17. septembril kl 10–16

Sügislaat kestab kl 10-16. Programmi tegevused toimuvad muuseumi hoonetes ja õuedel kl 11-16.

Tavapilet 12 €, sooduspilet 9 €, perepilet 24 €

Eesti Vabaõhumuuseumi aastapääsme ja muuseumikaardiga on sissepääs sündmusele tasuta!

OSTA PILET

Leival on eesti rahva elus olnud nõnda suur roll, et see tähistab nii leivavilja kui toitu üldiselt, aga ka elatist, ametit ja elu ennast. Kõik see kajastub meie keeleski: elatakse leibkondades, teenitakse leiba ja pärast sööki lastakse leiba luusse.

Seekordsel Eesti Vabaõhumuuseumi Eesti Leiva päeval ja sügislaadal tutvustame tuttavamaid ja vähem tuntud leiva kohta käivaid väljendeid, vanasõnu ja ütlusi. Mida tähendab hea leiva otsa saama või leivaamet? Muuseumis saad teada!

Mööda muuseumi peateed ja Köstriaseme talu karjaõuel kulgeb traditsiooniline käsitöö- ja toidulaat, leivatootjad leiab Sassi-Jaani talu eest. Nii kodused küpsetajad kui ka väiketootjad on oodatud osalema parima leiva konkursil, mis toimub Kolu kõrtsis.

Osale parima laadaleiva konkursil.

KUIDAS JÕUDA VABAÕHUMUUSEUMISSE?

Autoga: tasuta parkimine nii muuseumi peavärava parklas, Tehasemaja parklas kui ka tagumises parklas (ca 1 km peaväravatest Kakumäe suunas).

Ühistransport: muuseumi väravasse toovad bussid nr 21 ja 21B. Muuseumist kesklinna suunas viivad bussid nr 41 ja 41b. Bussid nr 22, 42 ja 43: sõita kuni Zoo peatuseni, sealt ca 15-minutiline jalgsimatk mööda mereäärset teed. Sõiduajad leiab siit. 

Kergliiklus: Bolti tõukeratta saab jätta muuseumi parklasse, jalgrattaga võib ringi sõita ka muuseumi territooriumil.

Leivapäeva mäng

Leia punased raamatud Sassi-Jaani, Roosta ja setu talust ning peipsivene majast ning lahenda sealsed ülesanded. Küsi perenaiselt vihjeid, õige vastuse korral ütleb perenaine sulle ühe tähe. Kui oled kõik tähed kokku kogunud, saad neist kokku leivateemalise sõna. Õige sõna eest küsi auhinda setu talu perenaiselt!

Sutlepa kabel – Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Leiva õnnistamine

Esimesed teadaolevad eestikeelsed tekstid pärinevad 16. sajandist. Kullamaa vakuraamatust leiab Meieisapalve, Maarja palve ja usutunnistuse eestikeelsed tõlked. Kuna tekstid kirjutati üles kuulmise ja alamsaksa kirjareeglite järgi, võivad need praegusel ajal olla asjatundmatule arusaamatud.

Meieisapalves tähistab “igapäevane leib” kõike seda, mida inimesel eluks vaja: toitu ja ihukatet, eluaset, põlde ja kariloomi, pere ja sõpru, tervist ja head käekäiku.

 

Kl 11.30 Leiva õnnistamine, laulab Rahvusraamatukogu naiskoor. Teenib õpetaja Miina Piir.  

 

Kolu kõrts – Jätku leiba!  Parima leiva võistlus, koorid

Leivateenimise kõrval tuleb ikka võtta aeg, et öelda „jätku leivale!“ ja võtta leiba ja leivakõrvast, lasta siis leiba luusse, sest ega inimene üksnes leivast ela. Kõrts pakub leiba ja maitsvat leivakõrvast  nii suurtele kui väikestele. Sööjatele leivajätku soovimise komme on õige vana ning ulatub aega, mil seda mõeldigi sõnasõnaliselt.

 

Kõrtsi tallialuses esinevad koorid.

Kl 12–14.30 Tule ja vali parim laadaleib!

Kl 13.00 leelokoor Sõsarõ

Kl 14.00 EVM segakoor

Kl 15 Parima leiva väljakuulutamine

 

Sassi-Jaani talu ees – Küla leib on magusam. Leivalaat

Peateelt Sassi-Jaani talu ees leiad leivatootjad, kelle leib tasub kindlasti koju kaasa osta.

 

Sassi-Jaani talu – Kivi ei jahvata üte poolega. Käsikivil jahvatamine

Proovi aidamademel käsikiviga vilja jahvatada!

 

Köstriaseme talu – Kes tööd ei tee, see leiba ei söö. Rehepeks

Leiva saamiseks tuli näha palju vaeva ja teha rasket tööd: rukist lõigati põllul sirbiga, seoti vihkudesse ja seati hakkidesse. Pärast järelkuivatamist rehetare partel tuli vilja peksta ja tuulata, terad käsikivil jahuks jahvatada, sellest tainas sõtkuda. Rehepeks oli üks mustemaid ja raskemaid leivaga seotud töid. Rehealuse põrandale laotatud kuivatatud viljapihke peksti kootide või vartadega, kuni viljaterad peadest eraldusid.

Köstriaseme talu rehealuses saad ka ise rehepeksu proovida.

 

Köstriaseme talu karjaõu – Vedel leib ja humalavesi.

Käsitööõlle ja veinimüüjad leiab Köstriaseme talu karjaõuelt. Sissepääs taluõuelt!

 

Nuki saunikutalu – Ammet kõik, mis leiba annab

Vesta käsitöömeistrite õpetuste järgi puust pudrunui või karjalapse mänguasi. Olenevalt esemest on töötoa tasu on 5–10 €, tasumine sularahas! Vestmiseks varu 15–45 minutit aega.

Nätsi tuulik – Tee tööd higiga, siis sööd leiba himuga. Capoeira-treening ja etendused

Meie esivanemad harisid põldu, talitasid loomi ja tõid leiva lauale ikka higi ja vaevaga. Töö nõudis palju jõudu ja liigutamist, mis tegi ka kõhu tühjaks. Seda paremini maitses söögilauas leib. Praegusajal, kui valdav osa inimesi töötab peaga, on liigutamiseks hulganisti võimalusi, mis on üle maailma meieni jõudnud.

Tallinna Capoeira Spordikool kutsub huvilisi avatud treeningule. Capoeira on vägivallatu spordiala, kus õpetatakse, kuidas saada tugevamaks, kiiremaks, kuidas olla enesekindel, motiveeritud ning huvitatud õpingutes.  

Kl 12.30, 13.30 ja 14.30 saab veidi leiba luusse lasta ning vaadata spordikooli capoeira-etendust.

 

Pulga talu – Leibu ühte kappi panema. Pulmanäitus, suitsusaun

Täisverelisteks külaühiskonna liikmeteks loeti vaid abielurahvast. Sestap oli abieluseisus ihaldusväärne ja talupoja elu kõrgpunktiks pulmad, mida püüti tähistada võimalikult uhkelt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui kogu külarahvas. Uue leibkonna loomine vajas ümberkaudsete tuge ja heakskiitu.

Pulga talus peetakse pulmi. Rehetoas on rikkalikult kaetud pulmalaud, mis pidi kindlustama noorpaarile leiva jätku kogu eluks.

Rehealuses saab uudistada eesti pulmakombestikku tutvustavat näitust “Hõissa, pulmad!”.

Suveköögis-saunas valmistatakse pulmalistele odrakäkke ja köetakse suitsusauna.

 

Nulli-Maie saun – Nööriga lõika leiba, pastlakannast helbi suppi

Ebasoodsad ilmaolud, kehv pinnas ja taimekahjurid mõjutavad põlluvilja saagikust, halvemal juhul põhjustades saagi ikaldumist. Isegi hea aasta puhul lõppesid talurahva toiduvarud vastu kevadet otsa. Vaesemal rahval, kel oma maad oli vähe või ei olnud üldse, oli eriti kitsas käes. Vilja kokkuhoidmiseks küpsetati nn aganaleiba, kus leivajahule lisati aganaid, aga ka näiteks puukoort, jahvatatud tammetõrusid ja muud kättesaadavat. Selline leib oli nii kuiv, et võis isegi tuld võtta.

