Talviseid pimedaid õhtuid Eesti Vabaõhumuuseumis valgustab nüüdsest Kolu kõrtsi ees posti otsa pandud uus latern, mida ilmselt juba paljud külastajad ka märganud on.
Kust aga tekkis idee laterna paigaldamiseks ja võeti eeskuju uue väikevormi loomisel, kirjutab lähemalt vabaõhumuuseumi teadur Hanno Talving.
Foto: Joosep Metslang
Kolu kõrtsi uue laterna taustalugu
Vene impeeriumis kehtisid kõrtside pidamise ja seal alkoholi müümise kohta kindlad reeglid. Lisaks üldistele seadustele anti kuberneride, kreisiülemate ja politseivalitsuste poolt välja spetsiaalseid eeskirju, mis kirjutasid üsna täpselt ette juhtnööre kõrtsides valitseva korra, sisustuse, puhtusepidamise jms kohta. Üheks selliseks nõudeks oli, et erinevate joogikohtade ees peab põlema latern. Näiteks kinnitas Liivimaa kuberner 29. aprillil 1895 Tartu linnaduuma poolt välja antud seadluse joogikohtade pidamise tarvis, mille §3 nõudis, et „Iga joogikoha sisseminek peab videviku hakatusel valgustatud olema ning sissemineku ukse juures peab latern põlema, mille värvi politsei määrab“
Sarnased reeglid kehtisid
ka maakõrtside kohta. Ajaleht „Virmaline“ avaldas 4. veebruaril 1889 Võru
kreisi politseivalitsuse ringkirja, mille esimene punkt nõudis, et „Walla
walitsused piawad selle üle walwama, et kõrtside juurde üles seatud laternad öö
läbi heledaste piawad põlema.“ Linnades eristati joogikohti ka laterna
värvuse järgi, näiteks olid õllepoodide ees siniste ja viinapoodide ees punaste
klaasidega laternad, kuid maakõrtside ees paiknesid tavalised valged laternad.
Taolised laternad seati vahel üles kõrtsi ukse juurde, kuid väga iseloomulik oli, et latern seati kõrtsi ette asetatud posti otsa nagu on seda näha vanalt Varstu kõrtsi fotolt.
Kui Varstu kõrtsi laterna aluseks oli lihtne püstpost, siis osadel postidel oli laternast allpool väike põikpuu, mida võib näha ka vanal Väike-Maarja fotol.
Foto: Rene Viljati kogu
Kuuldavasti tekitas just see laternaposti ristisarnaseks muutev põikpuu paljudes ehmatuse ja küsimuse, mis on selle eesmärk? Vastus on väga lihtne – see põikpuu oli abiks laternasüütajale redeli toetamisel ja fikseerimisel nii nagu seda võib näha ka kahel järgneval fotol.
Foto: internet
Liberty valge torn
Rocca al Mare ja Liberty suvemõisate territooriumidel oli lisaks elumajadele ka mitmeid eriotstarbelisi ehitisi. Silmapaistvamateks nendest olid kahtlemata vaatetornid, mida Liberty territooriumil oli vähemalt kaks.
Siin lapsena kasvanud
Elsa Gebaueri mälestuste järgi oli juurviljaaia ja Vana-Liberty maja läheduses
vaatlustorn „Ahrensburg“. Valduse lõunanurka kerkis suvemõisa sümbol – Valge
torn – kus lehvis Kochide valge-sinisevärviline lipp. Selle jalamil seisid kaks
lihtsat puupinki, millel istudes lapsed enamasti pühapäeviti linnast külalisi
ootasid, sest siit nägi üsna kaugele. (Suvemõisad Rocca al Mare ja Liberty,
Tallinn 2013 lk 80)
Vabaõhumuuseumi käsutuses on mitmeid ajaloolisi fotosid, mis tehtud siinsetes suvemõisates, kuid Valge torni ülesvõtet nende hulgas seni polnud. Nüüd on meieni jõudnud lausa kolm suurepärast fotot. Nendest kaks vanemat on tehtud 1912. aastal ja pärinevad kollektsionäär Aivo Aia kogust.
Kolmas, 1930. aastate alguse
ülesvõte jõudis muuseumi Lauri Lengi kaudu, kelle vaarisa Juhan Norak oli 1890.
aastatel Rocca al Mares metsavaht. Foto on teinud Juhan Noraku väimees Boris
Laupmann, kes oli 1926-1931 Haabersti konstaabel ja elas praeguse Honda
autokaupluse taga paiknenud majas.
Valge torni ehitusaeg
pole teada, kuid ilmselt püstitati see kas 19. sajandi lõpul või 20. sajandi
algul. Tõenäoliselt hävis praeguse Rocca al Mare kooli lähedal kaldajärsakul
paiknenud torn II maailmasõja ajal.