Tallinna Püha Vaimu kiriku hiliskeskaegne peaaltar valmis 1483. aastal Bernt Notke töökojas. Neitsi Maarja skulptuuri konserveerimine on osa suuremast Bernt Notke loomingut uurivast projektist.
Skulptuuri konserveerimisülesandes oli kaks peamist eesmärki – skulptuuri eksponeeritavuse taastamine ning originaalkihistuse ehk 15. sajandi avamine. Konserveerimiskava koostades võeti üheks eesmärgiks 1625. aasta temperavärvidega teostatud ülemaalingu dokumenteerimine.
Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltari Neitsi Maarja skulptuuri restaureerimine tõi
SA EVM Konserveerimis ja digiteerimiskeskus Kanutile Muuseumiroti nominatsiooni konserveerimistöö kategoorias.
Projekti eesmärk oli skulptuuri Neitsi Maarja originaalkihistuse avamine.
Altarit on kahel korral (1625 ja 1815) ülemaalingutega värskendatud. 1964–1986
Moskva restaureerijate poolt läbi viidud tööd jäid justkui päeva pealt pooleli, mille tulemusel on altari üldilme väga ebaühtlane.
Altari kesksel kohal troonil istuva Neitsi Maarja skulptuuri (kõrgus 77cm) kattis paks mustusekiht, sekundaarsed värvikihid (17. ja 19. sajand) olid eemaldamata ning lakikiht äärmiselt tumenenud. Konserveerimiskava koostades võeti üheks eesmärgiks 1625. aastal Pawel Blome poolt temperavärvidega teostatud ülemaalingu dokumenteerimine.
Tööde I etapp: sekundaarsete värvikihtide eemaldamine
Skulptuuri näolt eemaldati sekundaarsed värvikihid kiht-kihilt mehaaniliselt
skalpelliga valgusmikroskoobi mitmekordse suurenduse all. Ajamahuka töö tulemusel koorus 19. sajandi paksu õlivärvi alt 17. sajandi temperakiht. Kihi põhjalikule dokumenteerimisele järgnes ajaloolise ülemaalingu eemaldamine, et avada skulptuuri originaalkihistus. Vaatamata põhjalikule dokumenteerimisele oli ajaloolise kihi eemaldamine konservaatorile vaimselt keeruline ülesanne.
Eemaldamise poolt rääkisid mitu argumenti. Esiteks konserveerimise kontseptsioon – avada 15. sajandi kiht, nagu seda oli tehtud varasemate tööde käigus (1980. aastatel) altaris paiknevatel teistel skulptuuridel. Teiseks oli 17. sajandi maalikihi side alumise kihiga piirkonniti äärmiselt halb. Kahe värvikihi vahele oli jäetud ebaühtlane ja piirkonniti väga paks laki- ja mustusekiht, mis kahe värvikihi vahelise kontaktpinna katkestas.
Eelnevalt mainutud ebaühtlane laki- ja mustusekiht raskendas ka algse värvikihi
väljapuhastamist. Pärast küllaltki kergesti eemalduva 17. sajandi värvikihi alt jäi
originaalile mitmes piirkonnas ebaühtlane ja kolletunud lakikiht. Kuna originaalpind ise on niivõrd delikaatne ning seda katva paatinakihi eemaldamine tunduks meelevaldne, ei tulnud lahustite kasutamine kõne alla. Seetõttu tuli ka lakikihti mehaaniliselt skalpelliga eemaldada/õhendada.
Tööde II etapp: kullatise puhastamine
Kullatist kattev väga paks ja ebaühtlane laki- ning mustusekiht eemaldati geeli
kompresside abil, milles lahustitena kasutati bensüülalkoholi ning atsetooni. Tulenevalt lakikihi paksusest hoiti geelitükki (u 2x3 cm) pinnal 30 sekundit kuni 1 minut, vajadusel kompressi korrati. Järelpuhastus teostati vatitampooni ning
bensüülalkoholi ning atsetooni 1:1 seguga.
Skulptuuri keskosas asuva krundikihti kraabitud taimemotiividega ornamendi(brokaat-kullatise) puhastamiseks kasutati teritatud bambuspulga abi. Esmalt geeliga pehmendatud lakikiht nokiti uuretest pulga abil välja.
Pärast sekundaarsete värvikihtide eemaldamist tekkis küsimus, millele alguses ei osatud tähelepanu pöörata. Skulptuuri sekundaarsed puiduparandused sõrmedel kerkisid säraval kullatise taustal häirivalt esile ning murdunud sõrmeotsad mõjusid eriti groteskselt. Sekundaarsed puiduparandused sõrmedel otsustati arutelu tulemusel õhukese laseeriva toneeringuga viia originaal-tooni.
Uurimis- ja konserveerimisprojektiga on seotud:
Prof Hilkka Hiiop (Eesti Kunstiakadeemia)
Dr Anneli Randla (Eesti Kunstiakadeemia)
Dr Anu Mänd (Tallinna Ülikool) Andres Uueni (Eesti Kunstiakadeemia, Archaeovision OÜ)
Grete Nilp (SA EVM KDK Kanut)
Kristina Aas (SA EVM KDK Kanut)
Dr Hannes Vinnal (Eesti Kunstiakadeemia)
Dr Alar Läänelaid (Tartu Ülikool)
Dr Riin Rebane (Eesti Keskkonnauuringute Keskus)
Dr Signe Vahur (Tartu Ülikool)
Projekti koostööpartnerid: EELK Tallinna Püha Vaimu kogudus, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond, Muinsuskaitseamet, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), Maksu- ja Tolliamet, Tartu Ülikool - analüütilise keemia õppetool, Tartu Ülikool - geograafia osakond, Tallinna Ülikool, Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Archaeovision, OÜ Heritagest, OÜ Vatson OÜ
Projekti finantseerimine: Konserveerimist rahastati Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt eraldatud toetusega
Enne konserveerimist:
Pärast konserveerimist:
