Ühe erilise maja lugu: Rasina kirik

19. jaanuaril 1904 andis Venemaa Riiginõukogu Balti kubermangude omavalitsustele loa oma tähtsuse minetanud magasiaitade likvideerimiseks. See võimaldas müüa kohustusliku viljavaru ning moodustada saadud rahast hädaliste abistamiseks vastav kapital. Paljud omavalitsused jõudsid oma magasiaidad sulgeda juba enne Esimest maailmasõda, nõnda ka Rasina vallas, kus viimane vili müüdi sealt 15. veebruaril 1913. Tühjaks jäänud maakividest soliidne hoone jäi esialgu kasutuseta, uue otstarbe leidmist takistas ka puhkenud maailmasõda ja sellega kaasnenud segaduste aeg.

1918. aasta kevadel asutati Rasina vallas 200 liikmega haridusselts, mis sai vallalt endise magasiaida tasuta tarvitamiseks, kus ka kohe pidusid hakati pidama. Samal ajal tekkis osa vallaelanike seas mõte, et vanast magasiaidast tuleks hoopis ehitada Võnnu koguduse abikirik. 21. juulil 1918 toimuski Võnnu kirikuõpetaja Jaan Treumanni eestvedamisel rahvakoosolek, mis nõudis magasiaida haridusseltsilt äravõtmist ning kirikuks ehitamist.

Rasinal oli küll olemas vana palvemaja, kuid kooliruumide puudusel kohandati see 1920. aastal klassiruumideks, mis andis kiriku ehitamise pooldajatele indu juurde. Selleks moodustati Rasina Evangeelse Luteriusu Kiriku Ehitamise Selts, mis esines mitmel korral vastava abipalvega Rasina vallanõukogu ees. 23. novembril 1920 soostuski Rasina vallanõukogu häältega 6-5 seltsile vastu tulema, kuid Tartu maavalitsuse administratiivosakonna kaebusel see Tartu-Võru rahukohtus tühistati, kuna otsus poldud tehtud ⅔ häälteenamusega.

Rasina vana palvemaja, kuhu 1920. aastal paigutati ka Rasina algkool. Aivo Aia erakogu

28. märtsil 1923 esitas seltsi esimees Erich von Minding vallanõukogule uue palve ja seekord sai see 11 poolt ja 2 vastuhäält. Vallanõukogu lisas otsusesse küll klausli, et seni kuni kirikut pole ehitama hakatud, lubatakse magasiaita kohalikul haridusseltsil kasutada pidude pidamiseks. Tartu maavalitsus palus kohtul jällegi valla otsus tühistada, kuna magasiait lubati ära anda tasuta ja tähtajatult, samal ajal kui vald rahapuuduse all kannatab.

10. juulil 1923 pidi Rasina vallanõukogu kogunema juba kolmandat korda asja arutama ja seekord lubati häältega 11-1 magasiait kiriku ehitamise seltsile rentida 50 aastaks hinnaga 250 marka aastas. Ka seekord ei jätnud maavalitsus oma jonni ning nende kaebuse peale tühistas kohus järjekordselt vallanõukogu otsuse põhjendusel, et see ei pidanud silmas terve valla, vaid kitsa seltsi huvisid.

Valla ja maavalitsuse kemplemine käis mitu aastat, veel 1927. aastal keeldus maavalitsus luba andmast magasiaida kirikuks muutmiseks, kuna nende meelest polnud hoone ehituslikult kõlblik. Lõpuks luba siiski saadi ning 29. augustil 1929 pandi kiriku ümberehitusele nurgakivi. Rasina kiriku õnnistamisel 27. septembril 1931 viibisid kohal Riigivanem Konstantin Päts ja vaimulikkonna kõrged esindajad. Kokku oli tulnud ligi 2000 pealine rahvamurd, kellest teenistusele kirikusse mahtus vaevalt kolmandik. Õnnistamise ajaks oli ehitus maksma läinud 4650 krooni, kuid see summa kasvas tegemata viimistlustööde arvelt. Ehituseks saadi riigilt toetust 700 krooni, Tartu Ülikooli valitsus kinkis metsamaterjali, kuid enamus summasid saadi eraisikutelt korjanduste kaudu. Ümberehituse projekti autoriks on arhitektuuriloolased pidanud arhitekt Erich Jacobyt, kuna hoone sarnaneb 1923. aastal valminud Tallinna adventkirikuga, kuid dokumentaalset kinnitust sellele pole.

Vastvalminud Rasina Martini kirik. Rahvusarhiiv EAA.2111.1.14621.1

Rasina kirik 1935. aasta paiku. Indrek Liiva erakogu

Rasina kirik tegutses 1944. aastani, mil see muudeti nõukogude võimu poolt laohooneks. Hiljem paigutati hoonesse kohaliku majandi kiirkuivati ja viljapuhastusmasin, mis tegutses siin kindlasti juba 1963. aastal. Nõnda sai omal kombel ring täis – algselt magasiaidaks mõeldud hoonet kasutati taas leivavilja jaoks. Aastaid oli kunagine Rasina magasiait ja sellest ehitatud kirik kõigi poolt hüljatud ja armetus seisukorras, kuid hiljuti on asutud seda remontima.