1. mail avati Eesti Vabaõhumuuseumi setu talu laudas näitus "100 aastat setode perekonnanimesid". Muuseumi teadur-kuraator Elvi Nassar kirjutab lähemalt setode perekonna kui ka eesnimede panemise ajaloost ja traditsioonidest.
Setomaa on varem Pihkva kubermangu kuulunud etnograafiline piirkond Kagu-Eestis, mis arvati Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud 1920. a rahulepingu alusel Eesti Vabariigi koosseisu. Moodustati Petseri maakond, mille elanikkonna moodustasid õigeusklikud setod ja venelased. Üsna pea pärast Eesti riigi iseseisvumist alustati uues maakonnas tsaariaegse aegunud maakorralduse, hariduse ja usuelu reformimist. Üheks suuremaks aktsiooniks Setomaal kujunes 1920. aastatel perekonnanimede panek ja külakogukonnamaade kruntimine. Mujal Eestis oli maarahva enamus saanud perekonnanimed juba aastatel 1822–1835, valdaval osal Petseri maakonna talurahvast aga perekonnanimi puudus. Enne pärisorjuse kaotamist Venemaal 1861. a esines vaid üksikuid perekonnanime kandvaid setosid.
Perekonnanimi võeti tsaariajal seoses vajadusega teha notariaalseid tehinguid ja käia kodukohast eemal, näiteks tööl või sõjaväes. Vajaminev pass osteti valla- või kreisivalitsusest, selles fikseeriti esimest korda ka inimese perekonnanimi. Levinuimaks perekonnanime vormiks tsaariaegsel Setomaal oli patronüüm — isa venekeelsest ristinimest moodustatud nimi (nt Jakov Petrov, Irina Danilova). Mõnikord saadi perekonnanimi endise lisanime tõlkimisel vene keelde. Lisanimeks võis olla hüüdnimi, mida kasutati perekonnanimede eelsel ajal. Hüüdnimi võis toimida mitteametliku perekonnanimena või kogu suguseltsi nimena. Oli ka seto omakeelseid, valdavalt lühikesi perekonnanimesid, aga neid on teada vaid üksikuid.
1921. aastal algas perekonnanimede panek Petserimaa ja Narva taguste külade elanikkonnale. Petserimaal moodustati selleks kokku viis perekonnanimede panemise komisjoni, mis tegutsesid intensiivselt lühikest aega, septembrist detsembri lõpuni. Nimekomisjoni liikmed püüdsid vältida Eestis levinud lihtsaid loodusnimesid, mida setod ise perekonnanimeks küll soovinuks. Enamasti moodustas nimekomisjon liitsõnalisi perekonnanimesid. Teiseks mooduseks oli järelliidetega perekonnanimede moodustamine. Komisjonide töö tulemusel said setod kokku umbes 2500 erinevat perekonnanime. Komisjoniliikmeid kutsuti rahva seas Setomaa „apostliteks“ või „ristijateks“. Perekonnanimed, mida setod tänapäeval kannavad, on väheste eranditega võetud 1921. aastal.
Seto eesnimede traditsioon, mida jagatakse kõigi eestlastega, on üsna hiljutine. See pääses maksvusele alles Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel. Põlvkondade vahelisi erinevusi eesnimede osas tsaariaegsel Setomaal ei esinenud. Tänapäeval ei erine setode eesnimed eestlaste eesnimedest. Setode vanemad ristinimed pärinevad kirikuslaavi ja vene õigeusu pühakute nimedest. Reeglina ristiti laps Setomaal vastavalt sellele, millise pühaku mälestuspäev oli ristimispäeva ajal aktuaalne. Iga eesnimi oli seega pühakunimi. Vahel, kui kirikukalender võimaldas, oli peres isegi kaks sama nimega last. Samast soost kaksikud said veel 19. sajandil ristimisel sageli sama nime.
Mõne ristinime suurem esinemissagedus ei tähenda seda, et see nimi oli Setomaal populaarsem, vaid eelkõige seda, et selle nimega pühakuid on rohkem ja aastas esines seega enam konkreetse pühaku nimega seonduvaid mälestuspäevi. Selline nimetraditsioon oli Setomaal sajandeid üldine. Setode hulgas käibel olnud ristinimede hulk oli väga suur, kirikuraamatute põhjal oli kasutusel umbes 250 ristinime.
Seto eesnimed lähtuvad reeglina vene rahvakeelsetest nimekujudest. Need olid lühikesed, enamasti kahesilbilised (Ivvo, Tepo, Luke, Varu), kuna nimi pidi olema eelkõige suupärane ja kõlav. Ühel ristinimel oli tavaliselt mitu seto vastet - ühe inimese puhul võidi eelistada ühte, teise puhul teist kuju. Levinud oli kutsumine isa nime järgi, abielunaisi kutsuti mehe või äia nime järgi. Lisanimena võidi teatud puhkudel kasutada ka külanime või ka hüüdnime.
Mõnikord teadiski inimene ainult oma seto nime. See võis tekitada segadust nii tsaariajal kui hiljemgi, sest dokumentides kasutati üksnes kirikuraamatutes sisalduvaid ristinime kujusid. Üldise kirjaoskuse tulek ja eesti kultuuri mõju hüppeline kasv sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal (1918-1940) ning kiriku mõju kiire taandumine nõukogudeajal tõid Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel kaasa seto vanema nimetraditsiooni hääbumise.
Tänapäeval peetakse setopärasteks perekonnanimedeks eelkõige loodusromantilisi liitsõnalisi nimesid. Vene õigeusu ristinime ja eesti looduslähedase perekonnanime ühendus on tänapäeval tüüpiline pigem seto vanemale põlvkonnale.
Näitus "100 aastat setode perekonnanimesid" on Eesti Vabaõhumuuseumi seto talus avatud kuni aasta lõpuni.