Küünlapäev "Pimedusest valgusesse" 

Eesti rahvakalendris on küünlapäev olnud suure tähtsusega püha. Küünlapäevaga löödi talve selgroog lõhki ja loodus hakkas tasapisi kevade poole tüürima. Samas pidi kindlasti pool talvisest toidutagavarast alles olema, et söögipoolis enne uut saaki otsa ei lõppeks. 

Küünlapäev oli ka üks aasta neljast naiste pühast. Õrnema soo esindajad  võisid sel päeval isegi kõrtsi minna ja kaunist jumet andvaid napse pruukida.

Küünlapäeval oli kombeks küünlaid teha ja arvati, et just sel päeval tehtud küünlad põlevad kõige kauem ja kõige eredama leegiga.

Tänapäeva inimestel on elu ilma elektrita raske ette kujutada. Elekter on iseenesestmõistetav ja annab meile valgust, sooja, paneb tööle kodumasinad ning isegi auto. Tugeva tormi tõttu kadunud elektrita on kogu igapäevane elu katsumusi täis. Sugugi kaugel pole aga aeg, mil kõikide toimingutega saadi hakkama ilma elektrita. Kuidas elu enne ja pärast elektri tulekut kulges, saab muuseumis näha ja kogeda küünlapäeva eel 1. veebruaril.

Sepa talu. „Lambarasvast küünal aitab raskel ajal hädast välja“

Varajasel nõukogude ajal oli elu Eestis väga raske. Elati pidevas küüditamise hirmus ja kõigest oli puudus. Olgugi, et petrooleumilambid olid juba ammu kasutusel, ei saanud neid petrooleumi puudusel täita. Õnneks on Sepa talu pererahvas nutikas ja kasutab valgusallika saamiseks esivanemate meetodit, tehes lambarasvast küünlaid. Sepikojas teeb perepoeg käepärastest vahenditest küünlahoidjaid.

Kuie koolimaja. „Uus algus ja vaimuvalgus“

Kuie vallas on äsja valminud uus külakool. Noor koolmeister on väga rõõmus, et saab ametit pidada nii moodsas, suurte akende ja õlilampidega majas. Õpilased, kes uude koolimajja esimest korda tulevad, saavad oma silmaga nii uhkesti valgustatud ruumi näha. Õpetajahärra on kindel, et nendes tingimustes on õpilastele palju kergem vaimuvalgust jagada ja jumalasõna rääkida. Esimeses usuõpetuse tunnis räägitakse maailma loomisest.

Härjapea talu. „Elektrit oodates“

Elekter on jõudnud Eestimaale! Peale ametiasutuste on ka taludesse hakatud tasapisi elektrit tooma. Härjapea talu pererahvas teeb ettevalmistusi suure muutuse tulekuks. Perenaine koostab nimekirja kodumasinatest, mida ta kavatseb talu elektrifitseerimise järel soetada. Peremees uurib kogu vajaminevat inventari, lühtreid, juhtmeid ja muud.

Kolhoosimaja

2019. aasta interjööriga korter. „Küünal kaasajal“

Kaasajal on küünla tähendus ja vajadus selle kasutamise järele muutunud. Valguse saamiseks piisab nupule vajutamisest. Samas pole küünla, kui helgust ja valgust loova eseme tähtsus ajas mitte kahanenud, vaid kasvanud. Küünlaid tehakse väga mitmesugustest materjalidest ja erineva välimusega. Poes on küünalde valik tohutult suur, kuid neid võib valmistada ka kodus. Kõige parema lõhnaga on mesilasvahast küünlad, mida saavad külastajad koos perenaisega väikese lisatasu eest valmistada.

1978. aasta interjööriga korter. „Elekter muudab elu mugavaks“

Peretütar ja pereema on läbi tutvuste oma koju märkimisväärse hulga kodumasinaid muretsenud. Nende kasutamine muudab elu palju lihtsamaks ja mugavamaks. Ema on nende imeasjade suhtes pisut skeptiline, aga tütar demonstreerib kõiki neid elektri jõul töötavaid masinaid suure uhkusega. Vahvliküpsetajaga tehakse krõbedaid vahvleid ja mulksuga kohvikann keedab parimat kohvi.

Pulga talu. „Peeruvalgel“

Olgugi, et aknast palju valgust ei paista ja peeruvalgus on üsna ahtake, tuleb pererahval vajalikud toimetused ka pimedal talveajal kodus ära teha. Ema paikab sokke ja isa vestab puust lusikaid ning parandab vajalikke tööriistu. Laste ülesanne on peerge vahetada ja veerimist õppida. Kõik on hämarusega harjunud ja paremat ei oska tahtagi. Pealegi saab ju pilakut oma äranägemise järgi ümber paigutada.