06.10.22 - 23.04.23
Näitused
Alevite näitus Kolu kõrtsis
Näitus “Alevite unistus – saada linnaks” Kolu kõrtsis
Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis on talvehooajal üleval maaarhitektuuri keskuses valminud näitus „Alevi unistus – saada linnaks“, mille autoriks on etnograaf ja vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi, kes on juba aastakümneid uurinud ja jäädvustanud Eesti arhitektuuripärleid. Näitus on inspireeritud aastast 2016 ajakirjas „Pööning“ ilmunud artiklitesarjast „Alevite pärlid“.
Aleveid on Eestis väikelinnadest raske eristada ja nende unistus oli saada linnaks. Aja jooksul ongi enamus Eesti aleveid saanud linnaõigused. Minevikus erinesid alevid küladest majandustegevuse poolest: küla elas põllumajandusest, alevid aga väikeettevõtlusest ja kauplemisest. Elulaadilt kõikus alevirahvas aga maa ja linna vahepeal harides maad ja pidades loomi.
Eestis oli aleveid juba keskajal, aga need hävisid 16. sajandi lõpus Liivi sõjas. Uuesti hakkas neid tekkima 18. sajandil (Räpina ja Põltsamaa), 19. sajandi algul lisandusid Kärdla ja Sindi, hiljem Kunda. Arvukalt tekkis uusi aleveid 19. sajandi teisel poolel vaba turumajanduse tuules, suur osa kihelkonnakirikute ümber. Ambla, Hageri, Jõhvi, Keila, Koeru, Märjamaa, Narva-Jõesuu, Rapla, Vasknarva ja Väike-Maarja Põhja-Eestis ning Hauka (Antsla), Kilingi-Nõmme, Nuustaku (Otepää), Suure-Jaani, Võõpsu ja Vändra Lõuna-Eestis. Teine alevite teket soodustanud tegur oli raudtee – Tapa, Aegviidu, Tamsalu, Jõgeva, Elva, Mõisaküla.
Omavalitsuse said alevid Eesti Vabariigi ajal, enne allusid nad kohalikule vallale. Eesti alevite õitseaeg oli 20. sajandi alguskümnendeil, mil nad arenesid mitmekesise majanduse ja elava kultuurieluga kohaliku elu keskusteks. Teine maailmasõda tõi kaasa suuri purustusi (Tapa, Türi, Mõisaküla, Kilingi-Nõmme, Tõrva, Kärdla). Uue jõulise arengutõuke paljudele alevitele andis 1950. aasta haldusreform, mil Eestis tehti 39 rajooni. Nii said täiesti uue teo ja näo varem väga pisikesed kohalikud keskused, näiteks Vastseliina ja Orissaare, kuhu ehitati rida soliidseid stalinismiajastule iseloomulikke uusklassitsistlikke esindushooneid.
Taastatud Eesti Vabariigis on enamus aleveid-väikelinnu kahanenud nii majanduslikult kui rahvaarvult, ent muutunud väljanägemiselt palju kenamaks.
Ülemisel fotol: Nuia alevik 1910. aasta postkaardil
ERM Fk 361_4
Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis on talvehooajal üleval maaarhitektuuri keskuses valminud näitus „Alevi unistus – saada linnaks“, mille autoriks on etnograaf ja vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi, kes on juba aastakümneid uurinud ja jäädvustanud Eesti arhitektuuripärleid. Näitus on inspireeritud aastast 2016 ajakirjas „Pööning“ ilmunud artiklitesarjast „Alevite pärlid“.
Aleveid on Eestis väikelinnadest raske eristada ja nende unistus oli saada linnaks. Aja jooksul ongi enamus Eesti aleveid saanud linnaõigused. Minevikus erinesid alevid küladest majandustegevuse poolest: küla elas põllumajandusest, alevid aga väikeettevõtlusest ja kauplemisest. Elulaadilt kõikus alevirahvas aga maa ja linna vahepeal harides maad ja pidades loomi.
