Kaameraga kaduvat püüdmas. Gea Troska 100

Kaameraga kaduvat püüdmas. Gea Troska 100

Näitus Kolu kõrtsi talli all

10. veebruar – 27. september 

Kolu kõrtsi tallialuses on avatud näitus nimeka Eesti etnograafi Gea Troska fotodest, mis jäädvustavad taluarhitektuuri ja külamaastikke. Pildistused on tehtud Eesti eri paigus peamiselt 1960. aastate välitöödel, kui otsiti sobivaid hooneid vastselt asutatud vabaõhumuuseumi jaoks. Näitus tähistab Eesti Vabaõhumuuseumi ühe rajaja Gea Troska (1926-2015) sajandat sünniaastapäeva.

Gea Troska õppis Tartu ülikoolis etnograafiat keerulisel ajal kohe pärast Teist maailmasõda. Eduka lõpetamise järel 1950. aastal sai ta võimaluse edasi õppida aspirantuuris Moskvas. Paraku sunniti ta 1952. aastal ülikoolist lahkuma. Seejärel viis tee teda muuseumimaailma: 1953. aastast töötas ta Tallinna Linnamuuseumis, 1955. aastast selle direktorina. Troskal ei kadunud soov väitekirja kaitsta ning ta asus uurima Eesti ajaloolist külaasustust. See tõi ta vabaõhumuuseumi kavandajate ringi ning ta osales selle planeeringu koostamises. Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum asutati 1957. aastal.

Paar aastat hiljem, 1960. aastal, asus Gea Troska ka ise vabaõhumuuseumis ametisse. Ta osales vabaõhumuuseumi suures ülesehitustöös, uurides Eesti eri piirkondade taluarhitektuuri ja aidates luua muuseumi ekspositsiooni. Fotoaparaadist sai Gea Troska jaoks oluline tööriist. 1960. aastatel rändas ta välitöödel mitmel pool Eestis, et leida muuseumisse toomiseks sobivaid hooneid. Näitusele jõudnud fotod pärinevad Saaremaa, Põhja- ja Lääne-Eesti ranniku ning Mulgimaa välitöödelt. Ta on pildistanud taluhooneid rehielamutest ja lihtsatest saunadest uhkete häärberiteni, aedasid, kaevusid, väravaid, külateid, muuseumitöö jaoks vajalikke ehituslikke konstruktsioone ja detaile. See oli aeg, mil ühiskonnas oli võetud suund maaelu linnastamisele. Samal ajal leidus külades veel mõndagi arhailist, mis pälvis etnograafi tähelepanu ja kutsus jäädvustama, olgugi et oli viltu vajunud või mitmekordselt lapitud. Gea Troska toonastel pildistustel avaneb justkui kahe ajastu piiril olev Eesti küla. Maaelu dokumenteerimise kõrval aimub neilt fotograafi soovi ainest raamistada, püüda rütme ja kontraste, taotleda kunstilist terviklikkust.

Gea Troska soov väitekirja kaitsta ei raugenud. See sai võimalikuks 1974. aastal pärast tööle asumist Ajaloo Instituuti (1971), kus ta sai pühenduda Eesti ajaloolise külaasustuse, maakasutuse, taluõuede, saunakülade jms akadeemilisele uurimisele. Neil teemadel on ta kirjutanud paarkümmend teaduslikku artiklit. 1987. aastal ilmus kokkuvõttev monograafia „Eesti külad XIX sajandil“. Taasiseseisvumise algusajal osales ta mitme suure etnograafiaalase väljaande koostamisel („Eesti rahvakultuuri leksikon“, „Eesti rahvakultuur“); tema laialdased teadmised asustusest ja selle uurimise allikatest olid abiks koduloolastele. Eesti Vabaõhumuuseumiga jäi Gea Troska seotuks muuseumi teadusliku nõukogu kaudu.