Vabaõhumuuseumi ekspositsiooni eesmärk on alati olnud anda läbilõige ja ettekujutus Eesti rahvaarhitektuurist, millel on oma koht nii taludel ja elumajadel kui ka ühiskondlikel hoonetel. Läbi aegade on talurahva eluringi kuulunud hooned, kus käiakse koos või mida kasutatakse ühiselt: kirikud ja kabelid, koolimajad, valla- ja seltsimajad ning kindlasti ka kõrtsid.

Kõrtsihooned jagunevad üldjoontes tagasihoidlikeks tallita külakõrtsideks ning uhkemateks ühe või kahe talliga maanteekõrtsideks. 1960. aastatel sai vabaõhumuuseumisse ületoomiseks välja valitud kaks maanteekõrtsi, kuigi otsiti (siiski tulutult) näidet ka tallita külakõrtsist. Esimene, ühe talliga kõrtsihoone, leiti Tallinn‒Tartu maanteelt Kolu külast Kose kihelkonnast. Teine, kahe talliga kõrtsihoone, nn Töökmanni kõrts, leiti Tallinn‒Haapsalu maanteelt Ruila külast Hageri kihelkonnast.


Kahe kõrtsihoonega sooviti lahendada ära mitu lähteüleseannet korraga: eksponeerida nii laiemalt „etnograafiliselt ja arhitektuuriajalooliselt tõepärast“ kõrtsihoonet (Kolu kõrts) kui ka pakkuda külastajatele toitlustustvõimalust tegutsevas kõrts-restoranis (Töökmani kõrts), samal ajal rõhutades Eesti kõrtsiarhitektuuri mitmekesisust.



Mõlemat kõrtsihoonet inventeeriti 1963. aastal. Kolu kõrtsi materjal toodi üle 1968. aastal ning Töökmani kõrts teadaolevalt 1970. aastal. Kolu kõrts püstitati esimesena (1969‒1973), kuid samal ajal käis ka Töökmani kõrtsi ettevalmistus ja projekteerimine. Lähteülesanne oli intrigeeriv: ajalooline kõrtsihoone tuli kohandada kaasaegseks, kuid siiski oma traditsioonilist funktsiooni täitvaks restoran-einelauaks. Projekti, mille arhitektideks olid Kalvi Aluve, Albert Kukkur ning Aet Maasik, esimene versioon pärineb juba 1969. aastast. Vanad kõrtsiruumid hoone keskosas ‒ suur kõrtsituba ja saksakambrid ‒, olid mõeldud restoraniks koos omaette kohaga rahvapillimängijale. Tagumisi saksakambreid saanuks edukalt eraldada ka omaette banketisaaliks. Vasakpoolset tallialust oleks laiendatud, kuhu oleks paigutatud baariletiga einelaud, garderoobiga vestibüül ning tualetid. Parempoolsesse tallialusesse projekteeriti restoranile kohane köögiblokk koos abiruumidega, mille all olnuks ka täiskõrguses keldrikorrus kütte- ja laoruumidega. Kokku pidi hoones paiknema külastajatele ligikaudu 100 istekohta. Väliselt pidi hoone aga säilitama oma ajaloolise ilme: keskosa pidi olema palgist, tallialuses aga krohvitud paekiviseinad. Talliväravate avadesse olid planeeritud klaasseinad. Hoone katus pidi olema laastust, kuna rookatuse variant oli juba eksponeeritud Kolu kõrtsil.



Kõrtsiruumi interjööris pidid olema kasutusel „eesti rahvakunstile omased traditsioonilised materjalid: puit ja parajal määral tekstiili“. Suurel määral kasutati sisekujunduses puupakke: männipakkudest pidid olema nii istmed, lauad kui ka einelaua põrand. Kütteradiaatorid pidi olema peidetult välisseina-äärsetes seinapinkides ja baarileti all.



Töökmani kõrtsi asukohaks valiti muuseumiala kagunurk, muuseumi peaväravast umbes 120 meetrit ida pool. Tasub rõhutada, et restoran-kõrtsi eesmärk oli olla ligipääsetav mitte ainult muuseumikülastajatele, vaid ka tavaklientidele. Kõrts oli Vabaõhumuuseumi teest viidud umbes 20 meetrit tahapoole, luues ruumi ka omaette parkla jaoks.

