Ajaveeb

Selle kuu erilise maja loos viib Heiki Pärdi lugeja juugendstiili radadele väikses Mõisaküla raudteeasulas. Kas Valga mõjul (raudteeühendus!) või Riiast tulnud tuultest oli juugendiga nakatatud ka väike raudteeasula Mõisaküla. 20. sajandi algul väga hoogsalt arenenud alevis kerkis tollal maju nagu seeni pärast vihma ja enne Esimest maailmasõda ehitati sinna ka paar silmapaistvat juugendstiilis elu-ärihoonet: Mõisaküla Ühispanga maja ja Karl Kalzenaule kuulunud hoone.

Seoses muuseumi ekspositsiooni avamise 60. aastapäevaga käsitleme käesolevas erilise maja loos üht vähetuntud muuseumihoonet, mis jäi keeruliste olude sunnil küll lõpuni püstitamata, kuid sellest hoolimata suutis üsna märkamatult jäädvustuda muuseumi külastajate ja ka siinse piirkonna elanikke mällu.

Ühe katuse all paiknev õigeusu kirik ja koolimaja polnud Eestis päris tundmatu: näiteks paiknes taoline koosehitis Järva-Jaanis ja Obinitsas, kuid Kõpu oma oli neist vaieldamatult kõige esinduslikum ja multifunktsionaalsem.

Eesti Vabaõhumuuseumi südames asuv Hagemeistri suvila sai 2024. aastal uue kuue ja nüüdsest asuvad selles 19. sajandist pärit hoones muuhulgas ka EVMi maaarhitektuuri keskuse tööruumid. 

Eesti Vabaõhumuuseumi teadur Hanno Talving kirjutab Saku kogukonnamaja keerukast saamise loost ja mitmest näost. Vaevaliselt valminud hoones on aastate jooksul asunud kooli-, rahva- ja vallamaja, tehes selle Eestis ainulaadseks.

Eesti taluelamute hulgas oli üks kõige esinduslikumaid ja suursugusemaid Raikkülas Raela külas asunud Ärma häärber. Maja muudab eriliseks asjaolu, et see silmapaistva arhitektuuriga hoone rajati majanduslikult suhteliselt keskmisel järjel olnud Lõuna-Harjumaa külasse.

Käesoleva erilise maja loo puhul kiikame ühte mõnevõrra hilisemasse, kuid siiski huvitavasse perioodi Eesti maaarhitektuuri arenguloos, mil hakati esmakordselt katsetama puidust ruumelementide kasutamist üksikelamute püstitamiseks.

Mesindusega tegelesid inimesed juba vanas Egiptuses ja Kreekas. Ka Eestis on juba muinasajal mesilasi tuntud, kuid nende hinnalist mett saadi metsas puuõõnsustes pesitsevatelt peredelt. Alates 16. sajandist hakkas siin metsmesindus aegamisi asenduma kodumesindusega, kui elamute ligidusse hakati paigutama puutüvest õõnestatud pakktarusid. Eestis on olemas üks unikaalne mesilasmaja, mis on säilinud praeguses Rapla maakonnas Lipametsa külas Kalama talus. Eesti kontekstis erakordse hoone ehitas 1920. aastate lõpul või 1930. aastate algul Mart Tõntsohn.

Eestis on üks erandlik talu, kus kunagi on ehitatud hulk hooneid valubetoonist – kõik erilised majad. Viljandimaalt pärit Tõnis Andrese poeg Kurrikoff (1858-1934) ostis 1909 Tartumaalt Suure-Ulila mõisast kolm talukohta (Matto, Kässo ja Pedo) ning hiljem lisaks veel kaks. Ta ühendas need üheks suureks Jürgenhofi ehk Seieri taluks, millel olid maad algul ligi 200 ha, kuid 1939. aastaks aga 358 ha.