 

Härjapea talu – Hea leiva otsa saama. Või- ja leivategu

Haljale oksale jõudnud peremehed hakkasid ehitama moodsamaid elumaju. Ajakohane elamu kõneles seisuslikust uhkusest, talu jõukusest ja edukusest. Hakati kujundama iluaedu ja rajama parke. Uhkemate häärberite maitsekalt sisustatud ruumid ei jäänud sugugi alla mõisainterjööridele.

Vaese pere tütar on saanud mehele jõuka Härjapea talu pärijale ning soovib talu aegunud moega saalitoas teha ümberkorraldusi. Ehk võiks uus diivan või mõni tool toa ilmet värskendada?

Küpsetatakse ka pühadeleiba ning valmistatakse maitsvat võid.

Kuie koolimaja – Vee ja leiva peale panema. Elav ajalugu

19. sajandil välja antud talurahvaseadused sätestasid ka mõisavaldadesse vallakohtute loomise. Kohut pidid käima ka lapsevanemad, kelle võsukesed koolist puudusid. Raskemad rikkumised olid juba kihelkonnakohtu haldusalas, mis oli ühtlasi vallakohtu otsuste edasikaebamise instantsiks. Vallakohtul oli õigus määrata rikkujatele rahatrahv, aga osaks võis saada ka paarkümmend vitsahoopi või paar ööpäeva kartseris ehk nagu tollal öeldi – „puuris“. Vallakohus käis koos regulaarselt, enamasti kord kuus; õigusemõistmise paigaks oli vallamaja või valla koolimaja.

Koolimajas on kartserisse pandud lapsevanem, kes ei taha töökätest talus loobuda ega last kooli lasta.

 

Kolhoosi korterelamu – Kui värsket leiba on, kes siis enam tahket tahab. Leivatoidud, meisterdamine

Leivast tuleb lugu pidada, ütleb ju vanasõnagi: “Austa leiba, leib on vanem kui meie.”

Igal juhul maitseb värske leib kõige paremini, aga toitu raisata ka ei kõlba. Kolhoosimaja korterites valmistatakse leivast ja leivajääkidest ajastukohaseid toite.

Raisku ei lasta ka koodiga rehepeksust üle jäänud õlgi. Keldris saab meisterdada õlgedest nukke.

 

Sepa talu – Leivaamet. Sepatöö

Eesti talurahva põhiline töö ja vaev oli maaharimine, mis tõi leiva lauale. Ent maarahva seas oli ka neid, kes teenisid elatist muul moel kui maad harides. Vanimaks maakäsitööliseks oli sepp, kes rautas talumeeste hobuseid, vankreid ja regesid, parandas ja valmistas põllutööriistu, sirpe, vikateid ja koduseid tarbeesemeid. Külasepp töötas tavaliselt üksinda, abiks oli töötooja ise, kes tõmbas lõõtsa ja lõi haamriga peale. Töö eest tasuti vilja, liha, munade ja muu talukraamiga. Sageli pärandati ametit isalt pojale.

Sepikojas toimetab sepp, kelle vasarahoopide kaja kõlab kaugele.

 

Sepa talu õu – Kes karja ei kaitse, see leiba ei maitse. Karjalapse mängud

Sepa talu õuel mängitakse karjalaste mänge: saab kaaluda sulase leivakotti, taltsutada noort hobust, lina lappida ja kotijooksu harrastada.

Toiduakadeemia Püstkojas saab nautida erinevaid ahjuliha ampse ja seapekki grillitud leival. Toit valmib elaval tulel otse külastajate silme all ning maitseb vabas õhus eriti hästi.

Ürituse ajal on avatud ka Tehasemaja, mis asub väljaspool muuseumi piiratud ala ning kuhu pääseb sisse tasuta. Rohkem saab Tehasemaja kohta lugeda siit: www.tehasemaja.ee. 

Korraldajal on õigus teha programmis muudatusi.

 

Koostööpartnerid ja toetajad:  

Tere, Veski Mati, Eesti Pagarite Selts, A Le Coq, Tallinna Capoeira Spordikool, rehepeksuks kasutatav rukis on pärit Rebasmäe talu põldudelt Raplamaalt, leivad õnnistamise jaoks on teinud Päts.