Eesti Vabaõhumuuseum ei ole rajatud tühjale maalapile Kakumäe poolsaarel. Nagu varemgi jutuks tulnud, siis muuseumi territoorium ei hõlma mitte ainult kunagisi Rocca al Mare suvemõisa alasid, vaid ka 1930. aastate teisel poolel rajatud Õismäe sooasunduse maid. Täpsemalt on jutt viiest kinnistust: Sooniku, Kalmemäe, Kauna, Tungla ning Kibuvitsa. Kokku 34 krundiga Õismäe asunduses oli jagatud maid eluaseme rajamiseks, suvituskohaks, väikelooma- ja linnukasvatuseks, aianduseks, jne. Üks suvituskoha saajaid oli ka Tallinna linnaarhitekt Herbert Johanson (1884-1964), kelle kinnistu nimeks sai Kibuvitsa.
Suvila (ka “nädala-lõpu-maja”) asus Tallinn-Kakumäe maanteest kõige kaugemal (võrreldes naaber-majapidamistega), metsa sees kõrgemal nõlval. Hoone eluruumid olid esiküljega lõunakaarde, maja ette jäi aga avar lage ala, mida piiritles igast küljest mets. Nõnda õnnestus saavutada erakordselt tuulevaikne asukoht. Suvila esiküljel, saali akna all oli väike murdpaest vooderdusega bassein koos pumbakaevuga.
Kibuvitsa talu ehitusprojekt (1938). Tallinna Linnaarhiiv
Suvila moodustus kolmest harali paigutatud, aga omavahel ühendatud tiivast. Planeeringu südameks oli kõrge viilkatusega ja katusekorrusega eluhoone, mille külge liitusid garaažiga majandustiib ning keldri ja kasvuhoonega puhketiib. Eluhoone põhikonstruktsiooniks oli puit, täpsemalt saepurutäitega puitsõrestik, mis oli vooderdatud horisontaalse profileeritud laudisega. Maja vundament oli mitmevärvilisest maakivist, mille kõrgus ulatus kõrvaltiibade ja galeriide seintes ka akende või katuseni välja. Eluhoone ja majandustiiva katusekatteks oli laast, puhketiiva puhul aga madalakaldelise katuse tõttu plekk. Eluhoone esimese korruse moodustas suures osas avar saal, mille kõrval paiknes ka väike köök ning läbikäidav elutuba. Teisel korrusel paiknes magamistuba ning võrdse suurusega riietusruum-vannituba. Silmatorkavalt funktsionalistliku võttena kasutas arhitekt hoones nn lintakna motiivi, mis aitas rõhutada hoone horisontaalsust ning interjööri avatust ümbritsevale loodusele. Puhketiivast avanes ka kolm paari klaasuksi väikesele siseõuele, mis moodustus kasvuhoone ja eluhoone vahele.
Kokkuvõttes oli hoone oma funktsiooni ja planeeringu poolest läbinisti modernne, ehkki traditsiooniliste materjalidega, ehitusvõtetega ja proportsioonidega oli saavutatud igati maalähendane mulje. 1939. aastal esindas hoone makett koguni Põhjamaade elamunäitusel Helsingis Eesti moodsat maa- ja linnaelamu arhitektuuri.
Kibuvitsa talu elumaja eestvaates. Foto:erakogu
Herbert Johanson emigreerus perega Rootsi 1944. aastal, viis aastat peale suvila valmimist. Suvila aga ei jäänud tühjaks, sinna jäi peaaegu surmani elama tema vend Wilhelm Johanson. Hoone uus elujärk algas 1957. aastal ühes Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi asutamisega, mil hoone võeti kasutusele muuseumi kontorina. Muuseumikollektiivi tollane väike koosseis mahtus koos Wilhelm Johansoniga kenasti ära kunagise suvila tagasihoidlikesse ruumidesse. Kunagine majandustiib sai ka fondihoidlaks, kus talletati muuseumi etnograafilisi esemeid. Ajapikku jäi kasvava muuseumi jaoks kunagine suvila siiski väikeseks ning 1968. aastal õnnestus saada tööruumideks juurde Rocca al Mare suvemõisa nn Šveitsi maja.
