EESTI LEIVA PÄEV JA SÜGISLAAT  "Erinevate rahvuste köök"

15. septembril kl 10–16

Sügislaat kestab kl 10-16. Programmi tegevused toimuvad muuseumi hoonetes ja õuedel kl 11-16.

Tavapilet 16 €, sooduspilet 10 €, perepilet 32 €

Eesti Vabaõhumuuseumi aastapääsme ja muuseumikaardiga on sissepääs sündmusele tasuta!

Igal rahval on omapärane köök, mida on kujundanud nii kohapealsed loodusolud kui ka vastava paiga ajalugu. Läbi aegade on toidukultuuri mõjutanud kultuurikontaktid, suhted lähemate ja kaugemate naabritega.

 

Käesoleva aasta leivapäeval tutvume erinevate rahvuste roogadega ning uurime, kuidas on mitmed eesti kööki kuuluvad toidud meie lauale jõudnud. Traditsiooniliselt saab osa Eesti leiva loost viljapeksust leiva küpsetamiseni. Toimub parima koduleiva valimine ning käsitöö- ja toidulaat. Rahvamuusika, nukuteater ja meisterdamine pakuvad rõõmu suurtele ja väikestele.

Leivakonkurss

Parima leiva valimise võistlus toimub Kolu kõrtsi ees pikas telgis.
Kell 12.00–14.30. Tule ja vali laada parim koduleib!
Kell 15.00. Parima leiva väljakuulutamine.
Leivakonkursi tingimused leiad siit!

Sutlepa kabel

Kell 11.30 Leiva õnnistamine, esineb Eesti Rahvusraamatukogu naiskoor

Kell 12.30 Esineb pärimusmuusik Sofia Joons.

Sofia Joons kutsub kaasa helisevale ringreisile rannarootsi saartele ja aladele. Sõiduvahenditeks on rahvalikud koraalid, pärimuslaulud ja viiulilood. On ka võimalik, et Sutlepa kabelis kõlab mõni koraal, mis on kabelis lauldud juba enne kui see sai omale uue kodu vabaõhumuuseumis.  

Kolu kõrts 

Kell 12 esineb leelokoor Sõsarõ.

Eesti Vabaõhumuuseumi töötajate kunstinäitus „Muuseumitöötaja salaelu“.

Sassi-Jaani talu – kaugema kandi rahva söögid ja käsikivil jahvatamine

Sassi-Jaani õuel jagavad killukesi oma toidukultuurist mitmed rahvad. Norras, näiteks, on leivaga seotud mitmeid traditsioone. Vanasti takistasid mäed ja fjordid külade vahelist suhtlust, mis lasi tekkida piirkonniti omadel traditsioonidel. Tihti küpsetati leiba, mida sai kaua säilitada. Näidatakse, mida Norras traditsioonilise leiva all mõeldakse, ennekõike kõige õhemat ja lamedaimat leiba - "lameleiba", mida leidub üle riigi, ning räägitakse sellest, kuidas seda süüakse ja kuidas norralased on toonud traditsioonilise leiva tänapäeva.

Tavern Tbilisi tutvustab traditsioonilisi Gruusiast pärit küpsetisi, näiteks leiba Šotis Puri. Kaasas on mitmeid erinevad pirukad: klassikaline Hatšapuri Imeruli, Adzaruli hatšapuri, Megruli hatšapuri, Penovani hatšapuri, Kubdari (hakkliha hatšapuri), Lobiani (oahatšapuri), Tsakhrakina (sisaldab ürte ja juustu). Seda kõike saate proovida ja ka maitsta!

Oksana ja Ivan avasid kaks aastat tagasi Kohtla-Järvel esimese Ukraina kohviku. Kohalikele pakuti esmakordselt tooteid, mille hulgas olid traditsioonilised Ukraina küpsetised, pirukad, kringlid ja maiustused. Leivapäeval pakuvad nad erineva kuju ja täidisega: kartuli-, seene-, liha-, kapsa-, kirsi- ja õunapirukaid. Külastajatel on võimalik nautida traditsioonilisi mooniseemnetega, kirssidega või vaniljekreemiga Lääne-Ukraina küpsetisi (plyatski).

Itaalias ei ole sai pelgalt toit, vaid see on kogemus, mis äratab mälestusi ühisest peresöömisest. Selle lauda toomine sümboliseerib nii külalislahkust kui täidab ka praktilist eesmärki olgu selleks siis ciabatta, panino või pagnotta. Pehme saiatükikesega on imehea ka taldrikult viimased toiduraasud kätte saada - nagu me Itaalias ütleme Scarpetta! Saia süüakse nii toidu kõrvale kui valmistatakse sellest erinevaid roogasid näiteks bruschettasid. Tunneme oma saia üle tõelist uhkust ja soovime seda ka teiega jagada.

Andekas seltskond noori mehhiklasi kutsub teid kultuurirännakule Mehhiko värvikirevasse ja elujõulisse maailma. On võimalus proovida ehtsaid Mehhiko maitseid erinevate toitude ja jookide hulgast, mis annavad tunde nagu viibiksitegi Mehhiko südames. Saab mängida pärimusmänge ja võtta osa tegevustest, mis räägivad Mehhiko traditsioonidest. Kauge kultuur, ajalugu ja kunst saavad lähedaseks mõnusas vestluses, mängudes ja toidus, mida pakuvad Mehhiko noored saadikud. Töötoad toimuvad kell 11.30, 13.30 ja 15.30.

Sassi-Jaani talu aidamademel saab proovida käsikivil rukkiterade jahvatamist. Käsikivid tulid Läänemere äärsetes piirkondades kasutusele koos viljakasvatuse levikuga. Sarnased käsikivid on olnud lätlastel, leedulastel ja venelastel. Eestis jahvatati käsikiviga vilja veskitest kaugemale jäävates taludes veel 19. sajandilgi.

Köstriaseme talu – rehepeks

Viljalõikus algas enamasti paar nädalat enne terade täisküpsuse saavutamist, kuna nii välditi terade pudenemist. Pärast põllul järelküpsemist toodi rukkivihud rehe alla kuivama. Vihud asetati rehetoa partele, reheahjust tulevas kuumuses kuivasid viljapead lõplikult. Parimad terad säilitati seemneviljaks, need saadi kätte viljavihke vastu rabamispinki või seina lüües. Kogu vili peksti rehealuse põrandal vartade või kootidega seni, kuni viljaterad peadest eemaldusid. Seejärel puhastati-tuulati need tuulamissarjadega. Rehepeks oli üks mustemaid ja raskemaid igasügisesi talutöid. Rukis oli leivavili, selle kasvust ja saagikusest sõltus pere käekäik kuni järgmise lõikuseni ̶ oli ju leib talurahva kõige olulisem toit, muid sööke kutsuti varem leivakõrvaseks.

Härjapea talu – leivategu

Kui vili oli pekstud, tuulatud ja jahvatatud, jõudis jahu lõpuks perenaise lauale. Leivateoks valmistus pereema hoolega. Leivataina jaoks segati kokku vesi, juuretis ja umbes pool rukkijahu kogusest ning pandi hapnema. Kui tainas oli kerkinud, segati sisse ülejäänud jahu, lisati maitseaained ning asuti sõtkuma. Kerkinud tainast vooliti pätsid, mis pealt siluti. Kaitseks tehti leivapätsidele käega ristimärk või mõni muu maagiline tähis. Soojaks köetud ahju tõsteti piklikud või ümmargused pätsid leivalabidaga, kus need 2-3 tundi küpsesid. Iseäranis hästi maitses omaküpsetatud leib kodus valmistatud koorevõiga.

Pulga talu – mängud ja nukuteater

Põhja-Eesti elu mõjutasid vanasti mere ja suurlinna Peterburi lähedus. Mõisatest saadeti tsaaripealinna viinaköökide praagaga nuumatud veiseid, taludest viidi sinna põllusaadusi, mille müügist saadud rahaga maksti kinni talude ostuvõlad. Paesel pinnasel kasvatati enamasti kartulit, kapsast, uba ja hernest, leivavilja saadi seda kalade vastu vahetades. Pulgal ongi väike põllulapp, kus üht kui teist kasvamas näeb.

Siin õuel saab mängida vanu talulapse mänge - proovida looga alt läbi pugemist, mängukarkudel kõndimist ning võistelda kotijooksus. Lapsed saavad vaadata Are Uderi lavastatud nukuetendust “Lopi ja Lapi”, mis põhineb F. R. Kreutzwaldi muinasjutul. Õpetlik lugu vanarahva kehvast elust ja unistustest etendub kaks korda, kell 14.15 ja 15.15.

Lau pood – vürtspood

Tsaariajal kutsuti väiksemaid toidu- ja esmatarbekaupade kauplusi vürtspoodideks, kuigi neis oli, vähemasti esialgu, vürtsidest saadaval üksnes pipar. Ajapikku lisandus teisigi vürtse ja ürte. Küla toidupoode kutsuti vanasti ka koloniaalkauplusteks. Lau külapoes on müügisaal ja maja teisel poolel poeomaniku eluruumid. Poemamsli elutoas saab seekord nuusutada kõiki müügil olevaid maitseained ning tutvust teha sadakond aastat tagasi kasutusel olnud toiduainete ja nende põnevate nimedega.

Kuie kool – Mõisa toitude jõudmine Eesti kööki

Koolist said alguse mitmedki külaelu ja kodukultuuri uuendused. Koolmeistri proual oli tellitud kodumajandusajakirju, millest võis leida põnevaid retsepte, mis omakorda pärinesid mõisaköögist. Talunaisedki hakkasid katsetama uutmoodi toiduvalmistamist, sest pliidi lisandumisega talumajadesse läks söögivalmistamine hõlpsamaks. Kasutusele tulid metallnõud ning sabaga praepannid, millel sai praadida liha ja mune, küpsetada kooke. Kuie koolis küpsetatakse vanema retsepti järgi pannkooke.

