, oleksime võinud jäädagi vaatama looduses avaral alal toimetavat ilvesepaari koos poegadega ning erinevaid metsloomi alates pruunkarudest kuni põhjapõtradeni välja. Taluõuel patseerinud tumeda- ja heledalaigulised kodusead esindasid aga Rootsi pärandtõugu. 

Meie suur tänu ja sügav kummardus Skanseni toredatele kolleegidele, kes meid äärmiselt külalislahkelt vastu võtsid ja väärtuslikke kogemusi jagasid!

Viies õppereis Detmoldi vabaõhumuuseumisse „Hellerlecht“ Saksamaal 

2.-5.septembril külastasid viis Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri ja kultuuripärandi valdkonna töötajat Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri programmi toetusel Saksamaal Detmoldis asuvat vabaõhumuuseumi „Hellerlecht“. Õppereisi üheks eesmärgiks oli uurida, kuidas Detmoldis säilitatakse kultuuriväärtusliku ehituspärandit. Teiseks eesmärgiks oli saada ülevaade, mil moel kogutakse aianduse ja loomakasvatuse ajaloo alast teavet ja teadmisi, millised meetodeid seejuures kasutatakse ning kuidas  saadud teavet õppe- ja muudes vahendustegevustes kasutatakse. Külastuse aeg oli valitud selliselt, et ühel päeval saime osaleda ka Detmoldi vabaõhumuuseumi igasügisesel kahepäevasel suurüritusel „Freilichtgenuss“.

Detmoldi vabaõhumuuseum sarnaneb teatud mõttes Eesti Vabaõhumuuseumiga. Pindalalt on see küll mõnevõrra suurem, olles üks Saksamaa suurimaid vabaõhumuuseume, ja ka hooneid on seal palju rohkem. Muuseumis eksponeeritakse Vestfaali piirkonna maaehitisi ja püsiekspositsioon on üles ehitatud geograafilist printsiipi silmas pidades. Hoonete vahel laiuvad põllud, aiad, karjamaad, metsatukad ja veekogud, mis aitavad luua tõetruud pilti ajaloolisest külamaastikust.

Detmoldi Vabaõhumuuseumisse toodud hooned on erinevatest ajaperioodidest pärit põhiliselt tammepuidust konstruktsiooniga vahvärkmajad. Vanimad hooned on ehitatud juba 16. sajandil ja nende säilitamine nõuab pidevat seiramist ja tõsist tööd. Nagu enamus vabaõhumuuseume on ka Detmoldi vabaõhumuuseum pidanud pikaajalist võitlust puitu kahjustavate mardikate (Xsestobium rufovillosium) vastsetega, kes eelistavad oma elutegevuseks just tammepuitu. 

Dr. Hubertus Michels ja hoonete ajaloolane Björn Kastrup tegid meile põhjaliku ringkäigu muuseumi erinevates talukompleksides ja andsid hea ülevaate erinevatel aegadel läbiviidud puidu töötlemise viisidest ning nende tõhususest. Kuulsime, et oma 20 ajaloolist hoonet on veel lahtivõetult virnas ja ootab ülesehitamist. Meile näidati puidutöökoda, erinevaid materjale ja tehnoloogiaid, mida museaalhoonete konserveerimisel ja restaureerimisel kasutatakse. Hoonete korrashoiuga tegeleb Detmoldis 24 restauraatorit, nende hulgas ka tislerid ja tekstiilirestauraator.

Muuseumi viimaste aastate suurimaid projekte on olnud kaasaegseks külastus- ja näitusekeskuseks projekteeritud hoonekompleksi väljaehitamine. Moodsa arhitektuuriga uus hoone on ühtaegu ka säästva ja keskkonnasõbraliku ehitamise näide, mis tutvustab traditsiooniliste ehitusmaterjalide kasutusvõimalusi tänapäeval. Külastuskeskusest ja muuseumi toimimise põhimõtetest andis meile suurepärase ülevaate muuseumi asedirektor Gefion Apel. Hoonega oli põnev tutvuda, sest oli ju alles hiljaaegu ka meie muuseumil uue ja moodsa külastuskeskuse ehitamise plaan.

Detmoldi vabaõhumuuseumisse on juba aastakümneid kogutud ajaloolisi aia- ja põllukultuure ja nende kasvatamisel on muuseumil suured kogemused. Loodud on rikkalik vanade õunasortide kollektsioon ja eksponaattalude juurde on rajatud eri ajaperioodidele iseloomulikud taluaiad. Aia- ja põllukultuurid moodustavad püsiekspositsiooni loomuliku osa ja aitavad luua ehedat talu- ja külamaastiku tunnet. Samas leidub ekspositsioonis piisavavalt selgitavad infotahvleid aedade ja taimede kohta. Muuseum on ka oluline pärandtaimede säilitaja, mistõttu kogutakse igal aastal hulgaliselt aia- ja põllukultuuride seemneid. Seda, kuidas aianduse ajaloo kohta infot ja materjali otsitakse ja saadud teadmisi muuseumis rakendatakse, tutvustas meile aednik Elmar Zeileis. Margret Blumel korraldab aiataimede seemnete kogumist, puhastamist ja säilitamist ning rääkis meile selle tegevuse köögipoolest. Meile näidati selleks otstarbeks sisseseatud seemnemaja ja sealsed töötingimused ja võimalused tegid  kohe natuke kadedaks.

Teine suur teemavaldkond, mille poolest Detmoldi vabaõhumuuseum silma paistab, on ajalooline loomakasvatus, mida tutvustas meile Kornelia Begeman. Eesmärgiks on säilitada kohalikke ajaloolisi kodulooma- ja linnutõugusid ning neid külastajatele tutvustada. Pea iga talu õuel ja külatänavatel jalutasid vabalt ringi kanad, haned või pardid. Lisaks lammastele ja kitsedele peetakse  muuseumis ka hobuseid, veiseid ja isegi sigu. Viimast vaatamata Saksamaalgi esinevale seakatkule. Loomad ja linnud olid ekspositsioonis väga nähtavad ja täiendasid seda väga loomulikult. Nad ei ole muuseumis lihtsalt eksponaadid, vaid neil on ka oma ülesanne täita. Hobused veavad ringi külastajaid, teised rohusööjad aga hoiavad korras kultuurmaastikke ja  toetavad sellega looduslikku mitmekesisust. Kokkuvõtteks võibki öelda, et aiad ja põllud ning loomad karjamaadel ja taluõuedel aitavad külastajatel mõista, kuidas üks talu toimib tervikliku majandus- ja ökoloogilise üksusena.

Detmoldis pööratakse suurt tähelepanu aianduse ja loomakasvatusega seotud hariduslikele tegevustele. Seejuures peetakse oluliseks ajaloolise aianduse ja loomakasvatuse sidumist tänapäevaste elurikkuse ja keskkonnateadlikkuse teemadega.  Selleks korraldatakse erinevaid teemapäevi, ekskursioone ja demonstratsioone. Näiteks sügisesel suurüritusel Freilichtgenuss oli nn rohemeeskond pea täies koosseisus väljas ja tutvustas külastajatele pärandkultuure, looduslikke niidutaimi, seemnete kogumist jm taimekasvatusega seotut, aga räägiti ka tuleviku aianduse võimalustest.

Ühel päeval külastasime vastuvõtjate soovitusel Detmoldi lähedal asuvat Lage ajaloolist tellisetehast. Sellest on saanud tööstuspärandit tutvustav muuseum, mis siiani teatud aegadel aastas tööle pannakse ja kus toodetud telliseid kasutatakse Detmoldis vanade hoonete restaureerimisel.