Muuseumi töötajad ERVM 5. aastapäeval kontori ees, 1962. Eesti Vabaõhumuuseumi kogu
Peamaja keldri ja kasvuhoonega ühendav galerii (veranda) võeti kasutusele puhkeruumina. Muuseumi töötajad einestamas, suvi 1967. Foto erakogust
Heakorratalgud Kibuvitsa talu õuel, 1961. Paremal on näha eluhoone ja selle ees asuv paekivivooderdusega bassein, vasakul kõrvalhoone, mis võeti kasutusele kogutud etnograafiliste esemete hoidlana. Foto: Gea Troska. EVM N 42:112
Hoone väärtus oli muuseumi rajajatele ilmselge, mis välistas 12 aasta jooksul igasuguste ümber- ja juurdeehituste tegemise. Seda väärtust kavatseti võtta arvesse ka muuseumit välja ehitades, jättes kompleksile omaette ala, kus rajatavate eksponaat-taluõuede paigutus seda ei riivaks. Lugu võttis siiski kurva pöörde 1969. aasta 3. märtsil, mil hoone hävis tulekahjus ühes suure osaga fondihoidlas talletatud etnograafilisest kogust. Hoone hävimise järel tehti ka muudatus muuseumi planeeringus: suvila tühjaks jäänud alale paigutati Kagu-Eesti taluõu (Rusi talu).
Sellega aga Kibuvitsa talu lugu ei piirdu. Täielikust hävingust pääses hoone puhketiib koos keldri ja kasvuhoone vundamendiga. Vare istus pikalt tähelepanuta muuseumi Lõuna-Eesti tsoonis, kuni maaarhitektuuri keskuse kollektiiv hakkas seal vaikselt askeldama. Tänase seisuga on varemetes avatud näitus “Tallinnlased Õismäe raba asustamas”, mis tutvustab Õismäe sooasunduse rajamise lugu, kinnistuid ning nende kunagisi omanikke. Suvila vareme ja näituse külastamine nõuab aga natuke leidlikkust. Tänase seisuga ei leia teda muuseumi kaardilt, olles nõnda justkui väikestviisi saladus. Aga kes küsib ja otsib, see leiab.
Kibuvitsa talu varemed (2021). Foto: Elo Lutsepp
Ja ega Kibuvitsa talu lugu ei pruugi lõppeda ka siin. Muuseum on hiljuti võtnud püsinäituse arendamise eesmärgiga endale uueks uurimisteemaks linnas elavate eestlaste suvituskodud ja puhkeharjumused, mis on õrnalt puhumas tuuli ka Johansoni nädalalõpu-maja parema tuleviku suunas. Loe lähemalt siit.
Koostanud Alois Andreas Põdra.
Allikad:
Suvila (ka “nädala-lõpu-maja”) asus Tallinn-Kakumäe maanteest kõige kaugemal (võrreldes naaber-majapidamistega), metsa sees kõrgemal nõlval. Hoone eluruumid olid esiküljega lõunakaarde, maja ette jäi aga avar lage ala, mida piiritles igast küljest mets. Nõnda õnnestus saavutada erakordselt tuulevaikne asukoht. Suvila esiküljel, saali akna all oli väike murdpaest vooderdusega bassein koos pumbakaevuga.
Kibuvitsa talu ehitusprojekt (1938). Tallinna Linnaarhiiv
Suvila moodustus kolmest harali paigutatud, aga omavahel ühendatud tiivast. Planeeringu südameks oli kõrge viilkatusega ja katusekorrusega eluhoone, mille külge liitusid garaažiga majandustiib ning keldri ja kasvuhoonega puhketiib. Eluhoone põhikonstruktsiooniks oli puit, täpsemalt saepurutäitega puitsõrestik, mis oli vooderdatud horisontaalse profileeritud laudisega. Maja vundament oli mitmevärvilisest maakivist, mille kõrgus ulatus kõrvaltiibade ja galeriide seintes ka akende või katuseni välja. Eluhoone ja majandustiiva katusekatteks oli laast, puhketiiva puhul aga madalakaldelise katuse tõttu plekk. Eluhoone esimese korruse moodustas suures osas avar saal, mille kõrval paiknes ka väike köök ning läbikäidav elutuba. Teisel korrusel paiknes magamistuba ning võrdse suurusega riietusruum-vannituba. Silmatorkavalt funktsionalistliku võttena kasutas arhitekt hoones nn lintakna motiivi, mis aitas rõhutada hoone horisontaalsust ning interjööri avatust ümbritsevale loodusele. Puhketiivast avanes ka kolm paari klaasuksi väikesele siseõuele, mis moodustus kasvuhoone ja eluhoone vahele.
