Kambja ligidal Sirvakul 1920. aastate algul peipsivenelaste artelli ehitatud Henno (Enno) talu esinduslik elumaja ning mõisapärane õuekujundus on kõike muud kui tavaline ühe Eesti talu jaoks.
Selle, keskmise suurusega (42 ha) vana talu ostis Suure-Kambja mõisa käest kohalik mees Jaan Ipsberg 4100 rbl eest. 1912. aastast kuulus talu Karl Lentsole (Lentzo, Lõnsu) kes selle Ipsbergilt ära ostis. Karl Lentso (1869–1942 Sevurallag) vanemad Juhan Lõnsu Penujalt ja Tiina Martins Abjast pärit mulgid olid rännanud Tartumaale, kõigepealt Valgutasse, ent Karl sündis juba Ulilas. Noorpõlves tegeles K. Lentso muuseas tarmukalt raskejõustikuga Tartu spordiseltsis Aberg.
Muuseas, Esimese maailmasõja ajal 1915 annetas K. Lentso „Jurjevi Eesti Komite Punase Risti haigemaja ülevalpidamiseks ja sõjameeste eest hoolitsemiseks ühe särgi, kümme paari kindaid ja neli paari sukke“.
1939. aasta
põllumajandusloenduse andmeil oli Henno talul, millega oli liidetud ka Sirvaku
talu, maad juba 106 ha, sellest põllumaad 63 ha. Viljapuuaias oli 55 õuna-, 40
ploomi- ja 20 kirsipuud ning 3 pirnipuud, 120 karusmarja-, 10 mustsõstra- ja 48
punasesõstrapõõsast, loomadest kasvatati 4 hobust, 21 veist, 6 siga, 19 lammast
ja 141 kana ja 2 parti. Talus oli kokku 9 hoonet, sealhulgas 3 elumaja.
Peahoone, kus oli kümme eluruumi, on ehitatud 1921, vanemad, nelja eluruumiga majad
pärinesid aastaist 1894 ja 1895.
Stiilsel majal on poolkelbaga murdkatus, maakivist sokkel, heledaks krohvitud seinad, akende ja uste piirded ning hambulised nurgaketid on punasest tellisest. Maja seinad on osalt püstpalkidest, osalt savist, mille täiteks on kasutatud puuhalge.
Mõlemal pool peasissekäiku on veidi eenduvad eraldi katustega külgosad. Majale annab oma näo elegantne neljale valgele klassitsistlikule kivisambale toetuv poolsõõrikujuline valubetoonist rõdu peafassaadi keskel. Rõdule avanevad dekoratiivse klaasijaotusega pidulikud tiibuksed.
Hoone ruumijaotus on lihtne: kesksest trepikojast avanevad uksed mõlemal pool asuvaisse avaraisse ruumidesse. Samast läheb trepp ülakorrusele, kus on samuti väga suured ruumid, sealhulgas ühe toa pindala on umbes 50 m². Igapäevased sissepääsud asuvad maja köögipoolses otsas ja tagaküljel.
Henno häärberil
on selgesti äratuntav eeskuju – Tartu linnaarhitekti Viktor Kessleri projekti järgi 1913. aastal ehitatud lastearst
K.A. Pfaffi heimatstiilis maja Kalevi
13.
14. juunil 1941 küüditati Henno talu pere Siberisse. Pereisa K. Lentso hukkus vangilaagris (Sevurallag) 1942, asumisel Tomski oblastis suri 1943 ka pereema Emilie. Tütred pääsesid küll eluga Eestisse tagasi, aga kodutallu neil loomulikult enam asja polnud.
Pärast Teist maailmasõda töötas taluhäärberis mõnda aega raudteevalitsuse alluvuses olnud venekeelne lastekodu. 1958. aastast kuni 1965. aastani tegutses siin üks Eesti geoloogiaasutus. Häärberis on peavarju leidnud ka kohaliku Tee Kommunismile kolhoosi töölised.
Viimastena enne Eesti taasiseseisvumist seadsid ennast siin sisse suhtelist salapärased tegelased Leningradist, kes tõenäoliselt samuti olid geoloogid. Külarahva andmeil olid nad elanud üsna laia elu. Nii toit kui tööriided olevat neile toodud otse Leningradist. Saadud toidukraami (konservid, suitsuvorst) ja riideid müüdi kohalikule rahvale, sageli olevat peetud pidusid ja joominguid, oma tarbeks aetud ka puskarit. Häärberi juurde kerkinud garaažid ja telliskividest kõrvalhooned on tõenäoliselt nende ehitatud. See seltskond oli sunnitud lahkuma Eesti iseseisvuse taastamisel 1991. Sealtpeale on häärber olnud elaniketa ning käest ära lastud.
Siinse vana petäi seisukord (vt esimest pilti) sümboliseerib hästi Henno talu käekäiku viimase saja aasta jooksul.
Kirjutanud Heiki Pärdi.