Gea Troska – daam fotokaameraga

Gea Troska – daam fotokaameraga

Eesti Vabaõhumuuseumi ühe rajaja, etnograaf Gea Troska sünnist möödus 10. veebruaril  sada aastat.  

Gea Troska sündis 10. veebruaril 1926. aastal Tallinnas tuntud ühiskonnategelase Hugo Reimani peres. Ta õppis Tartu Ülikooli Ajaloo Instituudis etnograafiat keerulistel aastatel 1945-1950. Gea Troskat tõmbas teaduslik töö: pärast TÜ edukat lõpetamist 1950. aastal asus ta edasi aspirantuuri ehk toonasesse kraadiõpesse, mis tähendas stažeerimist Moskvas. Tal oli kavas uurida eesti perekonda, kuid toonane suhtumine tegi kaasaja argielu objektiivse uurimise pea võimatuks. 1952. a sattus Gea Troska isaga seoses põlu alla ning sunniti ülikoolist lahkuma. 

1953. aastal alustas ta tööd Tallinna Linnamuuseumis ja sai selle direktoriks 1955. aastal. Linnamuuseumi töö tähendas kogude ja ekspositsioonidega tegelemist, kuid Troska tahtis jätkata väitekirja kirjutamist. Ta valis endale põhitöö kõrval tegelemiseks uue teema: Eesti ajaloolise asustuse, mida sai uurida arhiivis asuva kaardimaterjali põhjal. Koos Moskva etnograaf Natalja Šlõginaga, kes oli kirjutanud väitekirja eesti taluhoonetest, käidi Eesti eri paigus välitöödel, kus Troska süvenes nii taluarhitektuuri kui ka maa-asulate teemasse. See kokkupuude ja töö muuseumivaldkonnas tõi ta vabaõhumuuseumi rajajate ringi ning ta osales 1957. aastal asutatud Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi kavandi koostamises. Troska tuli 1960. aastal ka vabaõhumuuseumisse teadurina tööle, asudes muuseumi jaoks uurima Põhja-Eesti ja Saaremaa taluehitusi, samuti Viljandimaa suurtalude häärbereid ja sulaste elamuid. Ta on vabaõhumuuseumi Pulga talu kuraator.

Kui 1971. aastal avanes võimalus asuda tööle Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti, suundus Troska sinna, et lõpetada ja kaitsta väitekiri Põhja-Eesti külaasustusest (1974). Muuseumiga jäi Troska seotuks teadusnõukogu kaudu. Järgnesid viljakad aastad uurijana, mil valmisid mahukad ülevaated Lõuna-Eesti ning Saaremaa ajaloolisest külaasustusest ja maakasutusest, taluõuedest, -peredest jne. Uurimistöö jõudis koondatud kujul lugejateni 1987. aastal raamatus „Eesti küla XIX sajandil“. Teiste Eesti etnograafidega kõrvu tegeles ka Gea Troska aastaid mahuka nõukogude etnograafia projekti, Balti ajaloolis-etnograafilise atlase koostamisega - paraku asustuse teemaline köide ei ilmunudki. Vello Lõugase eestvõttel oli Troska koos Ajaloo Instituudi kolleegidega haaratud ajaloolise Rebala kandi uurimisele, kui seda ähvardas kaevanduste all hävimine. Troska oli oma laialdaste teadmistega asustuse kujunemisest toeks koduloolastele, pannes kokku metoodilisi materjale ning piirkondlikke asustuse ülevaateid. Taasiseseisvumise algusajal osales ta etnograafilise leksikoni ning ülevaateteose „Eesti rahvakultuur“ koostamises.

Eesti muuseumikogudes on rohkelt Gea Troska välitööde pilte mitmest aastakümnest. Etnograafilist ainest pildistas ta juba ülikooli ajal randlaste juures lõputöö jaoks materjali kogudes, varaseimad jäädvustused pärinevad aga hoopis 1939. aasta Eesti Mängudelt. 1950. aastatel pildistas ta nii varast kolhoosielu kui ka Tallinna linna sõjajärgset ülesehitustööd. Troska võttis 1960. ja 1970. aastatel aktiivselt osa Tallinna fotoklubist, mis pakkus mitmekülgset fotograafiaõpet, võimaldas osaleda näitustel ja lävida teiste fotograafidega.

Suur osa EVMi kogudes olevaid fotosid pärineb 1960. aastatest, mil Troska rändas välitöödel Eesti eri paigus, et leida vabaõhumuuseumisse toomiseks sobivaid hooneid. See oli aeg, kui ühiskonnas oli võetud suund maaelu linnastamisele, taluarhitektuur oli arvatud muuseumieksponaadiks. Alles oli veel mõndagi arhailist, mis pälvis etnograafi tähelepanu, isegi kui see oli viltuvajunud ja mitmekordselt lapitud. Ent vanades taredes veel elati, köögiakna all õitsesid jorjenid. Troska 1960. a tehtud pildistustel avaneb justkui kahe ajastu piiril olev Eesti küla.  

Need pildid on paljuski asised: dokumenteeritud on taluhooneid alates rehielamutest ja häärberitest lihtsate saunadeni, aedasid, kaevusid, väravaid, külateid, ehituslikke konstruktsioone ja detaile, samas aimub neilt fotograafi soov ainest raamistada, püüda rütme ja kontraste. 

Vabaõhumuuseumit ehitades sai fotoaparaadist oluline tööriist: sellega jäädvustati samm-sammult hoonete lahtivõetud konstruktsioone, et muuseumis hooned algupäraselt üles ehitada. Samuti jäädvustas Troska muuseumi rajamise käiku ja valminud ekspositsioone. 1968. a anti tema fotodega välja postkaardikomplekt „Talv vabaõhumuuseumis“.

Kolu kõrtsi talli all on kuni septembri lõpuni avatud fotonäitus, kus on eksponeeritud Eesti Vabaõhumuuseumi kogudest pärit ja Gea Troska 1960. aastatel välitöödel tehtud fotod taluarhitektuurist ja külamaastikest. Näitus jääb avatuks 2026. aasta septembri lõpuni.