Kokkuvõttes oli hoone oma funktsiooni ja planeeringu poolest läbinisti modernne, ehkki traditsiooniliste materjalidega, ehitusvõtetega ja proportsioonidega oli saavutatud igati maalähendane mulje. 1939. aastal esindas hoone makett koguni Põhjamaade elamunäitusel Helsingis Eesti moodsat maa- ja linnaelamu arhitektuuri.
Kibuvitsa talu elumaja eestvaates. Foto:erakogu
Herbert Johanson emigreerus perega Rootsi 1944. aastal, viis aastat peale suvila valmimist. Suvila aga ei jäänud tühjaks, sinna jäi peaaegu surmani elama tema vend Wilhelm Johanson. Hoone uus elujärk algas 1957. aastal ühes Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi asutamisega, mil hoone võeti kasutusele muuseumi kontorina. Muuseumikollektiivi tollane väike koosseis mahtus koos Wilhelm Johansoniga kenasti ära kunagise suvila tagasihoidlikesse ruumidesse. Kunagine majandustiib sai ka fondihoidlaks, kus talletati muuseumi etnograafilisi esemeid. Ajapikku jäi kasvava muuseumi jaoks kunagine suvila siiski väikeseks ning 1968. aastal õnnestus saada tööruumideks juurde Rocca al Mare suvemõisa nn Šveitsi maja.
Muuseumi töötajad ERVM 5. aastapäeval kontori ees, 1962. Eesti Vabaõhumuuseumi kogu
Peamaja keldri ja kasvuhoonega ühendav galerii (veranda) võeti kasutusele puhkeruumina. Muuseumi töötajad einestamas, suvi 1967. Foto erakogust
Heakorratalgud Kibuvitsa talu õuel, 1961. Paremal on näha eluhoone ja selle ees asuv paekivivooderdusega bassein, vasakul kõrvalhoone, mis võeti kasutusele kogutud etnograafiliste esemete hoidlana. Foto: Gea Troska. EVM N 42:112
Hoone väärtus oli muuseumi rajajatele ilmselge, mis välistas 12 aasta jooksul igasuguste ümber- ja juurdeehituste tegemise. Seda väärtust kavatseti võtta arvesse ka muuseumit välja ehitades, jättes kompleksile omaette ala, kus rajatavate eksponaat-taluõuede paigutus seda ei riivaks. Lugu võttis siiski kurva pöörde 1969. aasta 3. märtsil, mil hoone hävis tulekahjus ühes suure osaga fondihoidlas talletatud etnograafilisest kogust. Hoone hävimise järel tehti ka muudatus muuseumi planeeringus: suvila tühjaks jäänud alale paigutati Kagu-Eesti taluõu (Rusi talu).
Sellega aga Kibuvitsa talu lugu ei piirdu. Täielikust hävingust pääses hoone puhketiib koos keldri ja kasvuhoone vundamendiga. Vare istus pikalt tähelepanuta muuseumi Lõuna-Eesti tsoonis, kuni maaarhitektuuri keskuse kollektiiv hakkas seal vaikselt askeldama. Tänase seisuga on varemetes avatud näitus “Tallinnlased Õismäe raba asustamas”, mis tutvustab Õismäe sooasunduse rajamise lugu, kinnistuid ning nende kunagisi omanikke. Suvila vareme ja näituse külastamine nõuab aga natuke leidlikkust. Tänase seisuga ei leia teda muuseumi kaardilt, olles nõnda justkui väikestviisi saladus. Aga kes küsib ja otsib, see leiab.
Kibuvitsa talu varemed (2021). Foto: Elo Lutsepp
Ja ega Kibuvitsa talu lugu ei pruugi lõppeda ka siin. Muuseum on hiljuti võtnud püsinäituse arendamise eesmärgiga endale uueks uurimisteemaks linnas elavate eestlaste suvituskodud ja puhkeharjumused, mis on õrnalt puhumas tuuli ka Johansoni nädalalõpu-maja parema tuleviku suunas. Loe lähemalt siit.
Koostanud Alois Andreas Põdra.
Allikad:
- Elo Lutsepa artikkel “Arhitekt Herbert Johansoni “nädala-lõpu-elamu” Õismäe uudismaa-asunduses ehk Kibuvitsa talu Eesti Vabaõhumuuseumi esimese kontorina” (Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetised 7)
- Juta Saroni käsikiri “H. Johansoni suvila Rocca al Mares (1938-1969)”.