Kõige kättesaadavam looduslik jõuallikas on olnud läbi aegade tuul. Esimeseks tuulejõudu kasutavaks leiutiseks oli puri ning tuult püüdvad purjed olid omakorda aluseks tuuleveskite leiutamisele. Eestisse jõudsid tuuleveskid 14. sajandil. Esialgu olid need terve kerega pööratavad väiksed pukktuulikud. Hiljem hakati siin ehitama ka märksa suuremaid ja tehnoloogiliselt arenenumaid torn- ehk hollandi tüüpi tuuleveskeid, millel pöördub ainult kiivritaoline pea koos tiibadega.
Tuulikute ehitamine oli sajandeid eelkõige mõisate ja linnade monopol, kuid Lääne-Eestis ja saartel võis kirjutamata tavaõiguse järgi lihtsaid pukktuulikuid püstitada ka oma talu tarbeks. 26. veebruaril 1871 antud seadusega kaotasid rüütlimõisad veskite ehitamise ja pidamise ainuõiguse, misjärel puhkes talurahva hulgas tõeline veskite ehitamise buum. Kui mõisate hollandi tuulikud olid peamiselt kivihooned, siis talupoegade omad odavamad puitehitused.
20. sajandi algul enne I maailmasõda kerkis Läänemaale Kirbla kihelkonda Võhma külla omapärane tuuleveski, mille sarnast ei leidu Eestis ega tõenäoliselt kaugemalgi. Veski tegi unikaalseks selle kandiline paekivist mitmekorruseline allosa, kitsas puidust kere ning mehhanism, mis hoidis kuue tiivaga tuuliku pead alati automaatselt vastu tuult.
Juhani talu tuuleveski 1930. aasta paiku, Jaan Vali kogu
Juhani talu peremees Jüri Laasi laskis tuuleveski ehitada oma vennal Hans Laasil, kes oli tuntud osava meistrimehena. Hans Laasi sündis Vana-Vigalas 25. märtsil 1867, tema vend Jüri sealsamas 18. veebruaril 1869. Ka vendade talud olid hiljem lähestikku, Hans oli Vigala mõisa Laane talu rentnikuks ja alates 1909 pärisperemeheks Kojastu külas, Jüri aga paar kilomeetrit eemal Jõeääre talus Paljasmaa külas. Noorem vend ostis lisaks sellele Vanamõisa parun Otto von Budbergi käest Juhani talu. Vennad olid ka ühiskondlikult aktiivsed – Jüri Laasi valiti esindama Kirbla, Hans Laasi Vigala valda ülemaalise rahvaasemike kongressile Tartus Bürgermusse saalis 27-29. novembril 1905. Osalemise eest 1905. aasta revolutsiooniliikumises mõisteti Hans Laasile sõjakohtus 200 vitsahoopi ja Siberisse saatmine. Karistus jäi siiski täide viimata, kuna Jüri Laasi palvel laskis endine Eestimaa rüütelkonna peamees Otto von Budberg kohtuotsuse ümber vaadata.
Hans Laasi saavutas erilise kuulsuse leiutaja ja masinaehitajana. Juba 14. augustil 1895 sai Hans Laasi Haapsalus toimunud põllutöö väljanäitusel masinate ja põllutööriistade väljanäitusel auhinnaks 10 rbl oma gööpeli eest. Gööpel- ehk hobuajam on jõuülekande agregaat, mille abil kantakse edasi hoburakendi vedav jõud mõnele töömasinale. 1906. aastal teatas Päevaleht aga, et Hans Laasi, Vigala Laane talu rentnik ja laialt tuntud masinameister, on uutmoodi linaropsimise masina valmistanud, mis töötab üsna hästi.
7. märtsil 1936 kukkus Hans Laasi põlluteel heinakoorma otsast peaga vastu jääd ja sai silmapilkselt surma. Päevalehes avaldatud pikemas järelehüüdes peatuti lisaks 1905. aasta sündmustele ka tema tegevusel masinameister-leiutajana: „Hans Laasi oli omapäraseid suuri töömehi ja leiutajaid masinaehituse alal. Juba noormehena olid Laane Hans ja Jüri ümbruskonnas tuntud osavate seppadena, kes valmistasid ümbruskonnale põllutööriistu ja rehepeksumasinaid. Vaatamata renditalule arendas Hans Laane lihtsast sepapajast moodsa töötoa, kus tehti kõiki seltsi raua- ja puutöid masinate jõul. Siin valmistati tihti keerulisemaidki masinaid veskite ja tööstuste jaoks. Hans oli omapärasemaid töömehi selle poolest, et ta ei tunginud esile, ei käinud oma masinatega näitustel. Selle asemel mõtles ta ja kombineeris mitmesuguseid masinaid, mis hõlbustasid põllutööd. Ta valmistas mitmet süsteemi linaluumurdmise ja ropsimismasinaid, mis töötasid hobuse- ja ka tuule jõul, kui taludes olid veel tundmata mootorid. Ta viimaseks tööks oli universaalne taluvanker. Eesti valitsuse ajal rentis mahapõlenud Vängla veski, mille ehitas moodsaks vesiveskiks. Võhmas püstitas venna talusse tuuleveski – tehnika viimase sõna.
On omamoodi sümboolne, et samal 1936. aasta kevadel pärast Hans Laasi surma, murdis suur torm Juhani tuuleveski ülemise osa ja pärast seda jahvatati veskis üksnes mootori abil. Nõukogude ajal läks veski kolhoosi „Leninlik Tee“ kätte, kuid algsel otstarbel seda enam ei kasutatud. Veski seadmed müüdi vanarauaks ning 1960. aastatel kohandati hoone kiviosa silotorniks. Tänaseks on hoone hüljatud ja tõenäoliselt teavad vähesed, et keset lagedat põllumaad kindlusena kõrguv ehitis on mälestus Eesti omapäraseimast tuuleveskist.
Juhani talu tuuleveskist säilinud osa 2005. aastal, foto H. Talving
Teksti koostas Hanno Talving.