Kõik, kes 2025. aasta juunis Eesti Vabaõhumuuseumis läbi Aarte kaluritalu on jalutanud, on kindlasti märganud elamu juures toimuvaid muldpingi uuendustöid. Pinnasega pidevas kontaktis olevaid puitkonstruktsioone lihtsalt peab perioodiliselt asendama.

Muldpingiks nimetatakse üht arhailisemat lahendust, mis oli levinud mõlemal pool Soome lahte ning Venemaa aladel. Vundament aga on Eesti külades suhteliselt hiline nähtus ja taluarhitektuuris juurdus see alles 19. sajandi lõpul. Varasemalt oli kombeks toetada kõik hooned suurtele kividele. Need pandi nurkade ja uksepostide alla ning kui ehitisel katus peal, laoti hoone seinaalune kive täis. Eluhoonete  seinaaluste kivide vahed tihendati lisaks saviga.


Hoidmaks kividele toetatud hoone põrandatelt talvehooajal külma ning tuult eemal, kuhjati eluruumide välisseinte ümber 0,5–1 m laiune vall. Tähtis oli, et vall oleks vihma eest kaitsva räästa all. Enamasti oli see vall mullast, kuid näiteks  Põhja–Viljandimaalt on kogutud andmeid ka talveks köetavate ruumide ümber sõnnikust valli tegemisest.


Vasakul toaesine muldpink, mis kaetud paekividega. Autor: Johannes Võerahansu ERM EJ 61:58


Sellist muldvalli nimetati muldpingiks. Muldpingil sai vajadusel ka istuda, kuid näiteks 1926. aastal Kuusalu kihelkonnas ERMile välitöid teinud Erika Nõva hinnangul sellest istumisvõimalusest väga ei hoolitud ja tähtsam oli talvel toas püsiv soe õhk. „Sai maja valmis, siis panti ümber maja palk, kutsuti muldhirs. Sinna veeti maa takka, et tarõ lämmi saa“ (Hargla).

Et valli kuhjatud muld paigast ei vajuks, selleks selle välimine serv enamasti toestati. Toestuse kohta oli levinud nimetus muldhirs. Kasutusel olid mõistetena ka muldpalk ning muldpakk. Muldhirs oli enamasti puidust ja koosnes 1–2 peenemast palgist või latist (hirs). Kuid tõenäoliselt tehti see lihtsalt käepärasest materjalist, kuna võis olla ka kivimüür, mille taga oli muldtäide.


Aartel on Eesti kontekstis üsna erandlik elamu, mis oli levinud peamiselt Juminda kandi neemedel.  Neid elamuid on kunagi uurinud ja kirjeldanud Gustav Ränk, kes avaldas 1939. aastal ERMi aastaraamatus artikli „Omapärane elamutüüp Eesti Põhjaranniku neemedel.“


Selliseid maju iseloomustab, et üldiselt neljaruumilise madala katusekaldega maja keskel asub köetav tuba. Toa ühel küljel on läbikäidav külm koda, teisel küljel eluruumina kasutatav tubakamber. Erinevalt eesti talumajast paiknes maja otsas, teisel pool koda,  veel üks suviti eluruumina kasutatav kodakamber.

Aarte talu põhiplaan. 1 - kamber, 2 - tuba, 3 - koda, 4 - kodakamber. Allikas: Eesti Vabaõhumuuseum SA, EVMRA31

Aarte kaluritalu elamu pärineb 1880. aastaist. Kui hooned 1966 aastal mõõdistati, kirjeldati ning piiritsoonist Virve külas Vabaõhumuuseumisse toodi, oli talu mahajäetud. Ei ole teada, milline täpselt oli toa ning tubakambri põrandat soojas hoidev muldpink. Teame, et puidust hirs oli 20–30 cm kaugusel palkseinast.


Aarte elamu dokumenteerimine 1966. aastal. Pinnase tõus toa ja tubakambri osas on hästi jälgitav varju murdumises. Autor: Gea Troska EVM N 126:67


Valmiv muldpink kalurielamu ümber mängib mõttega, kuidas rajada mullast valli kitsa räästaga hoonele.  20–30 cm on valli välispiiriks vähe ja kaugemal olev hirs hakkaks takistama räästast kukkuva vee voolamist hoonest eemale. Ka ajaloolistel fotodel on tegelikult aimatav pinnase tõus toa ja tubakambri poolel. Seetõttu liikus muldhirs muldpingi välisservast ülespoole räästa varju.


Aarte talu elamu 1980ndatel Eesti Vabaõhumuuseumis (EVM N 342:66)


Allikad:

  • Ränk, Gustav. Omapärane elamutüüp Eesti Põhjaranniku neemedel. ERMi aastaraamat XIV
  • Kõrv, Aili. Teatmematerjali Põhja-Viljandimaalt. ERM EA 16:1
  • Volberg, Erika. Teatmematerjali Kuusalu kihelkonna ehitistest. ERM EA 1:5


Koostanud Kadi Jentson.