06.10.22 - 23.04.23
Näitused
Alevite näitus Kolu kõrtsis
Näitus “Alevite unistus – saada linnaks” Kolu kõrtsis
Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis on talvehooajal üleval maaarhitektuuri keskuses valminud näitus „Alevi unistus – saada linnaks“, mille autoriks on etnograaf ja vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi, kes on juba aastakümneid uurinud ja jäädvustanud Eesti arhitektuuripärleid. Näitus on inspireeritud aastast 2016 ajakirjas „Pööning“ ilmunud artiklitesarjast „Alevite pärlid“.
Aleveid on Eestis väikelinnadest raske eristada ja nende unistus oli saada linnaks. Aja jooksul ongi enamus Eesti aleveid saanud linnaõigused. Minevikus erinesid alevid küladest majandustegevuse poolest: küla elas põllumajandusest, alevid aga väikeettevõtlusest ja kauplemisest. Elulaadilt kõikus alevirahvas aga maa ja linna vahepeal harides maad ja pidades loomi.
Eestis oli aleveid juba keskajal, aga need hävisid 16. sajandi lõpus Liivi sõjas. Uuesti hakkas neid tekkima 18. sajandil (Räpina ja Põltsamaa), 19. sajandi algul lisandusid Kärdla ja Sindi, hiljem Kunda. Arvukalt tekkis uusi aleveid 19. sajandi teisel poolel vaba turumajanduse tuules, suur osa kihelkonnakirikute ümber. Ambla, Hageri, Jõhvi, Keila, Koeru, Märjamaa, Narva-Jõesuu, Rapla, Vasknarva ja Väike-Maarja Põhja-Eestis ning Hauka (Antsla), Kilingi-Nõmme, Nuustaku (Otepää), Suure-Jaani, Võõpsu ja Vändra Lõuna-Eestis. Teine alevite teket soodustanud tegur oli raudtee – Tapa, Aegviidu, Tamsalu, Jõgeva, Elva, Mõisaküla.
Omavalitsuse said alevid Eesti Vabariigi ajal, enne allusid nad kohalikule vallale. Eesti alevite õitseaeg oli 20. sajandi alguskümnendeil, mil nad arenesid mitmekesise majanduse ja elava kultuurieluga kohaliku elu keskusteks. Teine maailmasõda tõi kaasa suuri purustusi (Tapa, Türi, Mõisaküla, Kilingi-Nõmme, Tõrva, Kärdla). Uue jõulise arengutõuke paljudele alevitele andis 1950. aasta haldusreform, mil Eestis tehti 39 rajooni. Nii said täiesti uue teo ja näo varem väga pisikesed kohalikud keskused, näiteks Vastseliina ja Orissaare, kuhu ehitati rida soliidseid stalinismiajastule iseloomulikke uusklassitsistlikke esindushooneid.
Taastatud Eesti Vabariigis on enamus aleveid-väikelinnu kahanenud nii majanduslikult kui rahvaarvult, ent muutunud väljanägemiselt palju kenamaks.
Ülemisel fotol: Nuia alevik 1910. aasta postkaardil
ERM Fk 361_4
Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis on talvehooajal üleval maaarhitektuuri keskuses valminud näitus „Alevi unistus – saada linnaks“, mille autoriks on etnograaf ja vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi, kes on juba aastakümneid uurinud ja jäädvustanud Eesti arhitektuuripärleid. Näitus on inspireeritud aastast 2016 ajakirjas „Pööning“ ilmunud artiklitesarjast „Alevite pärlid“.
Aleveid on Eestis väikelinnadest raske eristada ja nende unistus oli saada linnaks. Aja jooksul ongi enamus Eesti aleveid saanud linnaõigused. Minevikus erinesid alevid küladest majandustegevuse poolest: küla elas põllumajandusest, alevid aga väikeettevõtlusest ja kauplemisest. Elulaadilt kõikus alevirahvas aga maa ja linna vahepeal harides maad ja pidades loomi.
Eestis oli aleveid juba keskajal, aga need hävisid 16. sajandi lõpus Liivi sõjas. Uuesti hakkas neid tekkima 18. sajandil (Räpina ja Põltsamaa), 19. sajandi algul lisandusid Kärdla ja Sindi, hiljem Kunda. Arvukalt tekkis uusi aleveid 19. sajandi teisel poolel vaba turumajanduse tuules, suur osa kihelkonnakirikute ümber. Ambla, Hageri, Jõhvi, Keila, Koeru, Märjamaa, Narva-Jõesuu, Rapla, Vasknarva ja Väike-Maarja Põhja-Eestis ning Hauka (Antsla), Kilingi-Nõmme, Nuustaku (Otepää), Suure-Jaani, Võõpsu ja Vändra Lõuna-Eestis. Teine alevite teket soodustanud tegur oli raudtee – Tapa, Aegviidu, Tamsalu, Jõgeva, Elva, Mõisaküla.
Omavalitsuse said alevid Eesti Vabariigi ajal, enne allusid nad kohalikule vallale. Eesti alevite õitseaeg oli 20. sajandi alguskümnendeil, mil nad arenesid mitmekesise majanduse ja elava kultuurieluga kohaliku elu keskusteks. Teine maailmasõda tõi kaasa suuri purustusi (Tapa, Türi, Mõisaküla, Kilingi-Nõmme, Tõrva, Kärdla). Uue jõulise arengutõuke paljudele alevitele andis 1950. aasta haldusreform, mil Eestis tehti 39 rajooni. Nii said täiesti uue teo ja näo varem väga pisikesed kohalikud keskused, näiteks Vastseliina ja Orissaare, kuhu ehitati rida soliidseid stalinismiajastule iseloomulikke uusklassitsistlikke esindushooneid.
Taastatud Eesti Vabariigis on enamus aleveid-väikelinnu kahanenud nii majanduslikult kui rahvaarvult, ent muutunud väljanägemiselt palju kenamaks.
Ülemisel fotol: Nuia alevik 1910. aasta postkaardil
ERM Fk 361_4
Sündmused
25.04.22 - 31.01.24
Näitused
Näitus "Tallinlased Õismäe raba asustamas"
Näitus kajastab moodsa „küla“ rajamist Õismäe raba piirkonda.
15.03.23 - 23.06.23
Sündmused
Linnulauluretked
Kutsume gruppe linnulaulu avastusretkele vabaõhumuuseumi metsaradadele ja Kopli lahe kaldapealsele.
23.04.23 - 28.09.23
Sündmused
Suvehooaeg vabaõhumuuseumis
Tänasel päeval tundub üha vajalikum osata elada nii, nagu elasid meie esivanemad: loodussäästlikult, pere- ja kogukonnakeskselt, teadmisi põlvest põlve edasi andes, aastaringi ja päeva kulgemise rütme jälgides. Sel suvel tahame kõigiga jagada lihtsaid, meile sajandite tagant pärandatud oskusi ja teadmisi.
01.05.23 - 28.09.23
Näitused
Mart Sandri maalinäitus “Ärkamisaegne Eesti”
“Ärkamisaegne Eesti” on inspireeritud XIX sajandi külaelu kujutanud kunstnike – nagu Gregor von Bochmann, Hugo Mühlig, Alfred Wierusz-Kowalski ja Oskar Hoffmann – loomingust. Näitus on üles pandud Kolu kõrtsi tallialuses.