Ajaveeb

Kuidas meie esivanemad näljaajal talvekuud üle elasid? Viljavarud, mis olid kaitstud magasiaitades, mängisid olulist rolli nende ellujäämises ja igapäevaelus. Novembrikuu erilise maja loos uurime, kuidas magasiaitade süsteem tekkis ja toimis ning vaatame ka tähelepanuväärset Muhu-Suurevalla magasiaita, mis on ainulaadne näide meie arhitektuuripärandist.

Selle kuu erilise maja loos viib Heiki Pärdi lugeja juugendstiili radadele väikses Mõisaküla raudteeasulas. Kas Valga mõjul (raudteeühendus!) või Riiast tulnud tuultest oli juugendiga nakatatud ka väike raudteeasula Mõisaküla. 20. sajandi algul väga hoogsalt arenenud alevis kerkis tollal maju nagu seeni pärast vihma ja enne Esimest maailmasõda ehitati sinna ka paar silmapaistvat juugendstiilis elu-ärihoonet: Mõisaküla Ühispanga maja ja Karl Kalzenaule kuulunud hoone.

Seoses muuseumi ekspositsiooni avamise 60. aastapäevaga käsitleme käesolevas erilise maja loos üht vähetuntud muuseumihoonet, mis jäi keeruliste olude sunnil küll lõpuni püstitamata, kuid sellest hoolimata suutis üsna märkamatult jäädvustuda muuseumi külastajate ja ka siinse piirkonna elanikke mällu.

Ühe katuse all paiknev õigeusu kirik ja koolimaja polnud Eestis päris tundmatu: näiteks paiknes taoline koosehitis Järva-Jaanis ja Obinitsas, kuid Kõpu oma oli neist vaieldamatult kõige esinduslikum ja multifunktsionaalsem.

Eesti Vabaõhumuuseumi südames asuv Hagemeistri suvila sai 2024. aastal uue kuue ja nüüdsest asuvad selles 19. sajandist pärit hoones muuhulgas ka EVMi maaarhitektuuri keskuse tööruumid. 

Eesti Vabaõhumuuseumi teadur Hanno Talving kirjutab Saku kogukonnamaja keerukast saamise loost ja mitmest näost. Vaevaliselt valminud hoones on aastate jooksul asunud kooli-, rahva- ja vallamaja, tehes selle Eestis ainulaadseks.

Eesti taluelamute hulgas oli üks kõige esinduslikumaid ja suursugusemaid Raikkülas Raela külas asunud Ärma häärber. Maja muudab eriliseks asjaolu, et see silmapaistva arhitektuuriga hoone rajati majanduslikult suhteliselt keskmisel järjel olnud Lõuna-Harjumaa külasse.

Käesoleva erilise maja loo puhul kiikame ühte mõnevõrra hilisemasse, kuid siiski huvitavasse perioodi Eesti maaarhitektuuri arenguloos, mil hakati esmakordselt katsetama puidust ruumelementide kasutamist üksikelamute püstitamiseks.

Mesindusega tegelesid inimesed juba vanas Egiptuses ja Kreekas. Ka Eestis on juba muinasajal mesilasi tuntud, kuid nende hinnalist mett saadi metsas puuõõnsustes pesitsevatelt peredelt. Alates 16. sajandist hakkas siin metsmesindus aegamisi asenduma kodumesindusega, kui elamute ligidusse hakati paigutama puutüvest õõnestatud pakktarusid. Eestis on olemas üks unikaalne mesilasmaja, mis on säilinud praeguses Rapla maakonnas Lipametsa külas Kalama talus. Eesti kontekstis erakordse hoone ehitas 1920. aastate lõpul või 1930. aastate algul Mart Tõntsohn.

Eestis on üks erandlik talu, kus kunagi on ehitatud hulk hooneid valubetoonist – kõik erilised majad. Viljandimaalt pärit Tõnis Andrese poeg Kurrikoff (1858-1934) ostis 1909 Tartumaalt Suure-Ulila mõisast kolm talukohta (Matto, Kässo ja Pedo) ning hiljem lisaks veel kaks. Ta ühendas need üheks suureks Jürgenhofi ehk Seieri taluks, millel olid maad algul ligi 200 ha, kuid 1939. aastaks aga 358 ha.

Pea kõikide Eesti maanteede ääres leidus omal ajal kõrtsihooneid, kus rändajal oli lisaks keelekastele ja kosutusele võimalik sada ka öömaja. Eriti tihedalt olid kõrtsidega palistatud elava liiklusega teed, mille hulgast omalaadse rekordiomanikuna tõuseb esile Paldiski maantee, kus Tallinna ja Keila vahel oli 22 versta peal eri aegadel tervelt 15-16 kõrtsi. 19. sajandi keskel ehitas Vääna mõis Tallinnast 17 versta kaugusele Vahiküla – Vääna – Keila-Joa olulise teeristi lähedale tavalisest kõrtsist märksa uhkem trahteri, mis sai kauni nime Die Goldene Sonne ehk Kuldne Päike. Peale trahteri oli hoones võõrastemaja ja kauplus. Hoone oli Eesti kõrtside hulgas harvaesineva U-kujulise põhiplaaniga, mille kahe paekivist talli vahel paiknes puidust eluosa.

1930. aastate teisel poolel ehitati riigi kulul Tallinna külje alla Õismäe uusasundusse kaks erilaadset talu – Lagle ja Hälli. Lagle talu plaaniti pärast valmimist anda "võtmed-kätte" põhimõttel kirjanik August Mälgule. Hoonestusprojekt telliti Põllutöökoja Ehitustalitusest, kus selle 1936 koostas Edgar Velbri. 

1930. aasta veebruaris kuulutas Haridusministeerium välja arhitektuurikonkursi ajakohaste koolimajade projektide saamiseks. Eri põhjustel peetakse seda konkurssi  läbikukkunuks, kuid sellele vaatamata ehitati konkursil auhinnatud kavandite alusel siiski kümmekond koolimaja. Populaarseimaks osutus Eesti Põllumeeste Keskseltsi ehitustalituse projekt „Valgus II“ tüüp IV, mis nägi ette U-kujulise põhiplaaniga murtud katusega puithoonet. Selle projekti järgi valmis ka Metsapoole algkool Pärnumaal, mis tegutseb tänase päevani.