Kolga – õpime elu mängides

Kolga talu on muuseumi toodud Hiiumaalt. Sellel saarel elasid kunagi ka eriomase toidukultuuriga rannarootslased, kelle toidulaual oli sageli mereande. Kasvatati kariloomi ja valmistati kodujuustu, kivistel põldudelgi kasvatati teravilja, hiljem ka kartulit.

Aga praegu on talus laste maailm! Vaatamata sügisele on lastel võimalik maha panna peete, porgandeid ja sibulaid ning istutada lilli. Millised näevad välja taimede seemned, kuidas lüpsta lehma või kuidas kanda kaelkookudega vett – seda kõike saab kogeda kohapeal, sest kõige paremini õpib elu tundma mängides. Tulge ja proovige ise järele!

Kell 11.00-16.00 saavad huvilised tulla rahvapärase puutöö õpituppa karjalapse mänguasju vestma. Juhendavad Edeva Eremiidi õpipoisid. Panus 5-10 eurot.

Kolhoosi korterelamu – vahvlid ja udumurdi pelmeenid

Nõukogude ajal köögikunst hääbus. Toiduainete nappus ei võimaldanud köögis valmivat toitu enam kunstiks nimetada. Samas jõudsid Eestisse mitmed uued vennasrahvaste toidud nagu kiievi ja požarski kotlet, suppidest tulid menüüsse borš, rassolnik ja hartšoo. Armastatud kiirtoiduks kujunesid vene köögist pärit pelmeenid, mida osteti poest või valmistati ise. Tatart pakuti nüüd pea kõigis sööklates. Lapsed armastasid aga vahvleid, mida sai kodus küpsetada Eestis toodetud vahvliraudadega. Kolhoosimajas küpsetataksegi vahvleid ning tehakse ise pelmeene, aga sel korral nende delikatessversiooni Udmurdimaalt.

Udmurdimaal on täna säilinud palju kohalikke rahvustoite. Enamus neist on jahust ja tangainetest. Tuntuimaks udmurdi rahvusroaks on pelmeenid. Sõna “pelmeen” on tulnud udmurdi keelest ning tähendab kõrvakujulist leiba. Kõrvaleibu valmistatakse erinevate täidistega: lihast ja kalast, seentest, kohupiimast ja marjadest. Traditsiooniliselt on pelmeenitegu olnud sügisene töö. Neid valmistati suur kogus, säilitati külmas ning söödi talve jooksul.

Aarte talu - Soome, üle lahe naabri mõjud

Üle Soome lahe on eestlaste paadisõidud viinud juba ammugi. Sadakond ja rohkem aastat tagasi toodi Soome-reisilt kaasa kohvi, naabritelt võeti üle ka lapitekkide valmistamise oskus. Just Põhja-Eesti rannarahvas võttis Eesti talurahva seas esimesena omaks kohvijoomise. Lapsed saavad vanaaegse kohviveskiga jahvatada kohvi. Saame teada, miks Soomes süüakse ümmargust auguga leiba, proovime kokku seada lappe nii pajalappideks kui toolikateteks.

Setu talu – õigeusu mõju talu toidulauale

Setode ja vene vanausuliste elu kulges Vene piiri äärsetes piirkondades. Taredes oli suur vene tüüpi ahi, mis püsis soe mitu päeva. Ahjus valmistati supid, pudrud, liha- ja kalaroad; ahju peal kuivatati seeni, marju ja õunu. Ida- ja kagunurga toidulaua eripäraks on rohke Peipsi kala toiduks tarvitamine. Arvukad õigeusu kiriku paastud on põhjuseks, miks sealkandis tarvitati toiduks palju kapsast, kurke ja seeni ning õliga segatud köögiviljasalateid. Paastuaja pirukad küpsetati sibula- või seenetäidisega, piim aga kohutati kohupiimaks ja soolati tünnidesse. Perenaine küpsetab rukkikakukesi ehk rüavadsku. Täna saab siin paelale lükkida pihlakamarju ja õunu.
 

Peipsivene maja – teejoomise kultuur 

Vanausulised tõid Eestisse tee joomise kultuuri ja võtsid kaasa oma samovarid. Teed joodi kuni kaheksa korda päevas. Mustale teepurule võis lisada erinevaid taimi - piparmünti, kummelit, musta sõstart, maasikaid, vaarikaid. Teed juuakse alustassilt, kõrvale võetakse keedusuhkurut.


KUIDAS JÕUDA VABAÕHUMUUSEUMISSE?

Autoga: tasuta parkimine nii muuseumi peavärava parklas, Tehasemaja parklas kui ka tagumises parklas (ca 1 km peaväravatest Kakumäe suunas).

Ühistransport: muuseumi väravasse toovad bussid nr 21 ja 21B. Muuseumist kesklinna suunas viivad bussid nr 41 ja 41b. Bussid nr 22, 42 ja 43: sõita kuni Zoo peatuseni, sealt ca 15-minutiline jalgsimatk mööda mereäärset teed. Sõiduajad leiab siit. 

Kergliiklus: Bolti tõukeratta saab jätta muuseumi parklasse, jalgrattaga võib ringi sõita ka muuseumi territooriumil.

Registreeri end Eesti leiva päev ja sügislaat kauplejaks 

Laada kodukord ja Registreerimine