Eestis oli aleveid juba keskajal, aga need hävisid 16. sajandi lõpus Liivi sõjas. Uuesti hakkas neid tekkima 18. sajandil (Räpina ja Põltsamaa), 19. sajandi algul lisandusid Kärdla ja Sindi, hiljem Kunda. Arvukalt tekkis uusi aleveid 19. sajandi teisel poolel vaba turumajanduse tuules, suur osa kihelkonnakirikute ümber. Ambla, Hageri, Jõhvi, Keila, Koeru, Märjamaa, Narva-Jõesuu, Rapla, Vasknarva ja Väike-Maarja Põhja-Eestis ning Hauka (Antsla), Kilingi-Nõmme, Nuustaku (Otepää), Suure-Jaani, Võõpsu ja Vändra Lõuna-Eestis. Teine alevite teket soodustanud tegur oli raudtee – Tapa, Aegviidu, Tamsalu, Jõgeva, Elva, Mõisaküla.
Omavalitsuse said alevid Eesti Vabariigi ajal, enne allusid nad kohalikule vallale. Eesti alevite õitseaeg oli 20. sajandi alguskümnendeil, mil nad arenesid mitmekesise majanduse ja elava kultuurieluga kohaliku elu keskusteks. Teine maailmasõda tõi kaasa suuri purustusi (Tapa, Türi, Mõisaküla, Kilingi-Nõmme, Tõrva, Kärdla). Uue jõulise arengutõuke paljudele alevitele andis 1950. aasta haldusreform, mil Eestis tehti 39 rajooni. Nii said täiesti uue teo ja näo varem väga pisikesed kohalikud keskused, näiteks Vastseliina ja Orissaare, kuhu ehitati rida soliidseid stalinismiajastule iseloomulikke uusklassitsistlikke esindushooneid.
Taastatud Eesti Vabariigis on enamus aleveid-väikelinnu kahanenud nii majanduslikult kui rahvaarvult, ent muutunud väljanägemiselt palju kenamaks.
Ülemisel fotol: Nuia alevik 1910. aasta postkaardil
ERM Fk 361_4
Sündmused
25.04.22 - 31.01.26
Näitused
Näitus "Tallinlased Õismäe raba asustamas"
Näitus kajastab moodsa „küla“ rajamist Õismäe raba piirkonda.
29.09.25 - 22.04.26
Sündmused
Talvehooaeg Eesti Vabaõhumuuseumis
Talvehooajal võlub vabaõhumuuseum oma rahuliku elurütmi ja kodusoojusega. Rahvakalendri tähtpäevade sündmused on seevastu
tempokad ja neid jagub kogu talvehooaega.
10.11.25 - 08.02.26
Näitused
"Põhjamaiste peremajade tulek Eestisse" Eesti Vabaõhumuuseumis
Valminud on järg eelmisele, 1940. ja 1950. aastate individuaalelamute tüüpprojekte tutvustavale näitusele. Seekord on näituse autorid Alois Andreas Põdra ja Heiki Pärdi teemaks võtnud 1960. aastad, mil Eestis hakkasid levima Põhjamaadest imporditud uued modernistlikud arhitektuurivõtted. Kui näituseseeria eelnev osa esindas suurt osa nõukogudeaegsest eramufondist, siis käesolev osa tutvustab väiksema levikuga, kuid siiski tähelepanuväärset perioodi Eesti eramuarhitektuuris.
10.11.25 - 08.02.26
Näitused
"Põhjamaiste peremajade tulek Eestisse" Eesti Vabaõhumuuseumis
Valminud on järg eelmisele, 1940. ja 1950. aastate individuaalelamute tüüpprojekte tutvustavale näitusele. Seekord on näituse autorid Alois Andreas Põdra ja Heiki Pärdi teemaks võtnud 1960. aastad, mil Eestis hakkasid levima Põhjamaadest imporditud uued modernistlikud arhitektuurivõtted. Kui näituseseeria eelnev osa esindas suurt osa nõukogudeaegsest eramufondist, siis käesolev osa tutvustab väiksema levikuga, kuid siiski tähelepanuväärset perioodi Eesti eramuarhitektuuris.