1972. aastal oli teadaolevalt saanud valmis vasakpoolse tallialuse paekivist seinad ning tõenäoliselt oli kaevatud välja ka parempoolse tallialuse keldrikorrus. Sealtmaalt kaugemale aga erinevatel põhjustel ei jõutud, arvestades nii rahaliste vahendite kui ka kooskõlastuste piiranguid. 1977. aastal uuriti võimalusi nihutada kõrts hoopiski mujale, peavärava kõrval olevale maalapile, aga ehitus siiski jätkuvalt seisis. Arvestades poolelioleva kõrtsihoone lähedust muuseumi peaväravale ja Vabaõhumuuseumi teele, hakkasid nii külastajad kui ka kohalikud märkama seda mõistatuslikku „kivivaret“ muuseumi ääres.

Uusi tuuli tõi aga taasiseseisvumisjärgne aeg. 1990. aastate alguses oli muuseumi külastatavus niivõrd suur, et 1993. aastal võeti vastu otsus kohaldada seni puhtalt eksponaadina kasutusel olnud Kolu kõrtsi hoone toitlustusasutuseks, et rahuldada külastajate ootusi ning pakkuda võimalust kogeda rahvuslike toitudega külakõrtsi miljööd. See käivitas ka lootuse taaselustada Töökmani kõrtsi ehitus, mille tarbeks hakati otsima rahalist tuge nii investoritelt kui ka riigilt. 1970. aastate algusest pärinevat ehitusprojekti otsustati kaasajastada, millega tegeles arhitekt Jüri Irik, kelle käe all tehti nii kergemaid kui ka suuremaid muudatusi. Märkimisväärseim uuendus oli ülemise korruse täies pikkuses välja ehitamine kamina- ja näitusesaaliks.


Arutelusid kõrtsi ärimudeli ja rahastuse üle peeti veel 2000. aastate alguses. Kahjuks loodetud toetust aga ei leitud ning kompromissina otsustati parandada olemasoleva toitlustushoone ehk Kolu kõrtsi tingimusi. Sellest perioodist pärineb ka regulaarsetele külastajatele ehk tuttav helekollane viilkatusega köögimajake Kolu kõrtsi taga.

Viimases versioonis pidi Töökmani kõrts olema sisustatud 19. sajandi stiilis Eesti maakõrtsina, kus interjööris domineeris puitmööbel. Vastuvõturuumis pidi paiknema garderoob, administraatorilaud ja tualetid. Vastuvõturuumist pidi pääsema edasi sakstekambritesse, kus oleks võimalik korraldada seminare, bankette, privaatüritusi, jne. Sakstekambri kõrval olnuks kõrtsi peasaal 80 istekohaga. Vastuvõturuumist pääsenuks ka treppi pidi teisele korrusele, kus pidi paiknema suur konverentsi- ja näitusesaal. Juttude järgi pidanuks hoones paiknema ka kassalaud, kust oleks olnud võimalik soetada muuseumipileteid.


Töökmani kõrtsi viimased füüsilised jäljed kustusid 2014. aastaks, mil kunagise kõrtsi kohale rajati muuseumile uus lisaparkla, mille äärde lisandus veel 2019. aastal ka Tehasemaja. Projekti taaselustamine ei ole tänase seisuga tõenäoline, kuid vajadused ja argumendid kahe kõrtsihoone järele, mis aitaks eraldada ekspositsiooni külastajate toitlustusvajadusest, kajavad muuseumis tänaseni.  Ainsad viited kunagisele omapärasele kõrts-restoranile on aga tänaseks jäänud muuseumi arhiividesse, vanadesse reklaamtrükistesse ning külastajate mällu mõistatuslike varemete näol.

Töökmani ja Kolu kõrtsi arhitektuurist on pikemalt kirjutatud Kalvi Aluve Suitsutare artiklis „Kõrts Vabaõhumuuseumis“


Koostanud: Alois Andreas Põdra