Täiendused rikastavad olemasolevat ekspositsiooni ja annavad paremini pildi sellest, kuidas maal edastati teateid, tähistati avalikke hooneid ning reisides orienteeruti ja vahemaid hinnati. Uuenduste aluseks on muuseumi teaduri Hanno Talvingu põhjalik uurimistöö, mille kokkuvõtet saab artiklist lugeda.
Lau poe kuulutused
Kõikvõimalike teadete edastamiseks on läbi aegade kasutatud mitmesuguseid viise. Kiireloomulisi sõnumeid anti edasi erinevate signaalidega, kasutati käskjalgu jne. Kõige lihtsam oli olulisi teateid jagada kohtades, kuhu inimesed kogunesid. Nõnda kuulutati Muhu Katariina kirikus kolm korda, et Hellamaa uue vallamaja ehitamise töö antakse meistritele välja 13. aprillil 1892.
Juba 19. sajandi lõpust pärineb mitmeid teateid spetsiaalsete kuulutustahvlite paigutamisest. Näiteks otsustas Käina volikogu 24. jaanuaril 1896, et vallamaja ette tuleb panna üks post, selle külge klaasiga kast, kuhu valla kuulutused saavad külge löödud. 30. juunil 1936 andis Pühajärve vallavalitsus korralduse, et vallamaja ootetoa seinale tuleb teha kuivadest laudadest mustaks värvitud 92 ×152 cm suurune kuulutuste tahvel ning vallamaja kõrvale postide vahele sama suur tahvel erakuulutuste jaoks.
Lisaks kirikutele ja ametiasutustele kujunesid maal käidavateks kohtadeks kauplused, kuhu hakati kleepima igasuguseid ametlikke ja mitteametlikke kuulutusi, reklaame jms. Vahel oli selleks spetsiaalne tahvel, kuid enamasti kleebiti teated plankudele, ustele või aknaluukidele.
Anton Kalamehe tisleri ja puusärgiäri Nuias. Allikas: Eesti Vabaõhumuuseum
Pilistvere kaupluse uksed. Allikas: Rene Viljat
Lau poe juures on kasutatud mõlemat varianti: poe otsaseinal paikneb spetsiaalne kuulutustahvel, kuid teateid võib leida ka aknaluukidelt. Tasub märkimist, et Rahvusarhiivist õnnestus leida hulk omaaegseid plakateid ja kuulutusi, mis pärinevad Lau poe lähiümbrusest ehk Ingliste, Juuru, Kehtna, Kaiu jt valdadest.
Lau külapoe uued kuulutused. Allikas: Hanno Talving
Kuie kooli silt
Ametiasutuste tähistamiseks on läbi aegade kasutatud vastavate nimetustega silte. Erandiks polnud siin ka koolimajad. Eesti Vabariigi ajal oli kooli nimega silt kõikidel koolimajadel, tsaariajal küll mitte enamusel, aga siiski paljudel.Sõmeru vallakool Aluveres. Allikas: Hanno Talving
Kuie koolimajast I maailmasõja ajal tehtud foto tunnistab, et ka seal on koolimajal taoline silt olnud. See on paiknenud koja viilualusel, mis oli sildi paigutamiseks üks levinud kohti, kuid fotografeerimise ajal on see millegipärast üle värvitud.
Allikas: Eesti Vabaõhumuuseum
Paraku pole teada, milline oli sildi olev algne tekst, mistõttu sai eeskujuks võetud Harjumaal Pikavere koolimaja sildil olnud tekst, mis rõhutab, et tegu pole õigeusu, vaid luteriusu kooliga, sest eri usutunnistusega lapsed õppisid tollal eraldi.
Kuie kooli uus silt. Allikas: Hanno Talving
Versta- ja kilomeetripost
Vene impeeriumis hakati verstaposte suuremate teede ääres kasutama alates 18. sajandist. Verstapostide kujundus on varieerunud oluliselt sõltuvalt ajast ja piirkonnast. 22. septembril 1764 andis keisrinna Katariina II käsu püstitada tähtsamate teede äärde kivist verstapostid, mis eriti Peterburi ümbruses olid väga uhked, vahel lausa marmorist või muust hinnalisest kivist.
Verstapost Peterburi ligidal Strelnas. Allikas: Vikipeedia
Katariina II valitsemise ajast on säilinud ka mitmed Saaremaale paigutatud verstapostid.
Verstapost Kuressaare lossi õues. Allikas: Eesti Maaelumuuseumid
Kuna taoliste kivist verstapostide valmistamine oli kallis, andis 1817. aastal keiser Aleksander I loa, et verstaposte võib nüüdsest valmistada ka puidust. Parema nähtavuse jaoks tuli viimased värvida musta-valge triibulisteks.
Verstapost Pihkva ja Peterburi vahel. Allikas: Vikipeedia
22. august 1857 andis keiser Aleksander II välja ukaasi, mille järgi tuli nüüdsest valmistada verstapostid ümmarguses puitpostidest, mille läbimõõt 5 verssokit (22,22 cm) ning kõrgus maapinnal 4¾ arssinat (3,37 meetrit). Postide ülaosa pidi ümbritsema laudadest karp numbrite jaoks, mille ühe külje pikkus pidi olema 6 verssokit (26,67 cm). Ka see post tuli värvida triibuliseks - põhiosas must-valgeks, kuid neid laiemaid ribasid eraldas kitsas punane triip. Posti all pidi olema maapinnast kupitsa alus.
1857. aasta verstaposti joonis Vene impreeriumi seaduste kogus. Allikas: Rahvusarhiiv
Kuigi seaduse järgi pidid postid olema äärmiselt kõrged, siis tegelikkuses tehti need ikkagi veidi väiksemad, samuti võidi numbrilaudade karbi asemel posti sisse teha spetsiaalsed süvendid.
Rahvusarhiivis on säilinud 1894. aastast pärinev Haapsalu kreisiülema nooremabi kiri vallavalitsustele, et kõik verstapostid, millest mitmed on halvas seisus, tuleb korda seada 1. septembriks 1894. Kirjal on kaasas verstaposti joonis ja värvilahendus, sellest selgub et, musta ja valge riba laius postil on 4 verssokit (17,78 cm) ning neid eraldav punase triibu laius pool verssokit (2,22 cm). Jooniselt on näha, et lisaks ümmargusele postile oli lubatud ka kandiliste postide valmistamine. Sarnane post on näha ka ca 1900-1910 Järvamaal tundmatu kõrtsi ligidal tehtud fotol.
1894. aastast pärinev verstaposti joonis. Allikas: Rahvusarhiiv
Kõrts ja verstapost Järvamaal. Allikas: Rene Viljat
Vabaõhumuuseumi ekspositsioonis oli seni esindatud viis aastatest 1817, 1841 ja 1844 pärinevat verstaposti, mis paiknesid algselt Palmse ja Sagadi mõisate vahel. 1961. aastal toodi need muuseumi ja paigutati saarte karjatee otsa, vesiveski teele, Nätsi tuuliku juurde, Pulga talu ligidusse ning Köstriaseme talu värava kõrvale.
1817. aastast pärinev verstapost vesiveski teel. Allikas: Eesti Vabaõhumuuseum
Muuseumis olemasolevad verstapostid on ilma igasuguse kahtluseta väärikad ajaloolised objektid, kuid kuna tegu on küllaltki väikeste ja sammalduma kippuvate kividega, siis jäävad need suure tõenäosusega enamikule külastajatest üldse märkamata. Seetõttu on Nätsi tuulikust Saarte tsooni viiva tee äärde lisandunud silmatorkav verstapost muuseumi ekspositsioonis värvikas lisandus.
Uus verstapost muuseumi väljapanekus. Allikas: Hanno Talving
Eesti Vabariigi ajal asendati verstapostid
kilomeetripostidega ning need tuli ka üle värvida. 3. oktoobril 1921 saatis
siseminister Karl Einbund kirja kõikidele maavalitsustele, milles teatas, et
maal ringi sõites on näha, et pea igal pool vene- või saksa värvides
verstapostid seisavad. Selle puuduse kõrvaldamiseks tuli hiljemalt 15.
novembriks 1921 uued kilomeetripostid juurde lisatud jooniste järgi üles seada.
Kus vanad postid veel kõlbulikud olid, tuli neid kasutada, kuid üle värvides.
Põhimõtteliselt olidki
uued postid vanade sarnased, erinedes neist ainult värvilahenduse ja teatud
mõõtude poolest. Reaalselt siseministri seatud tähtajaks uusi kilomeetriposte
üles seada ei õnnestunud, osalt seetõttu et teid ei jõutud veel kilomeetriteks
ümber mõõta, osalt seetõttu, et toores metsamaterjal tahtis kuivamist ning
osalt ka rahaliste vahendite puudusel.
24. märtsil 1922 lubas Siseministeerium neil omavalitsustel, kus eelarve tasakaalu viimine raskusi sünnitab, värvida kilomeetripostid valgeks, mis oli odavam. Seetõttu tekkiski olukord, kus uued kilomeetripostid olid väga erineva värvilahendusega – enamuses odavamad valged, väiksem osa nn riigivärvides ehk sini-must-valged, aga teinekord hoopis värvimata.
Kilomeetripost Suure-Munamäe lähistel. Allikas: Rene Viljat
Alates 1935. aastast tuli I ja II klassi teede äärde
paigutada kivist või raudbetoonist kilomeetriposte, millest esimesed pidid
olema nelja-, teised kolmekandilised.
Vabaõhumuuseumis polnud seni Eesti Vabariigi (1918-1940) aegsed kilomeetripostid üldse esindatud, mistõttu otsustati see lisada Lau poe lähedusse, kus lisaks kauplusele paikneb veel samast ajastust pärinev pritsikuur. Välja valituks osutus efektsem nn riigivärvides lahendatud puidust kilomeetripost.
Uus kilomeetripost muuseumi väljapanekus. Allikas: Hanno Talving
