Alates käesolevast sügisest saab Eesti Vabaõhumuuseumis külastada uut muuseumitundi „Kirik keset küla“. Tunni eesmärk on anda õpilastele ülevaade meie esivanemate usuilmast, kuhu mahtusid ära nii loodusvaimud, vanapagan kui ka kristlikud pühakud. Peale selle võrdleme maailma eri usundeid. Meie vaarvanemad polnud neist küll ehk midagi kuulnud, see-eest tänapäeva noorteni jõuavad need näiteks popkultuuri kaudu üha enam. Tundi looma innustas õpetajatelt saadud tagasiside ja meie endi kogemus, et muuseumitundides osalevatel õpilastel pole tihti religioonist algteadmisi.  


Millega tutvume uues haridusprogrammis ja millised hooned Eesti Vabaõhumuuseumi 82 hoone seas on seotud eestlaste usueluga? Tuntuim on kindlasti vabaõhumuuseumi vanim hoone – Sutlepa kabel. See on muuseumisse jõudnud rannarootsi alalt Noarootsi kihelkonnast, kus see oli Noarootsi Püha Katariina kiriku abikirik. Sutlepas peeti eesti- ja rootsikeelseid teenistusi, anti lastele ja leeriealistele usuõpetust, ristiti lapsi, laulatati paare ning saadeti lahkunuid viimsele teekonnale. 1970. aastal toodi nõukogude korra usuvaenulikes tingimustes hävimisohtlikuks muutunud hoone Eesti Vabaõhumuuseumisse ja 19 aastat hiljem pühitseti see taas pühakojaks. Seega on Sutlepa kabeli talupoegliku väljanägemisega baroklikus interjööris väga sobiv rääkida õpilastega sellest, milline on olnud eestlaste suhe kristlusega. Peale selle saab selgeks, kuidas kristlikku pühakotta sattudes käituda, mis on kümme käsku ja Meie Isa palve.  

Sutlepa kabeli interjööri kaunistavad baroksed tinaraamides aknad.

Teine, ilmselt vähem tuntud, aga kahtlemata sama huvitav on Roosta talu õueveerel seisev hernhuutlaste ehk vennastekoguduse palvemaja. Saksamaal alguse saanud usuliikumine jõudis Eestisse juba 18. sajandi algul ning levis esmalt Saaremaal. Põhjasõjast ja pärisorjusest muserdatud rahva seas leidis liikumine kiiresti palju järgijaid, sest jutlustati kõikide inimeste võrdsusest, jagati endi usukogemusi ning rõhutati Kristuse kannatusi. Jutlustajadki olid pärit lihtrahva seast ning palvetundide ajal kostis hale laul ja nutt. Rõhku pandi lugemise ning kirjutamise õpetamisele, seevastu vanadesse kommetesse ja rahvamuusikasse suhtuti vaenulikult, rahvapille ja -rõivaid koguni hävitati. Selle huvitava ja erilise hoone juures arutleme noortega, miks eestlased liikumisega kaasa läksid ja milliseid erinevaid suundi on kristluses aegade jooksul kujunenud.  

Vennastekoguduse palvemajas püsis palveruum tänu esikust köetavale nn franki kütmissüsteemile ka kütmise ajal suitsuvaba.

Usueluga on seotud mitte üksnes selleks ette nähtud hooned, vaid iga kodugi talletab selle kunagiste elanike uskumusi. Seetõttu läheme pärisorjuseaegsesse Sassi-Jaani tallu, kus arutleme, millistesse üleloomulikesse jõududesse usuti ja miks eestlased 13. sajandil vallutamise järel kristlusesse nii leigelt suhtusid. Haridusprogrammi viimases osas jõuame setu tallu ja tutvume erinevate maailma usunditega. Uurime koraani, toorat, piiblit ja otsime neist sarnasusi ja erinevusi. Proovime eri religioonide sümboolikat õige usundi usulahu juurde paigutada ja maailma kaarti appi võttes riigid ja religioonid vastavalt nende levikule kokku sättida. Muuseumitunni lõpus viime läbi mängulise viktoriini, et kuuldu ja õpitu paremini mällu talletuks.


Haridusprogramm “Kirik keset küla” on sobilik õpilastele alates 1. klassist kuni gümnaasiumini. Noorematele õpilastele on programmi sisu lihtsam ja mängulisem, vanemate õpilastega tutvume erinevate religioonidega põhjalikumalt. Haridusprogrammi läbinud õpilased saavad hea ülevaate nii meie enda kultuuri mõjutanud uskumustest ja religioonidest kui ka maailma usunditest, et paremini mõista nii ennast kui ka teiste religioonide ja kultuuride omapära.  


Registreeri muuseumitundi siin.