Praegusel ajal on 1. aprill tuntud naljapäevana, kuid rahvakalendrist on see teada kui karjalaskepäev, mil kari lasti kas või korrakski välja ka halva ilmaga. Peamised tegevused olid sel päeval seotud ennetava maagiaga, et tagada karja tervis, loomade kojutulek ja sigimine ning tõrjuda eemale hunte ja muid ohtusid.
KARJAÕNN ja NÕIDUS
Selle päevaga on seotud mitmeid tavasid: karja väljalaskmisel pandud karjaõnne kindlustamiseks laudaukse alla vikat, kirves või hoopis kanamuna - loomal, kes muna katki sõtkus või terariistale astus, oli karta haigeks jäämist või koguni suremist. Kolga-Jaanist on teada, et nõiduse ärahoidmiseks karja suitsutati ja loeti peale kaitsemaagilisi sõnu. Mõni oskas nõiduda ka piimasaaki. Väike-Maarjas olevat nõid karja esimest korda välja lastes löönud lehma udara pihta, osundades: „siit nisast rõõska, siit nisast juustule, siit nisast võile, siit nisast mulle.“ Nõiduse ärahoidmiseks oli kombeks tõmmata veistele otsa ette tõrvaga ristid.
KARJALAPSEL ISTUMISE KEELD
Karjalapsel oli esimesel karjapäeval rangelt keelatud karja kaasa võtta nuga või keppi - need oleks loomadele õnnetust toonud. Ka ei tohtinud karjane sel päeval ühtki toorest oksa murda, et kariloomad ei jääks kiduma. Hundi kartuses oli keelatud kännule istuda, Setomaal aga ei tohtinud karjalaps esimest korda loomi karjatades üldse istuda, ikka selleks, et kogu suve virk püsiks.
Selleks, et kari terve püsiks, anti karjasele kaasa tükk jõululeivast/-kakust. Kariloomadele jagati sel olulisel päeval karjakella seest leivatükke, et nad edaspidigi „kella järel käiks“, st koos püsiks. Mitmel pool on tuntud komme karjast esimesel päeval veega kasta. Pärast rituaalset kastmist anti talle keedetud muna või kaks, mõnel pool veel ka selleks puhuks küpsetatud eriline leivake, karjasekakk. Märjamaalt on teada, et ka mihklipäevakski küpsetati karjasele sepik, „karjatse kakk“.
KARJAVITSALEGI OMANDATI MAAGILIST MÕJU
See pidi olema sirge, et loomad ei jookseks laiali. Pihlapuust ei soovitatud vitsa murda, see pannuks loomad „kuivama“. Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse ja võeti sealt alla alles siis, kui karjatamine lõppes ja loomad esimest korda lauta pandi. Siis sai iga loom sama vitsaga kaitsva sopsu. Nagu karja väljasaatmine, toimus ka lauta jätmine noorkuu aegu. Kodavere kandist on teada, et karja lauta jäämisel pandi kaitseks laudaukse kohale karuohakas.
Aja jooksul kujunes tegelikuks karjatamise alguspäevaks aga jüripäev, 23. aprill, mil ilmad olid juba soojemad.
Karjalaske päevast kirjutas teadur-kuraator Elvi Nassar.
KARJAÕNN ja NÕIDUS
Selle päevaga on seotud mitmeid tavasid: karja väljalaskmisel pandud karjaõnne kindlustamiseks laudaukse alla vikat, kirves või hoopis kanamuna - loomal, kes muna katki sõtkus või terariistale astus, oli karta haigeks jäämist või koguni suremist. Kolga-Jaanist on teada, et nõiduse ärahoidmiseks karja suitsutati ja loeti peale kaitsemaagilisi sõnu. Mõni oskas nõiduda ka piimasaaki. Väike-Maarjas olevat nõid karja esimest korda välja lastes löönud lehma udara pihta, osundades: „siit nisast rõõska, siit nisast juustule, siit nisast võile, siit nisast mulle.“ Nõiduse ärahoidmiseks oli kombeks tõmmata veistele otsa ette tõrvaga ristid.
KARJALAPSEL ISTUMISE KEELD
Karjalapsel oli esimesel karjapäeval rangelt keelatud karja kaasa võtta nuga või keppi - need oleks loomadele õnnetust toonud. Ka ei tohtinud karjane sel päeval ühtki toorest oksa murda, et kariloomad ei jääks kiduma. Hundi kartuses oli keelatud kännule istuda, Setomaal aga ei tohtinud karjalaps esimest korda loomi karjatades üldse istuda, ikka selleks, et kogu suve virk püsiks.
Selleks, et kari terve püsiks, anti karjasele kaasa tükk jõululeivast/-kakust. Kariloomadele jagati sel olulisel päeval karjakella seest leivatükke, et nad edaspidigi „kella järel käiks“, st koos püsiks. Mitmel pool on tuntud komme karjast esimesel päeval veega kasta. Pärast rituaalset kastmist anti talle keedetud muna või kaks, mõnel pool veel ka selleks puhuks küpsetatud eriline leivake, karjasekakk. Märjamaalt on teada, et ka mihklipäevakski küpsetati karjasele sepik, „karjatse kakk“.
KARJAVITSALEGI OMANDATI MAAGILIST MÕJU
See pidi olema sirge, et loomad ei jookseks laiali. Pihlapuust ei soovitatud vitsa murda, see pannuks loomad „kuivama“. Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse ja võeti sealt alla alles siis, kui karjatamine lõppes ja loomad esimest korda lauta pandi. Siis sai iga loom sama vitsaga kaitsva sopsu. Nagu karja väljasaatmine, toimus ka lauta jätmine noorkuu aegu. Kodavere kandist on teada, et karja lauta jäämisel pandi kaitseks laudaukse kohale karuohakas.
Aja jooksul kujunes tegelikuks karjatamise alguspäevaks aga jüripäev, 23. aprill, mil ilmad olid juba soojemad.
Karjalaske päevast kirjutas teadur-kuraator Elvi Nassar.